· Johannes Aavik: mõrv, roim, relv, raev, kolp, sark · Johannes Voldemar: veski, iive, sete, maak, üte, elamu · Ain Kaalep: vandel, kineast, lõiming · Manivalde Lubi: küülik · Ustus Agur: kõrgkool · Henn Saari: riistvara, tarkvara 3. Tegusõna käändelised vormid · Da-infinitiiv kirjutatada liitvormides lahku · Vat-infinitiin teadvat, lootvat, olevat · Ma-infinitiiv o mas aru saamas, ette lugemas o mast ette hüppamast, lootmast o maks vastamaks=et vastata o mata ette vaatamata, üle lugemata, jäi alla kirjutamata · -v Ära minev = äraminev külaline · -nud Maha murdunud = mahamurdunud puu · -tav Kätte antav = kätteantav aukiri · -tud
rinnakarvad kaeluseaugust paistsid. Plebsi kõnepruuk oli kohe ära tuntav. Hr. Tooder Hr. Tooder oli pikk kõhnapoolne, kergelt hallisegune kräsupeaga ja pruunide lapsesilmadega mees. Ta andis poistele koolis usuõpetust. Piiskoplik vikaar Tooder kirjutas klassipäevikusse tunni alguses sissekanded alati väga kiirelt. Ta kasutas tahvli ees kahte erinevat esinemislaadi: harilikku, täiesti mehaanilist ning ei üldsegi mingile kaasatulekule lootvat tüüdatud tüdimust- või palju harvemini esinevat naeratavat, kobavat, kontakti pakkuvat heatahtlust, mis ajas poisid, niipalju kui nad seda märkasid, alati pisut kihevile. Härra Tooder oli ainus õpetaja, kes praktiseeris veel kümnendas klassis korrarikkujate nurkasaatmist. Hr. Tusam Ajaloo õpetaja, kellele kuulub tsitaat: ,,Ajalugu on vesi: kord pilv, kord lumi, kord oja, kord aur. Puhuge ta laiali või suruge kokku." Mdm Lüllii
töölisperekonnast - koolikorrale pidid alluma kõik. 4. Õpilaste ja õpetajate suhted Hr Tooder ja tema suhe õpilastega Hr. Tooder oli pikk kõhnapoolne, kergelt hallisegune kräsupeaga ja pruunide lapsesilmadega mees. Ta andis poistele koolis usuõpetust. Piiskoplik vikaar Tooder kirjutas klassipäevikusse tunni alguses sissekanded alati väga kiirelt. Ta kasutas tahvli ees kahte erinevat esinemislaadi: harilikku, täiesti mehaanilist ning ei üldsegi mingile kaasatulekule lootvat tüüdatud tüdimust- või palju harvemini esinevat naeratavat, kobavat, kontakti pakkuvat heatahtlust, mis ajas poisid, niipalju kui nad seda märkasid, alati pisut kihevile. Härra Tooder oli ainus õpetaja, kes praktiseeris veel kümnendas klassis korrarikkujate nurkasaatmist. Tooderi tunni ajal korraldasid kümnenda klassi poisid magneesiumi plahvatuse. Nad panid prügikasti magneesiumi ja süütasid selle siis, kui prügikast oli otse õpetaja nina all laua peal
." Härrale meeldis väga ühes kirjanduse tunnis Jaagu lauale kritseldatud luuletus. Hr. Tooder Hr. Tooder oli pikk kõhnapoolne, kergelt hallisegune kräsupeaga ja pruunide lapsesilmadega mees. Ta andis poistele koolis usuõpetust. Piiskoplik vikaar Tooder kirjutas klassipäevikusse tunni alguses sissekanded alati väga kiirelt. Ta kasutas tahvli ees kahte erinevat esinemislaadi: harilikku, täiesti mehaanilist ning ei üldsegi mingile kaasatulekule lootvat tüüdatud tüdimust- või palju harvemini esinevat naeratavat, kobavat, kontakti pakkuvat heatahtlust, mis ajas poisid, niipalju kui nad seda märkasid, alati pisut kihevile. Härra Tooder oli ainus õpetaja, kes praktiseeris veel kümnendas klassis korrarikkujate nurkasaatmist. Tooderi tunni ajal korraldasid kümnenda klassi poisid magneesiumi plahvatuse. Nad panid prügikasti magneesiumi ja süütasid selle siis, kui prügikast oli otse õpetaja nina all laua peal
kavandanud vaimsust ja rahvuslikku kasvatust teostada eeskätt muusika, teatri, kunsti ja kirjanduse kaudu. Kogu seltsi tegevus on suunatud avalikkusele. 1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja Vene keisri toele lootvat tiiba Carl Robert Jakobson (18411882), Jakobsonist mõõdukamat, ainult eestlaste oma vaimujõule tugineda püüdvat voolu pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt (18391907). Viimane kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Radikaalsem Jakobson, ajalehe Sakala toimetaja, sõnastas eesti rahvusliku liikumise
Tähtis roll oli mitmetel teistelgi, sealhulgas Jannseni tütrel, poetess Lydia Koidulal. Tegevust alustasid ka Eesti Kirjameeste Selts ja mitmed teised olulised ühingud. 1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja Vene keisri toele lootvat tiiba Jakobson, Jakobsonist mõõdukamat, aga ainult eestlaste oma vaimujõule tugineda püüdvat voolu Hurt. Poliitikuna oli neist osavaim Jakobson, kes suutis 1881. aastaks enamiku rahvuslaste organisatsioonidest enda mõju alla saada, mistõttu Hurt loobus aktiivsest poliitilisest tegevusest ja lahkus Peterburi ja rahvuslikus liikumises tekkis nn Suurlõhe. Ent juba 1882. aastal suri Jakobson ootamatult. Et Jannsenit oli 1880. aastal tabanud tabanud halvatus, tekkis 1880
Tähtis roll oli mitmetel teistelgi, sealhulgas Jannseni tütrel, poetess Lydia Koidulal. Tegevust alustasid ka Eesti Kirjameeste Selts ja mitmed teised olulised ühingud. 1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja Vene keisri toele lootvat tiiba Jakobson, Jakobsonist mõõdukamat, aga ainult eestlaste oma vaimujõule tugineda püüdvat voolu Hurt. Poliitikuna oli neist osavaim Jakobson, kes suutis 1881. aastaks enamiku rahvuslaste organisatsioonidest enda mõju alla saada, mistõttu Hurt loobus aktiivsest poliitilisest tegevusest ja lahkus Peterburi ja rahvuslikus liikumises tekkis nn Suurlõhe. Ent juba 1882. aastal suri Jakobson ootamatult. Et Jannsenit oli 1880. aastal tabanud tabanud
liidrid, tuntuks sai ka Jannseni tütre, poetess Lydia Koidula looming. 1871. aastal rajati ka eestlastest haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts. 1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja Vene keisri toele lootvat tiiba Carl Robert Jakobson (1841–1882), Jakobsonist mõõdukamat, ainult eestlaste oma vaimujõule tugineda püüdvat voolu pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt (1839–1907). Viimane kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Radikaalsem Jakobson, ajalehe Sakala toimetaja, sõnastas eesti rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise
Siis ta võttis taadi oma majja, andis talle puhtad kenad riided ja laskis teda oma perekonna seltsis hommikueinet, lõunat ja õhtust süüa; ühe sõnaga: hoidis teda kohe nagu silmatera. Ja pärast õhtusööki rääkis talle karskusest ja sihukestest asjadest, kuni vanamees hakkas nutma ja ütles, et oli narr olnud ja oma elu untsu ajanud, kuid et t a h a b u u t elu alustada ja saada inimeseks, kellest kellelgi ei oleks tarvis häbi tunda. Ta lootvat, et kohtunik teda aitab ega põlga teda. Kohtunik ütles sellepeale, et ta teda nende sõnade eest hea meelega kaelustaks, ja hakkas ise nutma, ning ta naine nuttis ka. Taat ütles, et ta oli inimene, keda enne pole iial mõistetud, ja kohtunik ütles, et la usub seda. Vanamees seletas, et nii allakäinud inimene vajab kaastunnet, ja kohtunik ütles, et see on õige; siis nad nutsid jälle. Ja kui aeg oli magama minna, siis tõusis vanamees püsti, sirutas käe välja ja ütles:
annaabi.ee 
