Loodus õpetuse Kontrolltöö 7. klass (0)

Keskaja inimese hirmud
       Keskaeg  oli väga mitmekülgne ajastu, mil avastati Ameerika ning toimusid mitmed Euroopale
olulised sõjad. Need sõjad mõjutavad meid tänapäevani, riikide piirid on kujunenud sõdadega ja
palju muud. Keskaja inimese elu oli suhteliselt lihtne, kui sa just polnud sõjamees. Väga  populaarne
oli joomine, pidutsemine,  tantsimine  ning hasartmängud. Riike juhtisid kuningad, kes tegid kõik
otsused inimeste eest. Kõigile ilusale lisaks, olid inimestel hirmud. 
Keskaja inimene oli  usklik , isegi kui kõrgemad isikud kutsusid teda  ketseriks , oli ta endiselt usklik.
Inimesed kartsid väga sattuda Jumala kohtu ette ja seetõttu ei olnud ka peaaegu ühtegi ateisti. Osad
inimesed   olid   teistest   erinevad,   neil   oli   karistamatuse   tunne.   Isikud   eksisteerisid   peaaegu   igas
suuremas linnas, kes terroriseerisid kaaskodanikke. Kindel oli vaid üks arvamus, jumala silm näeb
kõike ja seda teadsid ka kõige suuremad ja julgemad röövlid ja kõrilõikajad. Isegi kõige karmimad
kriminaalid, palusid oma surivoodil preestrilt andestust ning enamasti tehti ka suuri annetuse ja
paluti andeks  neilt , kellele oli inimene teinud oma elujooksul halba. Pätid kartsid surres, sattuda
põrgusse, millest  vaimulikud  neile rääkisid ning seetõttu paluti alati  vabandust  enne surma. Jumal
oli üks suurimaid hirme keskajal. 
        Haigused hakkasid juba levima keskajal nagu tänapäevalgi. Üks suurimaid ning ohtlikumaid
haiguseid keskajal, mis vallutas euroopa on katk. See oli inimeste seas väga levinud hirm, kardeti,
et ise nakkutakse või keegi perekonnast nakatub katku. Mitte keegi ei  teadnud , kuidas seda peatada.
Teati vaid, et haigega ei tohi kokku puutuda, muid võid ise nakkuda. Paljud inimesed proovisid
põgeneda katku eest parematele jahimaadele. Mõnel neist õnnestus pääseda sellest, mõned aga
surid.  Esmalt  siiski põgenesid ära  rikkamad  ja tähtsamad isikud, kes tundsid, et nemad olid teistest
paremad ja peavad seda eluviisi jätkama kusagil mujal. Katk tappis massiliselt inimesi ja sellest
pääsu oli vaid vähestel. Katk viis lahku mitmed pered, kus lapsed ja üks vanem või vanemad olid
sunnitud põgenema, sest ei soovinud veel surra ja tihti jäeti haiged maha. Haigeid ei osatud ravida
ning seetõttu jäeti nad maha ja lasti neil  rahus  surra. Seda kardeti peaaegu sama palju kui jumalat.
        Inimesed kartsid surma väga, sest kunagi ei teadnud, kas satud  paradiisi  teavasse või lähed
põrgusse. Inimesed teadsid vaid seda, mida vaimulikud ja kõrgemad neile rääkisid. Vähesed oskasid
ise lugeda või kirjutada ning omasid väga head haridust. Väga vähesed julgesid saata elus korda
patte, sest teati, et jumal jälgib alati ning kardeti surma. Inimesed lootsid, et pääsevad teavasse,
mõned teadsid, et neid ootab ees põrgu. Tegelikult ei tea me tänapäevani, mis ootab meid ees peale
surma, kas eksisteerib  paradiis  või põrgu, saame vaid oletada. Mitmed kodanikud ei sooritanud
kuritegusid , sest kardeti timukat, kes hukkas või piinas inimesi julmalt. Nad ei soovinud riskida
surmaga ja seetõttu jätsid nad tegemata halvad otsused.   Inimesed kartsid sattuda põrgusse, kus
juttude  järgi ootab neid ees  igavene  piin, samas loodeti pääseda taevasse paradiisi, kus ootab neid
igavesti  kestev pidu. Mõed inimesed usuvad sellesse veel tänapäevalgi.
     Kokkuvõteks võin öelda, et  Jumal ja surm olid inimesed suurimad hirmud.  Hirmus  elati päevast
päeva, ka pidutsedes ja tehes teisi toredaid tegevusi. Mitte keegi ei pääsenud surmast ega usust.
Vaimulikud juhtisid peaaegu kogu maailma, peeti maha ka ristisõdasid ja kuningatest kõrgemateks
said   vaimulikud    preestrid .   Inimesi   õpetati   juba    noorest    saadik    kartma    jumalat,   kuid   mitmed
inimesed astusid üle  nendest  piiridest ja alles surivoodil said aru, et olid teinud valesti ning palusid
halastust preestrilt. Katk hävitas keskajal mitmeid peresid, kodusid ja sundis inimesi põgenema. See
oli probleem, mis oli ülemaailmne. Oli neid inimesi, kes pääsesid katkust või surmanuhtlusest või
piinakaristustest aga surmast neid ei päästnud keegi. Inimene võis olla  talupoeg  või aadlik, ta  kartis
surma   ja   jumalat   endiselt   ja   elas   selle   hirmuga   kuni   elupäevade   lõpuni.   Nagu   ütleb   maal
" Surmatants " siis surres on kõik inimesed ikkagi võrdsed ja seisus ei loe enam midagi.
Kasutatud allikad
http://www.svm.ee/et/naitus/piinakamber-porgu-ja-surmatuba  ) 
https://wol.jw.org/et/wol/d/r37/lp-st/102000088
https://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/keskaeg/keskaeg_exe/kasvatus_keskajal.html