Kolga mõis Kolga mõis asub siis Harjumaal, Kuusalu vallas. Taani kuningas andis Kolga ümbruse 1230 tel aastatel Ojamaal asuvale Roma kloostrile. Siis rajatigi Kolga mõis selle valduse keskusena. See on ehitatud linnusena kivist, millel oli kaitseks ümar suurtükitorn. Linnus lammutati 17.saj Liivi sõjas uuemate mõisahoonete ehitamiseks. 1581. aastal kinkis Rootsi kuningas Johan III Kolga ja selle ümbruse kuulsale Rootsi väejuhile Pontus de la Gardie'le. 77aastat hiljem läks mõis von Stenbockide suguvõsa omandusse. 282aastat pärast Stenbockide võimule tulekut mõis natsionaliseeriti. Klassitsistlikuks paleeks ehitati hoone ümber alles 1820tel aastatel, enne oli see barokkstiilis. Keskosa
uuritud linnamägesid Eestis. Ka Läti Hendriku kroonikas mainitakse Sakala vanema Lembitu linnust "Castrum Leole" nime all. Lõhavere linnuse avastajaks oli 1880. aasta suvel kooliõpetaja, arheoloog Jaan Jung, kes teostas seal ka esimesed kaevamised. Tema oli ka esimene, kes pidas linnust Lembitule kuuluvaks, mida hilisemad uurimused ka kinnitasid. Põhjalikumalt on linnust arheoloogiliselt uuritud Harri Moora juhtimisel. Leiumaterjal kinnitab, et Lõhavere oli linnusena kasutusel 12.-13. saj. ja nimetatud ajavahemikus on see põlengutes kannatanud vähemalt kahel korral. Leiumaterjali hulgas on naaskel, nuga, tuleraud, hõbe- ja pronksehted, aga samuti noole- ja odaotsi, mõõgatükke ja isegi üks terve . Linnamäel avati 1969. aasta Madisepäeval (21. septembril) muistse vabadusvõitluse monument. Monument on valmistatud punase graniidi tahkudest. Kahele tahule on raiutud väljavõte Läti Henriku kroonikast eesti ja ladina keeles
Lõhavere linnust peetakse üheks käige põhjalikumalt uuritud linnuseks Eestis. See asub Viljanimaal, Olustvere ja Suure-Jaani vahel, praegusest Lõhavere asulast 2km eemal. See avastati 1880. aasta suvel õpetaja ja arheoloogi Jaan Jungi poolt. Ta teostas ka esimesed kaevamised. Samuti pidas Jaan jung linnust Lembitule kuuluvaks, seda kinnitasid ka hilisemad uuringud. Arvatakse, et ta Lembitu oli ka Lõhavere, toonase Leole, vanem. Lõhavere oli linnusena kasutusel 12.-13- saj, siis kannatas see ka kahel korral tulekahju käes. Esimest korda hävis linnus ilmselt 1211. aastal, kui suur vallutajate vägi tuli Metsepole kaudu Sakalasse. Teine rünnak toimus 1215. aastal ja pärast piiramist linnus süüdati. Kolmandal korral hävis linnus lõplikult 1223. aastal suure orduvastase ülestõusu käigus. Lõhavere linnuse õuel oli palju väiksemaid hooneid ning üks suurem. Samuti oli ka seal kaks kaevu.
c) Muistse vabadusvõitluse III periood Kogu maa vabastamine peale Tallinna1222: 1222-1227: · eestvedajaks saarlased Seni veel vabade saarlaste Sakslaste vastupealetung: eestvedamisel levis mandril · abijõud Saksamaalt ülestõus vallutajate vastu. · viimase Mandri-Eesti Kogu Eesti ala vabastati 1222 linnusena langes Tartu 1224 võõrvõimust (va. Tallinn, mis Muhu- ja Saaremaa alistamine 1227: jäi taanlaste valdusesse). · üle jää suur sakslaste vägi piiramas Uue ristisõdijate sissetungi Muhu linnust, mis vallutati ja käigus toimus Eesti lõplik kaitsjad tapeti alistamine; · Valjala linnus alistus võitluseta ja viimase vastupanukoldena saarlased ristiti
kloostrikompleksi rajamiseks, mida hakati ehitama 1317. aastal. Klooster rajati eestlaste Padise muinaslinnuse lähedale. 1343 aastal klooster põletati ning 28 kloostris olnud munka, ilmikvenda ja ka saksa soost vasalli tapeti. Hävingust saadi üle alles 1370. aastate paiku. Liivi sõjas 1559. aastal lõpetas klooster tegevuse. Selle aja jooksul aga ehitati kloostri juurde tulirelvade jaoks täiendavaid kindlustusi. Liivi sõda lõppes 1583. 1560. aastal oli klooster linnusena välja ehitatud, klooster asus siis hertsog Magnuse valduses. 1561. aasta sügisel vallutasid kloostri rootslased. 1576. aastal peale Läänemaa vallutamist tulid vene väed Padisele. Kloostrit piirati kaks päeva, misjärel see 20. veebruaril 1576 alistus. Venelased jäid Padisele neljaks aastaks. Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis 1622. aastal Padise kloostri Riia bürgermeistrile Thomas von Rammile. Ligi 150 aastat kasutati kloostrit eluhoonena,
tühjana ja kippus lagunema. Laitse loss 1971 tagakülg Laitse loss 1971 esikülg Laitse loss 1986 AJALUGU 1996. Aastal aalustati lossis renoveerimistöödega, mis kestsid 2013. aastani. Korrastati park ning ehitati kabel. Laitse lossi kabel Laitse lossi park Laitse lossi peahoone Loss on ehitatud Vasalemma paekivist( marmorist). Liigendatud krohvimata hoone on palju elemente laenanud tuudorstiililt, mõjudes üldmuljelt aga keskaegse linnusena. Hoone tagaküljel on lahtine kaaristu, selle parempoolses osas aga kaks torni, üks neljatahuline, teine kaheksatahuline Laitse lossi tornid Laitse lossi tagakülg Laitse lossi esikülg Laitse lossi parempoolne külg ees vaatest Laitse lossi parempoolne külg tagant vaates Laitse loss eraomanduses Alates 1997 läks loss eraomandusse, kelleks said Sulo ja Marju Muldia Laitse loss eraomanduses Sulo ja Marju Muldia avasid lossis hotelli, pubi ja kaupluse.
Laitse mõis Mõisa ajastus, arhidektuuri stiil ja iseloomulikud elemendid: Laitse mõisahoone rajati 19.sajandi lõpukümnendite historitsismilaine ajal. Praegu on Laitse mõisahoone imposantse neogooti stiilis. Mõisa toad on aga kujundatud inglise stiilis. Vasalemma paekivist (marmorist) ehitatud liigendatud krohvimata hoone on palju elemente laenanud tuudorstiililt, mõjudes üldmuljelt aga keskaegse linnusena. Asukoht: Laitse mõis asub Tallinnast mõnikümmend kilomeetrit edelas, Laitse külas. Laitse Loss asub nii Laitse rallipargist kui ka Ruila tallidest 3 km kaugusel. Lähim bussipeatus jääb 700 m kaugusele. Tallinna lennujaam asub lossist 36 km kaugusel. Tänapäeval jääb mõisaansambel Harju maakonna Kernu valla Laitse küla maadele. Mõisakompleks: 1883. aastal omandas mõisa Woldemar von Uexküll. Üsna varsti peale omandamist lasi ta
Sissejuhatus Kuressaare linna lõunaosas, mere kaldal, kõrgub võimas neljatahuline hoonemassiiv Kuressaare Piiskopilinnus. See on üks tähelepanuväärsemaid keskaja kindlusehitisi Eesti ja Läti aladel ning pakub nimetatud territooriumil erilist huvi ainukese keskaegse linnusena, mis on säilinud kõigis oma olulistes ehitusosades. Kõik teised selle perioodi linnused on kas varemeis või nii põhjalikult ümber ehitatud, et nende esialgset kuju on raske kindlaks määrata. Kuressaare linnus seevastu võimaldab suurepärase ülevaate saamist nii tolleaegse valitseva klassi olustikulistest tingimustest kui ka antud perioodi ehitusviisist. Kuressaare Piiskopilinnus kuulub arvukate kindlusehitiste hulka, mida feodaalse killustatuse
...................................................26 3 SISSEJUHATUS Antud töö keskendub Kuressaare piiskoplinnuse ajaloole. Kuressaare linna lõunaosas, mere kaldal, kõrgub võimas neljatahuline hoonemassiiv - Kuressaare piiskoplinnus. See on üks tähelepanuväärsemaid keskaja kindlusehitisi Eestis ning pakub erilist huvi ainukese keskaegse linnusena, mis on säilinud kõigis oma olulistes ehitusosades. Kuressaare loss on hilisgooti stiili linnuseehituse suurepärane näide. Kuressaare linnuse konvendihoone on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud kindlusehitis Balti riikides. Konvendihoone tüüpi linnuse ülessandeks on olla teatud piirkonna keskuseks, võimaldada kooskäimisi ja pakkuda kaitset ülestõusu või sõja korral. Kuressaare linnuse arhitektuur on Eesti alal erakordne nii ruumijaotuse kui ka raiddekoori iseloomu poolest
a. Haapsalu. Võõras võim Saaremaal jäi esialgu siiski nõrgemaks ning võrreldes mandri - eestlastega säilitasid saarlased mitmeid eesõigusi. Sellele vaatamata puhkes ühtelugu vastuhakke ja ülestõuse, neist ulatuslikem 1260. aastal. Varsti pärast ülestõusu mahasurumist rajas teine siinne feodaalriik - Liivi ordu, kellele kuulus Ida - Saaremaa ja Muhu, oma tugipunktina Pöide tornlinnuse. On võimalik, et Kuressaare vanim kivilinnus - piiskopi kants - rajati kastell - linnusena umbes samaaegselt, 1260. aastate I poolel. Konvendihoone Konvendihoone on hilisgooti stiili linnuseehituse suurepärane näide. Välisarhitektuuri äärmise ranguse ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt sisemuse maitsekas arhitektoonika ja dekoor, mis oma lihtsusele vaatamata pääseb hästi mjule.
Hugo Ferdinand Bernhard von Stryk laskis raha kokku hoidmata projekteerida tohutu maja, materjali veeti isegi hobustega, Stryk sai lubada endale keraamilise kiltkivi toomist hollandist ning väärispuit ja palju muid materjale toodi ka lätist. Aknasillustes, torni ülaosa ja sissepääsu kujunduses on kasutatud graniiti. Ehitise sokkel on laotud lõhestatud maakividest ja ulatub nurkades poole akna kõrguseni. Tänu võimsale tornile ja raskepärastele vormidele mõjub kohati keskaegse linnusena, mis väljendub ka materjalide kasutuses: robustselt murrutatud graniit, koos krobelise krohvi ja soomusja kiltkiviga. Hoone fassaad on rütmistatud kahe suure kolmnurkse viiluga ning muudetud plastiliseks poolümarate eendite ja rõdudega, mis kokku moodustavad hästi rütmistatud terviku. Mõisa peahoone asub kõrgendikul ja pakub ka mõjusaid kaugvaateid. Monumentaalse värava juurest köidab pilku 40-meetrine sihvakas torn, viilud, rõdud, toekad korstnapiibud ning mahtude
aastatel. Torni kohta on teada, et see oli kolmekorruseline, selle müüripaksus oli 1,8-2 meetrit. Tõenäoliselt asus selle juures idas ehitiste kompleks. Praeguseks on linnusest alles vaid rusuhunnik. Allikad: http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=13871 http://www.mois.ee/viru/edise.shtml Edise mõisakompleksi hoonestus Keskaegne vasall-linnus. Edise mõis oli keskajal välja ehitatud vasall-linnusena. Linnuse täpsem kuju ei ole teada ja selle välja selgitamine vajab täiendavaid uuringuid. Arvatavasti oli tegu ringmüüriga ümbritsetud suurema linnusega. Vasall-linnusest on säilinud ainult madal küngas, mille servast mõnes kohas paljanduvad müürisäilmed. Linnuse asukoht on kantud arhitektuurimälestisena kultuurmälestiste riiklikku registrisse nr. 13866 (Jõhvi kirik vallikraaviga 14.-16. sajand ning arvele võetud 13.01
annaabi.ee 
