aspektist positiivsena. Laiemas tähenduses on hermeneutilise ringi tunnistamine tekstide tõlgendamise puhul eelduseks nende käsitlemisele terviklikuna, arvestades nende ajaloolist, tekstiloolist, mõisteloolist jne horisonti, st laiemat konteksti. Lisaks (!!!): autori-, teose- lugejakeskne vaatenurk Autori rolli muutumine Keskaeg – autor anonüümne Renessanss – trükikunsti levik, autorit seostatakse tekstiga Romantism – autor kui geenius 20. saj – lugeja rolli tähtustumine Arvestuse vestlusteemad 1. Võrdle O. Wilde’i ja A. Tšehhovi kirjanikuks kujunemise tingimusi ja eluväärtusi. 2. Võrdle kahe vabalt valitud autori kirjutamisviisi ja mõju tegelikule lugejale. Millise autori looming vastas kõige enam Teie põlvkonna ootustele ja miks? 3
Kirjanduslikkus toimib seostes teose, autori, keele, teiste tekstide, maailma ja lugeja vahel kirjandusele võib läheneda mitmeti. Lähilugemine teose tõlgendamine selle struktuurist lähtuvalt. Psühholoogiline vaatlus, elu- ja loomingulooline vaatlus teose tõlgendamine läbi selle autori Ühiskondlikud teooriad teose tõlgendamine läbi selle tähenduse ehk läbi selle seose maailmaga Intertekstuaalne lähenemine teose avamine teiste tekstide taustal Lugejakeskne analüüs teose avamine läbi selle vastuvõtu ehk lugeja reaktsiooni. Sõnakunstis on olulisel kohal kujundid, ilukirjandus ongi kunstilise keelekasutuse tulemus. Ilukirjanduse mõistmine algab kujunditest aru saamisel. Ilukirjandusel on tavaliselt mingi väärtus vaimne, keeleline, moraalne, ajalooline jne Kujundi jõul need väärtused kinnitatakse lugejale. Kirjandus mitte ainult ei kujuta maailma, vaid ka väljendab, vormib ja loob seda.
(Bloom) Kirjandusteose analüüs Kirjandusteose analüüsikese: autorist, teises või lugejas? 1. Autorikeskne lähenemine seob teise tähenduse autori tahtega, näeb kirjandusteoses autori maailmavaate ja elukogemuse kajastust, otsib teosest autori sõnumit (positivistlik lähenemine) 2. Teosekeskne lähenemine huvitub kirjandusteosest kui isesesvat elu elavast tähenduslikust tervikust. 3. Lugejakeskne lähenemine eeldab, et kirjandusteos valmib lugeja kaasabil, teosel pole valmistähendust, seda võib tõlgendada mitmel viisil. Proosateksti analüüsitasandid Tekstisisesed tasandid: Fiktsionaalne maailm, selle algus ja lõpp Narratiiv Teema, motiiv (peamotiivid, kõrvalmotiivid) Kujund (sümbolid), pealkiri, moto Probleemistik Lugu, faabula, süžee, sündmus, episood Justustaja, vaatepunkt Tegelased
tõlgendamisel oluliseks). 1 Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? Kirjandusteose analüüs jaguneb kolmeks: autorikeskne (autori tahe, maailmavaade, elukogemus, sõnum), teosekeskne (kui iseseisev tervik, planeerimata tähenduskihi; tegelaste, kompositsiooni jms analüüs) ja lugejakeskne (teos kui lugeja tõlgendus). Autor. Autor on teose looja. Keskajal oli autor anonüümne, renessansiajal tekstiga seostatud, romantismiajal geenius ja 20. sajandil pigem lugeja alam. Autor ja kaasaeg. Teoses väljendab teatava ajastu vaateid ja ideid. Igal ajastul on enda probleemid. Ajastu seab autori mõtlemise piirjooned. Autor, kirjanduse põhiliigid ja tekstuaalne autor. Lüürika väljendab autori elamusi ja mõtteid (tihti otseselt/vahetult)
moodi mõistetavad kogu sihtgrupile. Et teksti oleks võimalik kõigil üheselt mõista, peab see põhinema faktidel ning olulisel kohal on kirjutaja asjatundlikkus käsitletavas teemas. Mida pädevam on mingi kirjutise autor, seda läbimõeldum on teksti stiil. Kasiku järgi on hea tarbestiil selge, tihe ning konkreetne (Kasik jt. 2007: 29). 1.2.1 Teksti selgus Selge keel ei tähenda, et keel on lihtsustatud, vaid et see on lugejakeskne (Hallik 2011: 1). Heigo Sooman leiab, et keeleselgus on justkui meeldetuletus, et tuleb mõelda lugeja peale (Sooman 2014: 136). Reet Kasiku järgi on selge tekst terviklik nii sisu, ülesehituse kui ka keelekasutuse poolest (Kasik 2007: 66). Tervikliku ja selge sisu all mõeldakse seda, et tekst peab olema sidus. Tekst on 7 koostatud omavahel korrektselt seotud lausetest, tekstil on kindel teema ning see
--> Teos on autori maailmavaate ja elukogemuse kajastus, otsib teosest autori sõnumit. Mida on autor tahtnud oma teosega öelda? Millised olid teose loomistingimused? (Kus teos valmis, kui pika aja jooksul?) Kuidas peegeldub teoses kirjaniku elukogemus (lapsepõlv, haridus, kodu jms)? Teosekeskne- teos on iseseisvat elu elav tähenduslik tervik. --> tegeleb teose tegelaste, kompositsiooni, ideestiku jms analüüsiga, püüdmata seda autori isikuga siduda. Lugejakeskne- eeldab, et teos valmib lugeja kaasabil. Kirjandusteosel pole valmis tähendust, seda võib tõlgendada mitmel viisil-> Iga lugea loob ise endale teose. Sageli ühendab kirjandusteose analüüs elemente kõigist kolmest lähenemisviisist. AUTOR Autor on teose looja. --> Eri aegadel on autori loojaroll olnud erinev. ! Keskajal oli kõige looja Jumal, kes kasutas inimesi instrumentidena --> isikuautorlust ei olnud. ! Renessaansi perioodil hakkas arusaamine loomest muutuma. Inimesele hakati
Lugeja tekstis: Varem oli alati vaikne eeldus, et Teksti tähendus on enesesamane, tekstil on üks õige tähendus, mis võib olla loogiline või sisemiselt vastuoluline, erinevad osad üksteisega vastuolus, jätavad otsi lahtiselt. Nüüd küsimus: kui tekstil ei olegi ainult ühte tähendust? Varem oli lugeja üleanne tekstist õigesti aru saada. aga mis siis kui ei olegi ühte tähendust. Selle tõdemuse poole liiguti ka muudes teooriatest. nt. lugejakeskne kriitika. Kõige tuntum: Umberto Eco (1932) Avatud teos (1962), Lector in fabula (1979) Tõdemus, et tekstil ei pruugi olla üks õiget tähendust, vaid neid on palju. vastavalt lugeja taustale: haridus, harjumus, tõekspidamistele. kui lugejad saavad tekstist erinevalt aru, siis see on õige ja nii peabki olema. Selle asemel et tekstis sisalduks üks õige tähendus, mis asetseb teksti sees: teksti tähendus moodustub lugeja teadvuses
Domineerivad teemad ja märksõnad Underi luules: Ootus ja igatsus isamaa vastu; pagulus; sõjavastasus; koduigatsus; värvikad kirjeldused; väga elurõõmus, aga ka väga masendav ja negatiivne; huvitavad väljendid. 15. Eepika olemus. Romaan ja selle liigid. Kõige populaarsem. Oluline on trio- autor, teos, lugeja. Kirjandusteoseid võib analüüsida kolmest aspektist: autorikeskne (Shakespeare) teosekeskne (Tammsaare teosed) lugejakeskne- tõlgendamine Sageli on kõik koos. Romaani puhul väga oluline autor e looja (lad.k). Eri aegadel on looja roll olnud erinev: keskajal ei väärtustatud autorit, sest kõige looja on Jumal ning inimene on vaid vahendaja või tööriist; renessansiajal hakati teose autorit väärtustama [trükikunsti leiutamine 15.saj Gutenberg], kirjandus läheb massidesse; romantismi ajal peeti autorit geeniuseks, otsiti teosest sõnumit; 20
annaabi.ee 
