Palju käpalisi, haruldasi õistaimi Samblad ja samblikud Kadakas, arukask, mänd jt. Loomastik Spetsiifilist loomastikku pole alvaritel välja kujunenud Kariloomad Haruldased putukad Närilised Vähe varjupaiku suurematele loomadele Linnud( kiivitaja, punajalg-tilder, kanepilind, kivitäks) Tekkimine peamiselt sekundaarse tekkega kujunenud kunagistest põldudest karjatamise tõttu vähesel määral on primaarseid loodusid, mis on kujunenud maakerke tagajärjel merest kerkinud maale Mullastik asub paesel aluspinnal õhuke lubjarikas ja kivine muld mullad on väga põuakartlikud kuid samas ka huumus- ja toitaineterikkad Ca 30cm Intensiivne päikesekiirgus Kuivus ning üleujutused madalametes kohtades Looniitude pindala vähenemise põhjused majandamata jätmine, mille tulemuseks on kinnikasvamine metsastamine ENSV ajal täisehitamine Väetamine õhusaaste
käoraamat, kahkjaspunane sõrmkäpp, täpiline sõrmkäpp, kärbesõis, kahelehine käokeel, rohekas käokeel, harilik muguljuur, tõmmu käpp, põõsasmaran, pajuvaak, süstlehine teeleht, aasnelk. Loomad: Putukad: 2) Eestis leidub peamiselt sekundaarse tekkega loopealseid. Suurem osa looniite on tekkinud koduloomade karjatamisel ning kujunenud kunagistest põldudest. Väga vähesel määral leidub siiski ka primaarseid loodusid, mis on kujunenud maakerke tagajärjel merest kerkinud maale. Looniit asub paesel aluspinnal ja õhukesel lubjarikkal, sageli ka kivisel mullal.Mullad on väga põuakartlikud, kuid samas ka huumus- ja toitaineterikkad. Mullakihi paksus on väga õhuke (kuni 30 cm). Alvarid on levinud saartel, Lääne-, Loode- ja Põhja-Eestis. Looniidud on tekkinud loometsade asemele. Aluskivimiks on lubjakivi. Kasvutingimused loodudel on sageli
männimetsa (enamasti nõmme- ja palumännikuid). Rannavallide vahel nõgudes, luidete taga ja mujal märgades kohtades on soostunud leetmuldadel ka rabastunud männimetsa. Moreeni alal kasvab kohati männi ja kuuse segametsa ning kuusemetsa, paiguti on säilinud üksikuid tammi. Harjumaal leidub ka puisniite, mis asuvad soostunud kamarmuldadel, näiteks Pirita jõe ääres. Põhja-Eesti lavamaa äärealale on omaseid õhukeste huumuskarbonaatmuldadega ja kuivalembese taimkattega loodusid.18 Lahemaa taimestik on Põhja-Eestile üldomaselt suhteliselt liigivaene. Üle 70% Lahemaa pindalast moodustavad metsad. Enamik neist on liigivaesed palu- ja nõmme- ning rabametsad. Jõgede kallastel leidub kitsaste ribadena lammimetsa, klindinõlvadel on säilinud laialehiste salumetsade jäänukeid. Leidub ka suuremaid lodumetsi. Lisaks metsadele on looduslikest kooslustest Lahemaal esindatud rabad, mis jäävad taimestiku poolest Ida- ja Lääne-Eesti tüüpi rabade üleminekualale
Mulla suhtes vähenõudlikuna tuleb ta toime oludes, kus teised puuliigid elada ei suuda. Loopealsetel ei kasva kadakas üksi: peaaegu alati on tema kõrval türnpuu, paakspuu, lodjapuu, pihlakas, kibuvitsad, vahel ka kukerpuu ja teatud juhtudel magesõstar. Loometsast kadakaseks karjamaaks. Rohkem kui sada aastat tagasi arvasid mõned loodusteadlased, et pealtnäha steppidega sarnastel loodudel ei kasva puud eeskätt ebasoodsate keskkonnatingimuste tõttu. Aastaid hiljem, kui Eesti loodusid oli põhjalikumalt uuritud, jõuti tänapäevalgi üldlevinud seisukohale, et loo metsatuse on põhjustanud kariloomad pidev karjatamine ei lase mullakihil tüseneda, suure karjatamiskoormuse korral võib rohukamar paiguti täielikult kaduda, nii et paljandub aluskorra paas. Vanasti, kui peeti rohkesti loomi, oldi arvamusel, et just karjatamise tõttu kasvab loopealsel vähe taimeliike. Iseäranis kahjulikuks peeti taimestiku arenemisele lambaid, kes oma
Sageli on klindiastang terrassiline ja osaliselt mattunud. Lahemaa rahvuspargi koosseisu kuulub Põhja-Eesti rannikumadaliku keskne kõige laiem osa, ulatudes kohati kuni paarikümne kilomeetrini. Rannikumadalik on poolsaarte ja lahtede rohke, millest suuremad on loode-kagusuunalise orientatsiooniga Juminda, Pärispea, Käsmu ja Vergi poolsaar ning neid eraldavad Kolga, Hara, Eru ja Käsmu laht. Lahed on vahelduva põhjareljeefiga, üldiselt sügavad ja neis paikneb rohkesti karisid, loodusid ja saari. Pärispea poolsaarel paiknev Purekkari neem on Eesti mandriosa põhjapoolne äärmuspunkt. Rannikul paiknevatest saartest suuremad on Mohni, Hara, Haldi, Älvi, Saartneem, Kasispea lood. Rannikumadalikul esineb mitmesuguseid rannamoodustusi: rannavalle ja terrasse, mille vahele on kujunenud kitsad nn ribasood. Kitsaste sooribadega üksteisest eraldatud rannavallistikud moodustavad sageli omapäraseid viirulisi maastikke, näiteks Pudisoo ümbruses. Hästi on
valmistamiseks. Liigne marjade söömine võib esile kutsuda ka mürgistuse. Noori võrseid on kasutatud värvimiseks musta värvuse saamisel (Tavalised pargipuud ja põõsad, 2016) 12. Sorbus intermedia - pooppuu 12.1. Kirjeldus Roosõieliste sugukonda, pihlaka perekonda kuuluva pooppuu leviala on üsna kitsas, jäädes põhiliselt Rootsi lõunaossa ja saartele, Soome, Lääne-Eestisse. Taim armastab kuivi alusmetsi ja klibuseid loodusid. Istutatuna kasvavad ka õuel, surnuaias, kirikute ümbruses, teeserval ja põllul. Ilupuuna kasvatatakse teda Eestis ka väljaspool ta looduslikku leviala tänu tema külmakindlusele. Lisaks on pooppuu edukas ka linnakeskkonnas, ning ilmestab linna tänavate ääres (Loodusajakiri). Võra on ovaalne, ning puu kõrgus küündib 12 meetrini. Koor on halli värvi ja sile (Nurga puukool). Lehed on piklikud ja madalalt hõlmiselised ja teravsaagjad, meenutades tamme. Leht on
-3. pungale. Nii lõigatakse suvel õitsevaid pihlenelaid, millelt tahetakse saada intensiivse koorevärvusega oksi. Suurte õisikute saamiseks tuleb lõigata üheaastased oksad tagasi 2.-4. pungani. (Kull 2000) 4.15. Sorbus intermedia Pooppuu 4.15.1. Kirjeldus Roosõieliste sugukonda, pihlaka perekonda kuuluva pooppuu leviala on üsna kitsas, jäädes põhiliselt Rootsi lõunaossa ja saartele, Soome, Lääne-Eestisse. Taim armastab kuivi alusmetsi ja klibuseid loodusid. Istutatuna kasvavad ka õuel, surnuaias, kirikute ümbruses, teeserval ja põllul. Ilupuuna kasvatatakse teda Eestis ka väljaspool ta looduslikku leviala tänu tema külmakindlusele. Lisaks on pooppuu edukas ka linnakeskkonnas, ning ilmestab linna tänavate ääres (Loodusajakiri). Võra on ovaalne, ning puu kõrgus küündib 12 meetrini. Koor on halli värvi ja sile (Nurga puukool). Lehed on piklikud ja madalalt hõlmiselised ja teravsaagjad, meenutades tamme
Pihlenelat väetetakse vee ja väetise seguga kastes. Kastmise asemel võib panna väetist taime ümber sinna, kus taim el on juurestik. POOPPUU (Sorbus intermedia) Joonis 27. Pooppuu. http://www.hortes.ee/static/product_pictures/972_org.jpg Iseloomustus Roosõieliste sugukonda, pihlaka perekonda kuuluva pooppuu leviala on üsna kitsas, jäädes põhiliselt Rootsi lõunaossa ja saartele, Soome, Lääne-Eestisse. Taim armastab kuivi alusmetsi ja klibuseid loodusid. Istutatuna kasvavad ka õuel, surnuaias, kirikute ümbruses, teeserval ja põllul. Ilupuuna kasvatatakse teda Eestis ka väljaspool ta looduslikku leviala tänu tema külmakindlusele. Lisaks on pooppuu edukas ka linnakeskkonnas, ning ilmestab linna tänavate ääres. Võra on ovaalne, ning puu kõrgus küündib 12 meetrini. Koor on halli värvi ja sile. Lehed on piklikud ja madalalt hõlmiselised ja teravsaagjad, meenutades tamme. Leht on
annaabi.ee 
