majapidamisriistu: Karu magab, kõrv kõigub (maja uks); Karu istub katusel, kuldsed kingad jalgas (korsten). Lausevormist Määratud subjektiga mõistatuste süntaksimallide juures võib kõnelda elementaar- ja liitstruktuuridest. Liitstruktuurid on elementaarstruktuuride parallelistlikud topeldused või ahelad. Elementaarstruktuuride "põhjaks" eesti mõistatustes võivad olla kolme tüüpi süntaktilised tuumtarindid: 1) atributiivsed (täiendilised), 2) objektilised (sihitislikud) ja 3) lokatiivsed (kohamääruslikud). Tuuma, mis koosneks substantiivist ja sihitust verbist (st. alusest ja öeldisest) elementaarkujul ei esine, kuid tuleb ette selle parallelistlikke vorme. Tervikuna on lokatiivtuumad mõistatustes väga esileküündivad ja produktiivsed, ülejäänud kaks mitte eriti. A. Mitteparallelistlikud lihtstruktuurid A1. Atributiivtuumade näiteid: substantiiv genitiivis + substantiivne põhisõna: Rüüsi
tunnuse või omaduse järgi erinevatesse rühmadesse. · KÄÄNE nimisõna morfoloogiliselt väljendatud grammatiline kategooria, mis võimaldab näidata nominaalliikme funktsiooni, üldiselt verbi suhtes. Käändeid võib keeles olla 053. Kui on üle 8 käände, väljendab enamik käändeist ruumisuhteid. Käände nimetus peaks näitama käände põhifunktsiooni. Käänded jagunevad grammatilisteks (nom, acc, abs, erg) ja semantiliseks (instr, komit, kohakäänded, sh lokatiivsed käänded). Ebatraditsioonilised käänded: ilmaütlev, predikatiiv, ekvatiiv, translatiiv, vokatiiv. · DEFINIITSUS ehk määratus Definiitne fraas nimisõnafraas, mille kõneleja ja kuulaja suudavad paigaldada referentsiaalsete suhete raame. Indefiniitne fraas ehk species nimisõnafraas, mille tuvastamiseks peab kuulaja looma uue referendi. Definiitsust määravad artiklid ja määratlejad, pronoomenid, possessiivfraasid, nimed jm. 20. Käände- ja ühildumissüsteemid
Läänemeresoome algkeeles oli nominatiiv tunnuseta, genitiiv n-tunnuseline ja partitiiv ta/δa- tunnuseline. Tänapäeval nimetav ja omastav tunnuseta, osastava käändel on tunnus (neli varianti t, d, da, 0). 18. Eesti keele kohakäänete kujunemine. Varasemas läänemeresoome algkeeles olid kohakääneteks latiiv (näitas tegevuse suunda), lokatiiv (näitas tegevuse kohta) ja separatiiv. Tänapäeva eesti keeles on olemuselt latiivsed käänded sisseütlev ja alaleütlev, lokatiivsed seesütlev ja alalütlev ning separatiivsed seestütlev ja alaltütlev. 19. Eesti keele kliitiliste käänete kujunemine. Essiiv (olev kääne) • Läänemeresoome algkeel: -nA (tegelikult juba vana Uurali lokatiiv) • Sõnavormi struktuuri tõttu oli essiiv tugevaastmeline! • Hiljem essiiv häälikumuutuste tagajärjel kadus: lõpuvokaal kadus lõpukao tõttu, siis kadus ka sõnalõpuline -n.
analoogiamuutuse tõttu ära kadunud! (Vt id-partitiiv.) NB! Partitiivil on olnud algselt separatiivne tähendus! See on seotud ka partitiivi osasihitise (partsiaalobjekti) funktsiooniga: söön leiba ‘söön (osa) leivast’ Vrd Ma kirjutasin jutustuse (< akusatiiv), Ma kirjutasin jutustust (partitiiv). 18. Eesti keele kohakäänete kujunemine. Tänapäeva eesti keeles on olemuselt latiivsed (tegevuse suunda näitavad) käänded sisseütlev ja alaleütlev, lokatiivsed (tegevuse kohta näitav) seesütlev ja alalütlev ning separatiivsed seestütlev ja alaltütlev. Eesti keelele omane kohakäänete kolmeaspektilisus eksisteeris juba uurali algkeeles. Esialgseiks kohakääneteks on peetud k-latiivi, na-lokatiivi ja ta- separatiivi. Tänapäeva eesti keeles on see ürgne kohakäänete kolmik kaotanud oma lokaalse sisu (na-lokatiivist on saanud essiiv, ta-separatiivist partitiiv) või hoopis kõrvale jäänud (klatiiv)
KÄÄNE - nimisõna morfoloogiliselt väljendatud grammatiline kategooria, mis võimaldab näidata nominaalliikme funktsiooni (tüüpiliselt verbi suhtes). 2-53 käänet. Kui käändeid on üle 8, siis suur hulk ruumisuhete kaudu. Käände nimetus peaks olema esitatud põhilise funktsiooni järgi, kuid see on tihti raske. Käänded jagunevad nn grammatilisteks (nom, acc, abs, erg) ja semantilisteks (instr, komit, lokatiivsed käänded). Käänete nimetused eesti keeles: nimetav nominatiiv osastav partitiiv omastav genitiiv sisseütlev illatiiv 7 seesütlev inessiiv saav translatiiv
Keerulisem on analüüsida nimesid, mis on –ne lõpuga (-alune, -tagune, -pealne). Ilma determinandita on need justkui atribuudi osad, aga neil võib olla ka oma tähendus. Kui nimeuurija ei taha determinandi-atribuudi jaotust kasutada, võib öelda üldiselt, et on järel- või esikomponendid, ilma et neid kuidagi determineeriks. V. Palli jaotus: 1) lihtnimi – ühekomponendilised: - elliptilised nimed (nt Tartu linn) - sufiksitega (lokatiivsed ja kollektiivsed) nimed, - abstraheerunud (ehk üldistunud) nimed, - terminnimed ja nendega analoogsed nimed; 2) liitnimed – mitmekomponendilised: - primaarnimed, kus 1. komponent on mis tahes vormis, aga 2. komponent on nimetavas; - sekundaarnimed, kus 1. on mis tahes vormis, 2. on omastavas, võib lisada ka nominatiivse 3. komponendi (nt Ala+jõe küla, Kiige+mäe talu); - liittüvelised nimed, mille eripära on see, et 2
avaldab)? Toimumisprotsessid (nt koalitsioon lagunes). - Mentaalsed: 1) Mõtlemisprotsessid (nt valitsus mõtleb tuleva aasta eelarve peale) 2) Tundmisprotsessid 3) Tahtmisprotsessid 4) Tajumisprotsessid (nt koalitsioon näeb vajadust) - Suhteprotsessid – kellegagi ei juhtu midagi, vaid keegi lihtsalt on 1) Atributiivsed (nt Eesti on väike) 2) Identifitseerivad (nt demokraatia aluseks on inimeste võrdsus) 3) Lokatiivsed (nt valitsus asub Toompeal) 4) Possessiivsed (nt valitsusel on kindel eesmärk; mul on auto). - Käitumisprotsessid (vaatama, kuulama, jälgima, naerma) - Verbaalsed protsessid (ütlema, kiitma, arutama, tõdema, väitma) - Verbaalsed/mentaalsed (nt „Küll on tore,“ rõõmustas peaminister) - Eksistentsiaalsed protsessid – väljendavad olemas olu (nt lootust on). Agent pole lauses alati subjektina, võib jääda ka nimetamata
annaabi.ee 
