Loodus katastroofist: Mehhiko lahe naftareostus (0)

Loodus katastroofist
Mehhiko lahe naftareostus
Autor:
Juhendaja :
Tallinn
2010. aasta Mehhiko lahe naftareostuse põhjustas BP-le liisitud naftaplatformil Deepwater Horizon 20. aprillil toimunud plahvatus ning järgnenud tulekahju Mehhiko lahel, Macondo nafta - ja gaasileiukohas. Teadlaste andmetel on tegemist ajaloo suurima õnnetusest tingitud naftalekkega merekeskkonda.Augusti alguseks oli teadlaste hinnangul lekkinud ligi viis miljonit barrelit naftat. Umbes 800 000 barrelit sellest oli BP-l õnnestunud kinni püüda.
Naftaplatvorm Deepwater Horizon uppus kaks päeva pärast plahvatust, 22. aprillil 2010. Vaid 9 aastat tagasi Hyundai Heavy Industries poolt ehitatud ujuv platvorm oli pisut suurem kui jalgpalliväljak – 121 meetrit pikk ja 78 meetrit lai. Plahvatuse tagajärjel hukkus 11 ja sai vigastada 17 inimest. Sündmuste lühikronoloogia perioodil 20. aprill – 3. mai 2010 on kätte saadav näiteks planet green veebilehelt.Skemaatiliselt on juhtunu kujutatud alljärgneval infoagentuur AlJazeera poolt toodetud videoklipil, mis internetis laialdaselt ringleb. Erinevalt sellel videol kujutatust on olemas teave, et pole plaanis katta koonusega mitte kolme erinevat allikat korraga, vaid igaühte eraldi.Katastroofi muudab keskkonnakahjude mõttes ülisuureks mere põhjas 1500 m sügavusel paikneva ohutussüsteemi rike . Puuraugud on varustatud lekkeid ärahoidva hiigelsuure klapiga BOP (blowout preventer) massiga 450 tonni. Lekke peatamiseks on mitmed erinevad lahendused ning seadme rike on asjatundjate arvates väga mitmete erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemus.Samas võib enamiku keskkonnakatastroofide kohta öelda, et need on erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemuseks. Kontrollimatud gaasipursked on uute naftapuuraukude rajamisel suhteliselt sagedased, Mehhiko lahes umbes 7 juhul 1000-st.Kuigi peamine vastutus katastroofi eest lasub BP-l kui naftaplatvormi kasutajal, siis süüdistusi on edasi suunatud ka plahvatusest kaks päeva varem rajatud uue puuraugu tsementeerijate aadressile ning BOP tootjate suunas. Vastutusest tähtsam aga on, et sellise õnnetuse tõenäosust hinnati 0.0%-liseks ning endiselt ei suudeta lekkeid likvideerida . Endiselt üritatakse BOP kraane allveerobotite abil sulgeda, kuid senini tulemusteta. Esmalt välja pakutud võimalikke lahendusi on kaks – katta lekkekohad hiigelsuure koonusega ning pumbata koonuse ülaosast nafta laevale, lisaks samaaegselt puurida maardlasse uus puurauk ning selle kaudu vähendada survet lekkele. Kõik see aga võtab hinnangute kohaselt 2-3 kuud, samas lekke suuruse kohta on meediast enim läbi jooksnud arv 5000 barrelit päevas – mis tähendab, et mõne nädalaga on katastroofi mõõtmed suuremad kui Exxon Valdezi naftatankeri puhul 1989. aastal.Tagajärjed on kolossaalsed. Rikutud rannikud, lindude ja merekilpkonnade hukk , krabi-, austri - ja krevetivarude hävimine . Kalad jäävad küll ellu, kuid naftaga vähegi kokku puutununa pole neid maitse tõttu võimalik enam süüa. Kui suurem osa sama piirkonda tabanud orkaan Katrina tagajärgedest suudeti paari aastaga likvideerida, siis lahe ökosüsteemide taastumine võtab aastakümneid.Katastroofil saab olema tugev mõju ka nafta hinnale ja seda mitte ainult katastroofi otseste tagajärgede tõttu. Pidurduda võib USA rannikumere naftavarude edasine kasutuselevõtt ja kasutamine. Hiigelsuur katastroof on Mehhiko lahes juba juhtunud – 1979. aastal plahvatas naftaotsingute käigus puurkaev Ixtoc I. Tookord õnnestus naftaleke merepõhjast kõrvaldada alles 9.5 kuuga ning kokku segunes veega hinnanguliselt 475000 tonni naftat. Vastavalt kalkulatsioonidele jõudis sellest 24000 tonni Mehhiko ning 4000 tonni Texase randadele.Viimane suurem katastroof naftaplatvormiga juhtus 2001. aastal, kui plahvatuste tagajärjel uppus toona maailma suurim platvorm Petrobras 36 Brasiilia rannikul.Käesoleval hetkel tuleb ainult loota , et leke suudetakse likvideerida nii kiiresti kui võimalik ning leke seejuures ajas ei suurene.Ühikutest. 1 barrel on 159 liitrit, nafta tihedus võib erineda, kuid ligikaudselt 7 barreli toornafta mass on 1 tonn . Lisaks, 1 gallon on 3.8 liitrit ehk 0.024 barrelit (või 1 barrel on 42 gallonit).
Õnnestunud on sisestada ühte kolmest lekkekohast peenem toru ning seeläbi koguda keskmiselt 2000 barrelit päevas. Nüüd on plaanitud üha uued katsed – pumbata lekkivasse puurauku raskeid vedelikke, ummistada see köite, autokummitükkide ja golfipallide seguga ning paigaldada lekkiva BOP peale kogumistoru või teine samalaadne seade. Kuid seda kõike tuleb teha 1500 meetri sügavusel mere põhjas! Kui katsed jätkuvalt ebaõnnestuvad, võib maardla rõhu alandamise kaudu leket pidurdav lisapuurauk valmida alles augustis. Niikaua võib leke jätkuda, kusjuures eri hinnangutel on igapäevane eralduv kogus 5000–25 000 barrelit. Isegi lekke mahu kohta puudub usaldusväärne info.Kui 1967. aastal toimus Suurbritannias Cornwalli rannikul üks ajaloo suurimaid tankeriõnnetusi Torrey Canyoni naftatankeriga, selgus hiljem, et naftalaigu töötlemiseks kasutatavad kemikaalid põhjustasid suuremat keskkonnakahju kui juhul, kui selline töötlemine oleks jäetud lihtsalt tegemata. British Petroleum (BP) on Mehhiko lahes asunud nii naftalaike merepinnal kui ka lekkivat naftat töötlema kemikaaliga Corexit 9500. USA keskkonnaagentuur on viidanud selle kemikaali toksilisusele, puudulikele toksilisuse andmetele ülisuures koguses kasutamise korral ja nõudnud paremate alternatiivide kasutamist, kuid BP ignoreerib ettekirjutusi. Juba on kasutatud üle 2500 kuupmeetri Corexit 9500.  Miks kasutab BP neid kemikaale – see loogika on lihtne. Kui nafta jõuab rannikule , on selle mõju selgelt määratav. Aga kui nii kemikaali reostus kui ka naftareostus jääb avamerele ja merepõhja, pole kahjud selgelt määratletavad, kuigi tegelikud mõjud võivad olla kordades suuremad. Kui naftaleket töödelda, ei pruugi osa naftast pinnale tõusta , vaid settib merepõhja või kandub edasi süvahoovustega.Hiigelsuur katastroof on Mehhiko lahes juba juhtunud – 1979. aastal plahvatas naftaotsingute käigus puurkaev Ixtoc I. Tookord õnnestus naftaleke merepõhjast kõrvaldada alles üheksa ja poole kuuga ning kokku segunes veega hinnanguliselt 475000 tonni naftat. Viimane suurem katastroof naftaplatvormiga juhtus 2001. aastal, kui plahvatuste tagajärjel uppus toona maailma suurim platvorm Petrobras 36 Brasiilia rannikul.Praegusel katastroofil saab olema tugev mõju nafta hinnale. Pidurduda võib USA rannikumere naftavarude edasine kasutuselevõtt ja kasutamine.Kuigi peamine vastutus katastroofi eest lasub BP-l kui naftaplatvormi kasutajal, siis süüdistusi on suunatud ka plahvatusest kaks päeva varem rajatud uue puuraugu tsementeerijate aadressile ning BOP-i tootjate suunas. Kuid veel tähtsam on tõik: tõenäosust, et selline õnnetus võib juhtuda, hinnati 0,0-protsendiliseks. Ja endiselt ei suudeta leket likvideerida. Katastroof on paljude osapoolte – nii keskkonnamõjude hindajate, sertifitseerijate, puurimislubade andjate, platvormide kasutajafirmade, puuraukude tsementeerijate kui ka BOP turvalisuse garanteerijate – ühine hiiglaslik möödalaskmine. Nafta tootmiseks võeti teadlikult riskid, mida ei oldud süvapuuraukude jaoks adekvaatselt hinnatud.