Esimese peatükkis käsitlesin salmikuluulet folkloori osana ja tõin välja iseloomulikud tunnused, teises peatükis tõin välja erinevate ajaperioodide salmikuluule analüüsi kuue salmiku näidete põhjal. Lisadena on töös fotod salmikute tekstidest ja salmikute omanike poolt täidetud küsimustikud. Uurimismaterjal pärineb salmikutest ja folklooriteemalistest kirjandusväljaannetest: E. Kalmre ,,Regivärsist netinaljedeni", rahvaluuleteemalisest kogumikust ,,Lipitud- lapitud. Tänapäeva folkloorist". Mina kasutasin oma uurimistöös 5 salmikut ja need pärinevad 1920- 2004 ajavahemikest. 1.Salmikuluule ülevaade 1.1. Salmikuluule roll tänapäeva folklooris Tavaliselt ei seosta tänapäeva noor inimene salmikuluulet ja folkloori omavahel Salmikuluulet käsitletakse kooliprogrammis minimaalselt- rahvaluule alaliigina. Rahvaluule ehk folkloor ehk suuline pärimus on osa traditsiooonilisest igapäevasest
kokkupuutel, siis vähemalt vaimsel tasandil mõistavad ka noored, et elame oma maal- Eestimaal, meil on oma keel- eesti keel, meil on omad traditsioonid ja kultuuripärimused ning see kõik voolib meile rahvusliku identiteedi. Kirjandus Dundes, Alan 2002. Kes on rahvas? Tartu: Varrak. Laugaste, E. 1986. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus. Rüütel, Ingrid 2000. Pärimus pärijale. Tartu: Rahvuslik Folkloorinõukogu. Viires, Ants 2001. Kultuur ja traditsioon. Tartu: Ilmamaa. Lipitud- lapitud. Tänapäeva folkloorist 1995. Tartu: Eesti keele instituut, Eesti Kirjandusmuuseum.
2.juulil 1941. aastal tõmbasid nõukogude aktivistid ja punaväelased mälestusmärgi traktoriga pikali. Sammas restaureeriti ja taasavati 10. augustil 1942.aastal. Pärast Teist maailmasõda nõudsid nõukogude võimu esindajad taas samba likvideerimist. Peeti läbirääkimisi valla täitevkomiteega ning lõpuks jõuti lahenduseni, mis rahuldas mõlemaid pooli monument jäeti püsti, kuid sellest raiuti välja kõik Vabadussõda puudutavad tekstid, samuti langenute nimed. Niimoodi, lipitud -lapitud kujul püsis sammas kuni eesti riigi taasiseseisvumiseni. Restauraatorite Arno Pajupuu ja Heino Kuura, Kuusalu Muinsuskaitse Seltsi ning Kuusalu Rahvarinde koostöö tulemusena taasavati mälestusmärk 26. novembril 1988. aastal. Vabaduse Risti kavaleridele Autor Juhan Raudsepp Jäi ametlikult avamata (1940) Algusaastatel maeti Vabaduse Risti kavalere Tallinna Kaitseväe kalmistule süsteemitult. Nende viimsed puhkepaigad asusid üle kalmistu laiali
Mõistatus on dialoogiline mäng, mis koosneb kahest osast – küsimusest (ülesandest) ja vastusest (lahendist). Eesti mõistatuste arhiivimaterjali hulgas on tuntumate esikümme järgmine. 1. Hark all, paun peal, pauna peal rist, risti peal nupp, nupu peal mets (metsas sead (käharpeaga poisike ajab välja))? – Inimene (+peahari). 2. Seest siiru-viiruline, pealt kullakarvaline ~-keeruline? – Sibul. 3. Lipp lipi peal (~Lipitud ja lapitud) ilma nõela pistmata? – Kapsas. 4. Harakas aidas, saba väljas ~ Hiir läheb auku, saba jääb välja? – Võti. 5. Neli hobust tallis, viies jookseb ümber talli? – Sukavardad Tsentraalsel alal 130 000 "tavalist e. klassikalist e. traditsioonilist e. pärismõistatust, mis annavad mingist objektist piisavalt peidetud, kuid piisavalt läbipaistva kirjelduse; see kirjeldus on üldjuhul orienteeritud tolle objekti füüsilistele (esmajoones visuaalselt või
Häda ajab härja raevu. Rääkimine Silver, vaikimine kuld. Kes viimasena naerab, ei saanud naljast aru. 39. Iseloomusta tsentri ja perifeeria teooriat eesti mõistatuste uurimise näitel. Too ka näiteid. Tsentrisse jäävad "tavalised" mõistatused, mis annavad mingist objektist piisavalt peidetud, kuid piisavalt läbipaistva kirjelduse; see kirjeldus on reeglina orienteeritud tolle objekti füüsilistele omadustele (Lipp lipi peal (~Lipitud ja lapitud) ilma nõela pistmata? Kapsas). Perifeeria moodustub üksustest, mis tekstivormilt pole mitte kirjeldused, vaid küsimused või ülesanded, ja jaguneb mitmeks allzanriks: keerdküsimused (Millal hakkavad pardid ujuma? -- 'Siis, kui jalad põhja ei puutu'), (liit)sõnamängud (Milline pea ei mõtle? -- 'Kapsa-, naela- vm. pea'), tähemängud (Loe mind eest ehk tagaotsast, ikka tõusen maast ja metsast..
põrmuks; kõige saba ja sarvedega; vandus tuld ja tõrva. Osa sõnapaaridest on nn. reduplikatiivid, mille komponendid erinevad harilikult vaid 1. silbi vokaali poolest, osa reduplikatiividest on asündeetilised (st. sidesõnatud). Enamik asündeetilisi reduplikatiive kuulub onomatopöa alale (vinta-vänta, kibinal-kabinal, tilla-lilla), mõned aga vist ka mitte (kimpsud-kompsud, risti-rästi). Eesti mõistatustes kohtab reduplikatiive lausa igal sammul, alates kõige üldtuntumaist: kapsas on lipitud ja lapitud, sibul siiruviiruline, humal keerleb ja veerleb, pea on siidikera-niidikera, suits kiigub ja liigub, leivamõhk on tehtud puust puka-paka ja sõel niinest nika-naka jne. Kuid reduplikatiivsed jm. leksikaalsed improvisatsioonid lähevad mõistatustes palju kaugemale kui tavakeeles. Mõistatuses on mõistatuslikud mitte ainult terviktekstide, vaid tihti ka üksiksõnade tähendused. Siin tuleb ette omalaadseid libasõnu, mida on nimetatud ka kvaasisõnadeks ja
RÄHN on lindude puusepp. Neid kirjusid vendi on meil viis liiki, kõik peavad sedasama ametit. Kõige suuremal on must kuub seljas teda nimetatakse musträhniks ja pea peal kannab ta veripunast mütsi. Rohelisi vendi on kaks liiki, neist hallpea-rähn palju tavalisem viimasel ajal haruldaseks jäänud roherähnist (punast on hallpea-rähnil peas vähe või pole üldse). Suur- ja väike-kirjurähn näevad oma kirjude kuubedega otsekui lipitud-lapitud välja, punane värvus (kui seda üldse esineb oleneb liigist, sugupoolest, vanusest) on neil seotud pigem pea ja sabaalusega. Rähnidega seostub mõningaid mütoloogilisi kujutlusi nii on musträhnilt (tra- ditsiooniomaselt küll siililt) võimalik hankida imeheina, mis kõik lukud lahti teeb. Kirde-Eestis on iseloomulikuks nimetuseks toonetikas surmarähn. Ühe kirjapaneku järgi on rähn tekki- nud naisest: Jeesus läinud ühte peresse, kus naine leiba teinud
annaabi.ee 
