induktiivne mõtlemine on üksikutelt üldisele. Seesuguse mõtlemisviisi eelis seisneb selles, et ühtegi nendele üldistele olemustele rajatud mõtlemissüsteemi ei eelistata. Dialektiline loogika on õpetus mõtlemise sisulistest seostest ja struktuuridest. Matemaatiline ehk sümbolistlik loogika on õpetus, milles käsitletakse mõisteid ja nendevahelisi seoseid modelleerituna teatavas märgisüsteemis. Modaalne loogika on kujunemisjärgus olev loogikateaduse haru, milles otsustuste analüüsimisel lähtutakse nende usaldusväärsuse tasemest Teadusliku teooria põhiskeleti moodustavad kategooriad ja seadused. Seadus on korduvate, paratamatute, püsivate ja oluliste seoste üldistatud väljendus asjade ja nähtuste vahel. Loogika on õpetus ehk teadus mõtlemise vormidest ja reeglitest, käsitleb mõtlemist arutlust Loogika täpsustab mõtlemist, teeb selle üheksmõistetavaks, korrigeerib mõtlmist, täpsustab seda üle
Usaldusväärsuse omandab mõte tõestuse tulemusel. Tõestuse käigus muutub ebaevidentne teadmine evidentseks. Kuivõrd loogika objektiks on mõtlemine, arutlus, mõte, siis ka mõisted loogiline ja ebaloogiline on kasutatavad üksnes nimetatud valdkonnas. Reaalselt asetleidvate nähtuste ja sündmuste vahel ei ole loogilist ega ebaloogilist seost. Nende nähtuste ja sündmuste interpreteerimine toimub loogiliselt juhul, kui ollakse piisavalt kompetentne loogikateaduse põhisätetega. Loogikale on aegade jooksul omistatud mitmeid nimetusi: Aristotelese loogika, klassikaline loogika, traditsiooniline loogika, deduktiivne loogika, formaalne loogika, moderne loogika, üldloogika - kõik need nimetused on peaaegu sünonüümid ja erinevad oma tähenduselt sedavõrd vähe, et õppeotstarbeliselt on nende täpsustamine üleliigne. Seetõttu vastava õpperaamatu tiitellehele ongi tavaliselt kirjutatud: Loogika.
palju ka eetilisi loomutäiusi. Näiteks pole hirm iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta. Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg. 5 Aristotelese loogika Aristotelest peetakse loogikateaduse rajajaks. Kindlasti tunti ja kasutati mõningaid loogikareegleid juba enne Aristotelest. Kuid Aristoteles oli esimene, kes rajas loogika süsteemse teadusena. Sõna "loogika" pärineb samuti kreeka keelest, kuid Aristoteles ise oma õpetust veel selle nimega ei kutsunud. Osa Aristotelese loogikaalastest mõtetest olid üldarusaadavamad ning need muutusid populaarseks, jäädes aastatuhandeiks loogikaõpetuse nurgakiviks. Seda osa Aristotelese
Üldiselt selle teema kohta leidus materjali palju ning minu üllatus oli see, et raamatute tekstid ei kordunudki nii palju, et erinevad autorid olid päris erinevalt seda teemat kirjeldanud. 3 1. ARISTOTELESE ELULUGU Aristoteles oli vana-kreeka filosoof ja entsüklopeediline õpetlane, loogikateaduse ja mitmete spesiaalsete teadusharude rajaja. Aristoteles sündis 384. a. e.Kr. Stageiras, umbes 55 kilomeetrit Salonikist ida pool. Tema isa oli Makedoonia kuninga Amyntase õukonnas ihuarst ning Aristoteles sai oma aja aristokraadi
L.Wittgenstein, ``Tractatus Logico-Philosophicus''. 1 Loogika aine Esimene küsimus, mis meil esitada tuleb, on küsimus loogika ainest. Mis asi on loogika, ja mida loogikateadus uurib? Sageli jaotatakse loogika aine mitmesse eraldiseisvasse gruppi - matemaatiline loogika, filosoofiline loogika, dialektiline loogika jne. Meie raamat käsitleb peamiselt matemaatilist ehk formaalset loogikat, mis on kaasaja loogikateaduse tuum ja enimarenenud osa. Seejuures on filosoofiline loogika matemaatilise loogikaga väga tihedas suhtes ning üks ei saa olemas olla ilma teiseta: matemaatiline loogika on alati ka filosoofiline loogika, ning nö mittemaatiline filosoofiline loogika on samas oluline matemaatilise loogika jaoks. Tuleme tagasi loogika aine juurde. Lühidalt ja robustselt öeldes uurib loogika mõtlemise kõige fundamentaalsemaid aspekte. Mis asi mõtlemine õieti on, ja mis on tema fundamentaalsed aspektid
eelistus on antud seadusele ja reegel on sootuks teisejärguline. Selline seisukohavõtt on iseloomulik vulgaar-materialistlikule arusaamale mõtlemise ja teadvuse küsimustes, mille kohaselt viimane on deterministlikult (põhjuslikult) tingitud sellest maailmast, milles toimivad inimese formuleeritud seadused ja printsiibid. Teisalt, loogika põhiseadustest on nois raamatuis kirjutatud kõikidel aegadel, alates Aristotelesest ja, nähtavasti lugupidamisest loogikateaduse arenguloo vastu, on seda jätkatud tänaseni. Kaasaegses loogika õppekirjanduses leidub vaid üksikuid erandeid, mil see on teisiti (vt.: Indrek Meos. Loogika. Argumentatsioon. Mõtlemiskultuur. Tln., 1996, osa: Loogilise mõtlemise põhireeglid, lk.8-11; W. Freymann. Loogika. Tartu, 1936, osa: Loogilise mõtlemise põhilaused, lk. 44-46.). Sedamööda kuidas loogika vabaneb maailmavaate ja ideoloogia mõju alt (moderne loogika seda juba ongi), sätestuvad loogika struktuuri
sfääri; 3) lõi kontseptuaalse, mõistelise raamistiku, milles pikka aega toimus edasine poliitilise mõtte areng. Aristotelese poliitiline õpetus Platoni õpilast Aristotelest (384-322 ema) peetakse Antiik-Kreeka suurimaks filosoofiks. Tema tähtsus ja tähendus, lühidalt: mitte kellegi panus filosoofia ja teaduste arengusse lääne mõtteloos enne ja pärast teda ei ole suurem; ta on kõige suurema arvu teadmisalade alusepanijaid; loogikateaduse looja; teaduste ja filosoofia süstemaatika ja terminoloogia alusepanijaid; Aristotelese teosed (mis säilinud osaliselt) moodustavad antiikaja entsüklopeedia; ta algatas tööjaotuse teadustöös; Platoni ja Aristotelese töödega sai paika euroopa mõtlemise alusmüür. Nagu eespool öeldud, pärineb just Aristoteleselt tava jagada filosoofia teoreetiliseks ja praktiliseks filosoofiaks, ise tegeles ta loomulikult mõlemaga. Praktilise filosoofia
annaabi.ee 
