Eneli lugemiselamus: Lugesin raamatut „Minu Tokyo“ Maarja Yano Kõige ilusam oli kindlasti Jaapanis parkides alles õitsema hakkanud kirsipuud, sest seal on neid väga palju ja kui kõigil puudel ühel ajal valged õied lahti lähevad, siis on see väga ilus. (Autor oli sellest hetkest hea pildi tabanud ning kirjeldas seda õitsemise aega vägakenasti) Kõige inetum kuidas inimesed kaasmaalaste, eriti veel väikeste laste, ees väga kohatult käituvad, sest alati tuleb arvestada nendega, kes su ümber on ja mõelda mis on sünnis ja mis mitte. Näiteks kaks, samuti vahetusaastal viibivat, noormeest otsustasid minna ühel piknikul, mida peeti avalikus pargis vahetusõpilastega, kus olid ka pered oma lastega piknikut pidamas, ihualasti tiiki ujuma. Kõige hirmsam võõrasse linna minek, kus sa kunagi varem pole käinud ja kui keel pole päris selge, sest kui sul pole seal sõpru ja tuttavaid ning keel pole päris selge võib olla väga raske hakkama saada seal (e...
Camus „Katk“ tundus minu jaoks klassikalise romaanina, milles oli palju modernistlikke jooni. Camus kirjutas filosoofiliselt ning modernromaanile omasena tundus kohati, et ei juhtu mitte midagi. Minu arvates oli autor rohkem rõhku pannud selle, et kuidas jutustada, mitte mida jutustada. 6. Mida erilist/omapärast selles teoses leidus? Autori sõnaline väljendusrikkus on suurepärane. Teoses on mitmeid mõtlemapanevaid tsitaate ja osavalt sõnastatud lauseid, mis tegid raamatust võrratu lugemiselamuse. Raamatule on omapärane tõetruu tegevustik - puudus tavapärane ilustamine. Kohati on raamatus palju kirjeldavat teksti ning tegevustik seisis koha peal. 7. Kas soovitaksid seda teost oma sõpradel lugeda? Põhjenda! Mina soovitan teost oma sõpradel lugeda. Teos oli väga hästi kirjutatud ning annab hea lugemiselamuse, kuid mõnel lugejal võib olla raamatusse raske süveneda pikkade kirjeldavate tekstide tõttu.
9. Harryt häiris pilt Goethes, sest pildil oli kujutatud Goethet liiga kenana ning arvas, et kunstnik, kes tegi selle oli Goethe liiga üles mukkinud. Ta arvas, et selle pildi vaim on Goethe vaimu otsene vastand. 13. Minule meeldis väga see raamat, kuid seda oli raske lugeda, sest pidi keskenduma, et täpselt aru saada, mis toimub. Eriti raske oli lugeda seda, kui olin natukene väsinud, sest mõtted läksid kuskile mujale rändama lugedes. Veits rikkus lugemiselamuse see ära, et enne kui raamatut üldse lugema hakkasin, sain tunnis teada, et Harry ei sooritagi enesetappu. 2. Harry kõndis mööda pimedat tänavat, kui nägi müüri sees väravat, mille kohal rippus silt: ,,Maagiline Teater. Sissepääs mitte igaühele mitte igaühele. Ainult hulludele." Harry tahtis ka sinna pääseda, sest tema ei kuulunudki teiste hulka. Ta proovis väravast siseneda, kuid see oli kinni
okupatsiooni oli loodus ilus ning kaunis, loomad rääkisid ning päika naeratas. Peale seda oli kõik tume, sombune ning nukker. c) inimsuhted – Raamatus esitletud aega iseloomustasid väga keerulised üksteisevahelised suhted. Ühelt poolt olid kõik kõigi sõbrad, kuid keegi ei teadnud kunagi millal nende sõber neile selja võib pöörata. e) kultuurikontekst – Teoses ei ole kultuuri eriti kirjeldatud, on vaid mainitud, et Nõukogude võim kontrollis seda kõike. 7. Sinu lugemiselamuse kirjeldus. (50–100 sõna) See raamat meeldis mulle väga. Ma olen seda lugenud korduvalt ning siiani on see mu üks lemmikutest Eesti autorite raamatutest. Raamat oli väga kaasahaaraav ning seda oli raske käest panna. Raamatus käsitletud teemad olid mulle selgesti mõisteteavad, mis aitas suuresti kaasa raamatu nautimisele. Soovitaksin seda raamatut kõigile.
õpetaja. Esmapilgul karm sõjaväelane, hiljem näitab ta aga ennast ka inimlikumast poolest, misjärel raamatu lõpus hakkab Bridgetiga rohkem suhtlema. 6. Teose miljöö Teose tegevus toimub tänapäeva Londonis ja ka Londoni lähedal asuvas maakohakeses, kuhu Bridget koos kaaslasega puhkama sõidab. Inimesed taustal on vastavalt vajadusele, kas vähese ajaga töötajad, kohati purjus pidutsejad või kodused emad, keda kohtab vaid koolis. 8. Sinu lugemiselamuse kirjeldus. (50–100 sõna) Nautisin lugemist väga, hoolimata, et raamatus oli 400+ lehekülge, lugesin raamatu läbi kolme päevaga. Eriti meeldis mulle fakt, et raamat oli kirjutatud päeviku vormis, mis tähendab, et kui vahepeal lugemine pooleli jätta, ei olnud raske uuesti alustada, sest iga päev algas otsast. Kindlasti loeksin teost mõne aja pärast uuesti või ehk kunagi, kui olen sama vana või kuidagi samas seisus
6. Teose miljöö Teos räägib tuttavate igapäevaelust ja inimestest kellega nad kokku puutuvad. Raamatus on mitmeid tegelasi, keda näeme isegi igapäevaselt enda ümber, kuid neid on ühes või teises suunas üle paisutatud. Teos leidis aset tänapäeva Tallinnas. Peamiselt piirkonnas, kus on palju kortermaju ja nende vahel pargid, nt Õismäe. Kahel korral toimusid sündmused ka väljaspool Tallinnat, Muugal ja Lääne-Eestis. Suhted olid raamatus sõbralikud ja toetavad. 8. Sinu lugemiselamuse kirjeldus. (50–100 sõna) Nautisin teose lugemist, eriti kuna teos oli lihtne ja selle lugemiseks ei pidanud eriti aega võtma, et süveneda. Samuti oli meeldiv lugeda igapäevaelust ja sellest, mis juhtub tegelikult. Enamasti on raamatutespeategelasteks kuidagi, kas rahaliselt või teadmiste poolest, teistest üleolev inimene, kellega ei ole eriti lihtne samastuda. Selle raamatu puhul nii ei olnud.
riiklikus elus. Nende eesmärgiks oli süvendada usutunnet ning võib ainult oletada, kui raske oli tol ajal olla teisitimõtleja. Võib vist olla päris õnnelik, et teos üldse säilinud on, sest selle eest on ka autorit tahetud saata tuleriidale ning teda nimetatud viimaste sajandite suurimaks paganaks ja vabamõtlejaks. "Tartuffe" oli paheline ja jumalavallatu, aga see just ongi see miski, mis annab teosele oma värvi ja vürtsika lugemiselamuse. Just "Tartuffe" oli ju see teos, mille kirikuringkonnad valisid oma kõige tervamate rünnakute märklauaks. Näidend kirjeldavat jumalakartlikkust eriti võigastes värvides ning tänu sellele on Moliere'i peetud ka võitlejaks obskurantismi ja kitsarinnalisuse vastu, tema ideaaliks oli humanistlik elulaad. "Tartuffe ehk petis" on igale vähegi haritud inimesele tuntud teos. Juba ilmumise ajal ei jätnud see külmaks ühtki mõtlevat inimest Prantsusmaal
imetselema paneb. Mõlembilpool kõrged äkilised mäekaldad litsuwad endi wahele ojakese, kes kui hõbelint oru rüpes hiilgab. Kõik tuletas mul- le kange Kalewipoea naljakad, antsakad teud meelde. Ka siin oli ta wana wägew käinud ja kehahäda kergitamas mälestuseks järwe, oja ja oru ilmutanud. (Maa-rahwa… 1860: 38) Kas nüüd see kirjeldus mõne toonase kalendrilugeja Tilleorgu vaata- ma sõitma ahvatles, ei ole kindel, kuid meeldejääva lugemiselamuse saab siit ometi – nii toona kui tänapäevalgi. Otsesõnalisi üleskutseid ning juhtnööre kodumaal rändamiseks hak- kasid analoogsed kirjutised pakkuma aga alles 20. sajandi alguskümnen- deil, mil suvistest põllutöödest vabade inimeste hulk tasapisi suurenes seoses eestlaste hariduslike ja ametialaste võimaluste mitmekesistumise- ga. Oma riigi piires rändamisele kutsusid trükisõnas üles eeskätt noored haritlased: Gustav Vilbaste (Wilberg 1923; Vilberg 1923–1924), Edgar
annaabi.ee 
