ümbritsevate alade loomastikust. Tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. Pisiimetajatest on teada kasetriibiku, leethiire ja juttselghiire esinemine. Linnustik tüüpiline pargilinnustik, millest peamise osa moodustavad mitmesugused värvulised. Tavalisemad liigid on metsvint, salulehelind, aed põõsalind, käosulane, rästad, tihased jt. Lammipuisniitudel võib arvukalt leida ka luhaniitudele iseloomulikke liike nagu tikutaja, rukkirääk, täpikhuik. Roomajad teada arusisaliku, nastiku, rästiku ja vaskussi esinemine. Kahepaiksed kärnkonn, rohukonn ja rabakonn. Tingimused koosluse tekkimiseks Esimesed puisniiduilmelised alad kujunesid muinasaja inimese asulakohtade vahetus ümbruses, kus puude mahavõtmisel ja põletamisel tekkis lagedamaid kohti, kuhu hakkas tekkima niidutaimkate. Kariloomade arvu ja sellest tuleneva talvesööda vajaduse kasvuga ning
Niidutaimestiku moodustavad erineva päritoluga liigid. Siin leidub nii tüüpilisi metsataimi kui ka umbrohtusid. Need on enamasti valguslembesed taimed. Niitudel kasvavad peamiselt kõrrelised, lõikheinalised ja liblikõielised. Puisniidud on Eesti kõige liigirikkamad taimekooslused: lisaks tüüpilistele niidutaimedele kasvab seal puude varjus ka erinevaid metsataimi. Luha- ehk lamminiidud Suuremate jõgede ja järvede ääres võib kohata luha- ehk lamminiite. Luhaniitudele iseloomulik lopsakas taimestik on selline peamiselt iga- 4 aastaste perioodiliste üleujutuste tõttu, mis, setitades niidule orgaanilisi ja mineraalaineid, aitavad kaasa mullaviljakuse tõusule. Loopealsed ehk alvarid
4000 hektarit), mis on üks Euroopa suuremaid säilinud lageluhtasid. Luht nagu teisedki poollooduslikud kooslused vajab iga aastaseid hooldustöid. Siiski on ligemale 1/6 luhast 6 võsastunud. Üleujutatud luhal toituvad kevadel luiged, haned ja pardid, pärast vee alanemist tildrid ja tutkad. Väga oluline on Kasari luht rukkiräägu, täpikhuigu ja rohunepi pesitsusalana. Suvel kogunevad luhta metskitsed ja põdrad ning sulgivad sookured. Luhaniitudele saab pilgu heita Kloostri vaatetornist. Luhal liikumine on lubatud vaid luha hooldustööde tegijatele. Saared Rahvuspargi Väinamere ossa jääb ligi 50 meresaart ja laidu, saartevöönd eraldab ka Matsalu sise- ja kesklahte. Saartel pesitsevad külg-külje kõrval meri-, hõbe- ja kalakajakad, hahad, tõmmu- vaerad, hallhaned, kühmnokk-luiged, tiirud, meriskid, liivatüllid jpt. Tondirahul pesitseb Matsalu suurim kormoranikoloonia
Eesti praegustest niitudest on enamik kujunenud endistele metsa- või põllumaadele.Suur osa Eesti niitudest, eriti Lääne-Eestis, on puisniidud. Selliste niitude rajamisel jäeti osa metsa puid ja põõsaid kasvama. Puisniidud on erakordselt liigirikkad. Läänemaal asuval Laelatu puisniidul loendati 1 m² suurusel alal 2000. aasta suvel 76 liiki rohttaimi, mis on Põhja-Euroopa rekordiks.Suuremate jõgede ja järvede ääres võib kohata luha- ehk lamminiite. Luhaniitudele iseloomulik lopsakas taimestik on selline peamiselt iga-aastaste perioodiliste üleujutuste tõttu, mis setitavad niidule orgaanilisi ja mineraalaineid, aidates kaasa mullaviljakuse tõusule.ehk alvarid on levinud Eesti lääne- ja põhjaosas. Need on õhukese, kuitoitainerikka mullaga paepealsed alad. Nad on tuntud kadakase karjamaa nime all. Loopealse rohttaimed on enamasti madalakasvulised, kuid värvikad ja liigirikkad. Kogu maailmas leidub loopealseid veel ainult Lõuna-Rootsis
· Enamik aruniitudest on poollooduslikud- inimtekkesed. · Kui inimmõju- niitmine või karjatamine lakkab, hakkab niit võsastuma ja muutub metsaks Lamminiidud: · Lamminiitusid nimetatakse ka luhaniitudeks. · Jõeorgudes, üleujutuste mõjuajal ( lammil) paiknevad niidud. · Regulaarsete üleujutustega kantakse luhale rikkalikult setteid, mis vee taandudes luhta väetavad. · Seetõttu on luhaniitudele omane lopsakas taimestik. · Enamik lamminiite on meil teisese tekkega kooslused, st inimene on need metsamaa arvelt raadanud. · Viljakas, kuid üleujutatav pinnas on soodne peamiselt heina kasvatamiseks, ning seetõttu ilmestasid seda maastikku sageli heinaküünid. · Puurinne: tamm, hall lepp, haab, toomingas · Põõsarinne: pajud, harilik sarapuu · Rohurinne: lamba-aruhein, keskmine värihein, harilik kastehein, punane aruhein,
Tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. Pisiimetajatest on teada kasetriibiku, leethiire ja juttselg- 6 hiire esinemine. Linnustik on tüüpiline pargilinnustik, millest peamise osa moodustavad mitmesugused värvulised. Tavalisemad liigid on metsvint, salu-lehelind, aed-põõsalind, käosulane, rästad, tihased jt. Lammipuisniitudel võib arvukalt leida ka luhaniitudele iseloomulikke liike nagu tikutaja, rukkirääk, täpikhuik. Roomajatest on teada arusisaliku, nastiku, rästiku ja vaskussi esinemine. Kahepaiksetest esineb kärnkonna, rohukonna ja rabakonna. Kasutatud kirjandus: · ,,Pärandkoosluste harimise käsiraamat" · http://www.pky.ee/puisniidud/iseloomustus.htm 7 Abiootilised tegurid
tüsedama huumuskihiga. Mullad on jämedamast sorteeritud materjalist, teralise struktuuriga, mõnikord gleistunud, enamasti kõrge fosfori- ja lubjasisaldusega. Teiste luhavööndite pindalaga võrreldes on aga nende osa väga väike. Peale kaldaäärsete künniste ehk 5 lammiaasade võib eristada lühiajaliselt, keskmiselt ja pikaajaliselt üleujutatavaid luhaniite, mis vastaksid kõrge, keskmise ja madala taseme luhaniitudele. Lammi- ehk luhasood tekivad jõesängist kaugemates osades, kus sette ladestumine on vaevalt märgatav, kuid vee äravool reljeefi lameduse tõttu takistatud (Laasimer, 1965). Laasimer (1965) on eraldanud neli luhaniitude ökoloogiliselt erinevat assotsiatsioonide rühma: 1) kaldaäärsete künniste (lammiaasade); 2) lühiajaliselt kuni keskmiselt üleujutatud luhaniitude; 3) pikaajaliselt üleujutatud luhaniitude ja 4) luhasoode assotsiatsioonide rühm.
annaabi.ee 
