Kesk- ja Lõuna-Ameerika kõrgkultuuride areng Inkad Koostas: Merilyn Meeder Asukoht Andid. Lõuna-Ameerikas. Lõuna- Ameerika läänerannik. Colombia, Peruu, Ecuador, Tsiili ja Argentiina. Aeg Elasid umbes 12. sajandist kuni 16. sajandi keskpaigani Viimane inkade linnus vallutati hispaanlaste poolt aastal 1572 Ühiskond Riigikeeleks oli ketsua keel. 1527. aastaks oli populatsioon umbes 20 miljonit Juhtimisvorm: Monarhia Ülemvalitseja tiitel oli Sapa Inka - "Püha Inka", teda peeti päikesejumal Inti otseseks järeltulijaks. Sapa Inca · 14381471 Pachacuti · 14711493 Túpac Inca Yupanqui · 14931527 Huayna Capac · 15271532 Huáscar · 15321533 Atahualpa Pildil: Inkade riigi üheksas valitseja Pachacútec Yupanqui, kes oli võimul aastail 14381471. Ühiskond Rikas ja kõrgelt arenenud impeeri...
leivale, teisi vilju lõigati aga vikatiga. Edasi algas rehepeks ning sellega oligi sügis käes. Suvine tööperiood lõppes mihklipäevaga septembri lõpus ning seejärel algasid talvised tööd. Loomakasvatus jäi põlluharimise kõrval tahaplaanile, kuigi oli sellega lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral. Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel ja pikamaavedudel. Härgadega tehti eelkõige põllutööd, aga nad kõlbasid ka lühematel vedudel. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk. Oluliselt erinesid lisaks igapäeva elule ka 19. sajandil mõõtühikud
leivale, teisi vilju lõigati aga vikatiga. Edasi algas rehepeks ning sellega oligi sügis käes. Suvine tööperiood lõppes mihklipäevaga septembri lõpus ning seejärel algasid talvised tööd. Loomakasvatus jäi põlluharimise kõrval tahaplaanile, kuigi oli sellega lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral. Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel ja pikamaavedudel. Härgadega tehti eelkõige põllutööd, aga nad kõlbasid ka lühematel vedudel. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk. Oluliselt erinesid lisaks igapäeva elule ka 19. sajandil mõõtühikud
Riik oli sunnitud vastu võtma rea talude ja ühistute majanduslikku arengut soodustavaid seadusi. Resoluutselt piirati eraettevõtete tegevust, põhiliste põllumajanduskaupade eksport koondus keskühistute kätte. Majanduskriisini oli pearõhk karjamajandusel, kriisiaastatel hakati üha rohkem rõhku panema viljakasvatusele. 1932. aastaks kattis teraviljasaak juba Eesti aastase teraviljavajaduse, kuid loomapidamisest saadud tulud vähenesid 1932/33. aastal võrreldes 1927. aastaga peaaegu poole võrra (66,8 miljoni kroonini ehk 4,2 miljonit eurot). SAKMAA MAJANDUS Saksama läks kriisifaasi järk järgult ja suhteliselt varakult. Nimelt 1927. aastal vähenes Saksamaal tarbeesemete tootmine ja järgmisel aastal ka tootmisvahendite valmistamine. Kui USA oli 1929. aastal Saksamaalt oma rahad välja tõmmanud, sattus Saksamaa majandus katastroofi äärele. Saksa valitsus otsustas rahvusliku valuuta
Naturaalmajapidamistoodangu põhiosa (jahu ja põllusaadused) tarbiti ise. Mis järele jäi läks loodusesse tagasi. Toidujäätmed anti koduloomadele, põlevjääke kasutati kütteks. Peaaegu kõik jäätmed olid kergesti lagunevad või sellised, mida sai korduvalt kasutada. Ohtlikke aineid ei tuntud. Kui asustustihedus kasvas ja tekkisid linnad, siis jäätmete hulk suurenes. Ehkki põlevjäätmed, metall jms olid endiselt hinnas, hakkas kuhjuma teisigi: küttekolletest tuhka, loomapidamisest tapajäätmeid, veoloomade sõnnikut ning hulgaliselt inimväljaheiteid. Selliseid jäätmeid tuli hakata tekkekohalt ära vedama. Esimesi viiteid jäätmekäitlusele võib leida Rooma impeeriumi päevilt. Prügi heideti tänavale. Prügivedaja puhastas seda aeg-ajalt ja viis prahi linnast välja. Sama teed läksid ka lõpnud loomad ja omasteta laibad. Kreete pealinnas knossoses oli prügitehnoloogia üllatavalt heal järjel juba 3000-1000a eKr. On teada seadus, mis
Naturaalmajapidamistoodangu põhiosa (jahu ja põllusaadused) tarbiti ise. Mis järele jäi läks loodusesse tagasi. Toidujäätmed anti koduloomadele, põlevjääke kasutati kütteks. Peaaegu kõik jäätmed olid kergesti lagunevad või sellised, mida sai korduvalt kasutada. Ohtlikke aineid ei tuntud. Kui asustustihedus kasvas ja tekkisid linnad, siis jäätmete hulk suurenes. Ehkki põlevjäätmed, metall jms olid endiselt hinnas, hakkas kuhjuma teisigi: küttekolletest tuhka, loomapidamisest tapajäätmeid, veoloomade sõnnikut ning hulgaliselt inimväljaheiteid. Selliseid jäätmeid tuli hakata tekkekohalt ära vedama. Esimesi viiteid jäätmekäitlusele võib leida Rooma impeeriumi päevilt. Prügi heideti tänavale. Prügivedaja puhastas seda aeg-ajalt ja viis prahi linnast välja. Sama teed läksid ka lõpnud loomad ja omasteta laibad. Kreete pealinnas knossoses oli prügitehnoloogia üllatavalt heal järjel juba 3000-1000a eKr. On teada seadus, mis
Kaubanduse ja tööstuse arendamiseks anti erakapitalile täielik tegevusvabadus. Edu saavutati põlevkivitööstuses, mis pani aluse täiesti uule tööstusharule ja meelitas ligi väliskapitali. Kõikidest tootmisaladest kõige tähtsam oli põllumajandus, mis 1928. aastaks moodustas Eesti kogutoodangust 74%. Põllumajandustoodang saavutas kõrgseisu 1927/28 aastal. Põllu- majanduses oli pearõhk karjamajandusel. 1927 aastal saadi ainuüksi loomapidamisest 135,9 miljonit tulu. (Tomson 1999: 45-47) 1919. aasta maareformi seaduse alusel likvideeriti Eestis 1100 mõisa, mis asendati 51 tuhande taluga (Leetsar 1999:27) Maareformi tulemusena tõusis produktsioon. (Tomson 1999: 47) Ühistute asutamine kujunes massiliseks, neid asutati igas külas ja nad kujunesid omavahel tõelisteks konkurentideks, mis kokkuvõttes kahjustas maaelu. (Leetsar 1999:28) 10
Enne töötlemist eraldati linavartelt seemnekuprad. Vanemal ajal raiuti kuprad vikati või kirvega maha. Otstarbekam oli aga kuparde rebimine raatsiga. Loomakasvatus jäi põlluharimise kõrval tahaplaanile, kuigi oli sellega lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral. Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel, pikamaavedudel ja "esindussõitudel". Härgadega tehti eelkõige põllutööd, aga nad kõlbasid ka lühematel vedudel. Härgade kasutamine oli kõige rohkem juurdunud Lääne- ja Loode-Eestis, kus taludes oli härjarakendeid umbes sama palju või rohkemgi kui hoburakendeid. Mujal Eestis eelistati hobust. Eriti vähe peeti härgi Kagu-Eestis.
annaabi.ee 
