valdaja vastutab ehitiste rühm, millel on Samuti on ka olemas mälestise säilimise eest. ajalooline, ajutise kaitse all olevaid Mälestise omanik või arheoloogiline, asulaid. Muinsuskaitse valdaja on kohustatud: etnograafiline, alla saadavaid alasid, - mälestist hooldama; linnaehituslik, saavad nad lugeda kui - mälestist remontima, arhitektuuriline, teatud ala on otsustatud kui see on vajalik kunstiline, teaduslik, Vabariigi Valitsuse mälestise säilimise usundilooline või muu vastutava ministri tagamiseks; kultuuriväärtus, mille ettepanekul. tõttu see on käesolevas Muinsuskaitsealaks
ja taset selle paremast küljest kokkuvõttev keskaegsete ehitusmeistrite ning kiviraidurite looming. 7 Kristina Soboleva Niguliste kirik Kasutatud kirjandus : http://et.wikipedia.org/wiki/Tallinna_Niguliste_kirik Niguliste kirik Mai Lumiste Rasmus Kangropool 1990a. Tallinn Linnaehituslik kujunimenie Dmitri Bruns 1993a. 8
- Muinsuskaitseseadus reguleerib riigi ja kohaliku omavalitsuse organite ning mälestiste omanike ja valdajate õigusi ja kohstusi kultuurimälestiste ja muinsuskaitsealade kaitse korraldamisel, samuti mälestiste ning muinsuskaitsealade säilimise tagamise. - Mälestis on riigi kaitse all olev kinnis-või vallasasi või selle osa asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundiline või muu kultuuriväärtus. Ehitismälestiste kriteeriumid - Vanus - alates teatavast vanusest on ehitisi säilinud sedavõrd vähe, et kõik säilinu on väärtuslik. Siin on muinsuskaitseajal vähe otsustusõigust: aeg on teinud valiku. - Võtmeobjekt Mingi stiili või tehnilise lahenduse esmane näide, millest hiljem on eeskuju võetud. - Esteetiline väärtus See on väga vaieldav kriteerium
millest otsuse tegemisel lähtuti. teatud osas on rikutud ärakuulamisõigust, kuid see pole kaalukas, § 58 põhjendamiskohustusega võib minna vaidlema, ei selgu mis oli kaalumise aluseks, milles seisnes avalik huvi, miks erahuve silmas ei peetud? Muinsuskaitseseadus (MuKS) § 2. Mälestise mõiste Mälestis on riigi kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus, mille tõttu see on käesolevas seaduses sätestatud korras tunnistatud mälestiseks. § 11. Ajutine kaitse (1) Muinsuskaitseamet võtab kultuuriväärtusega asja ajutise kaitse alla, et kindlaks teha selle mälestiseks tunnistamise vajadus. [...] § 12. Mälestiseks tunnistamine ja mälestiseks olemise lõpetamine ning mälestise andmete muutmine
aastate lõpul ja 1990ndate algul pärast nõukogude ülemvõimu kokkuvarisemist ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Siis sai võtta taas kasutusele linna ajaloolise vapi ja lipu, samuti ennistada nõukogude ajal ideoloogilistel kaalutlustel ära muudetud tänavanimed. Sellega sai Tallinn tagasi oma koha Euroopas hansalinnana, millena ta sai tunutuks oma hiilgeajal, 15-16. sajandil. Kasutatud allikad K. Aluve, Eesti keskaegsed linnused, Valgus, Tln., 1993. - D. Bruns, Tallinn. Linnaehituslik kujunemine, Valgus, Tln., 1993. - T. Böckler, J. Maiste, Tallinn. Vanalinn. IX kvartal, Tln., 1995. - Eesti arhitektuur 1. Tallinn, Valgus, Tln., 1993. - Eesti arhitektuuri ajalugu, Eesti raamat, Tln., 1965. - N. v. Holst, Das alte Reval, Deutsche Buchhandlung Reval, 1942. - A. Jaik, B. Ederma, Eesti evangeeliumi luteriusu kirikud, Tln., 1939. - R. Kangropool, Tallinna raekoda, Kunst, Tln., 1982. - R. Kangropool, D. Bruns, Tallinn sajandeis, Eesti Raamat, Tln., 1972. - S
kindlustusvööndi asemele ehitati kraavkuivendus. Pargifooniga liideti loss ja linnasiluett, mis viitab Sckelli mõtteseostele maastiku ja linnaehituse valdkondades. Schönbushi järel kujundas ta suure rahvapargi, nn Englisher Garten'i Münchenisse ning Sckell sai Rheini ja Baierimaa aiandusdirektoriks. Muutus aja jooksul askeetlikumaks ning loobus romantikast. Sckelli hilisem looming (nagu Le Nôtre'lgi) oli linnaehituslik, linnade generaalplaanide loojana oli ta tollal esikohal. 1818.a avaldas ta kogu elu praktikat ning tõekspidamisi käsitleva raamatu. Koos Sckelliga oli aiakunst jõudnud uude ajastusse, esikohal polnud enam vorm ja esteetilisus, vaid hakkas levima avalike rahvaparkide loomise suund. Sellest aga juba edasistes peatükkides. Veel üks saksa nimekas pargiahitekt Peter Joseph Lenné (1789-1866) on osalenud lisaks
Vanade hoonete juures on oluline tunda ja hinnata nende väärtusi, mis võivad olla näiteks: arhitektuurne väärtus (silmapaistva või muul moel olulise arhitektuurse lahendusega hoone); ehitusajalooline väärtus (hoone kaudu on võimalik teada saada vana aja ehitustraditsioone); isikuajalooline väärtus (hoone on mõne tuntud arhitekti loomingu hea näide); ansambliline väärtus (koos samalaadsete hoonetega moodustab väärtusliku koosluse e. linnaehituslik miljööväärtus). Hoone väärtuste ja tähenduse hindamiseks tuleb tunda ka ajaloolist konteksti. Selleks on hea kaasata renoveerimisprotsessi arhitektuuriajaloolane või restauraator. Et lihtsustada renoveerimistööde prioriteetsust, võib renoveerimistööd jaotada kolmeks tasemeks: A, B, C: Tase A. Selle juures pööratakse tähelepanu eelkõige hoone ohutusele (kandevõime, tule-, kasutus-, keskkonnaohutus) ja tervislikkusele (piisav
annaabi.ee 
