väga laialt seotud kahe asjaga: kevadise jääminekuga ja linakasvatusega. Nimelt pidid linavästrikud kevadel oma jämedate jalgadega jõed lahti tallama. See arvamus tuleb sellest, et linavästrik kevadel just siis saabub kui jää oma viimaseid päevi jõgesid katab. Kuna sel ajal veel putukaid lindudele toiduks vähe on, siis otsibki linavästrik oma toidupoolist jääserval. Teda seal nähes ongi vanarahval vastavad jutud tekkinud, mingeid jämedaid jalgu ega rasket keha tal aga pole. Linakasvatuse kohta öeldi, et kui linalindu kevadel esimest korda näha kuski kõrgemal kohal (lennus, katusel, aiapostil), siis tuleb hea linasaak, kui aga kuskil maas madalal, siis kesine. Vastavad nimed olid näiteks linaõnnetooja, linamõõtja, linapääsuke. Rahvapäraseid nimed: Jäälõhkuja, linalind, jääpõrutaja. Jämejalg-Toomas, jääkilataja, jääpõtk, jäätallaja, bäinapõks, linapäästrik, linapääsuke, linapääsmik, linaõnnenäitaja,
Eestimaal on kasvatatud kiulina rohkem kui 3000 aastat, tuntuimad linakasvatusalad on Rõuge, Räpina, Vigala, Vastseliina jt. Varaseimad viited linale on Tamula I kiviaja asulakohalt, kus elas rühm kammkeraamika kultuuri esindajaid. Arheoloogilistel kaevamistel leiti vähemalt ühe savinõu pinnal riidekoe vajutusi. Asva I pronksiaegsest asulast (esimene avastatud kindlustatud asula Eestis) on kindlaid tõendid, et elanikud tegelesid loomapidamise ja maaviljeluse, muu hulgas ka linakasvatuse ja töötlemisega. Leitud luust linakammide ja ropsimõõkade katkendeid, mis on kulunud teraküljelt hästi siledaks, dateeritud radiosüsinikumeetodil 635 ± 50 eKr. Kasutatud kirjandus: · http://et.wikipedia.org/wiki/Lina · http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Linum_usitatissimum_bgiu.jpg · http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Linum_usitatissimum_seed_capsules, _vlaszaaddozen.jpg · http://www.e- ope.ee/_download/euni_repository/file/269/5.1.TEKSTIILKIUDUDE %20KIRJELDUSED
kihelkond oma linnuse ja lossiga. Aegade jooksul on Karksi loss ja tema valdused sattunud korduvalt sõjatulle. Siin on peremehetsenud sakslased, leedulased, poolakad, rootslased ja venelased allutades kunagised vabad talupojad pärisorjadeks-teoorjadeks-rentnikeks. Karksi kihelkonna maa-ala on jaotunud Karksi, Polli ja Pöögle mõisa vahel. 19. sajandi teisel poolel oli ajalooline Mulgimaa tuntud oma rikaste talude ja linakasvatuse poolest. Suuremate maanteede ristumiskohale rajasid käsitöölised oma asula, Nuia küla, millest on aastatega kasvanud praegune vallakeskus Karksi-Nuia linn. II Maailmasõda ja sellele järgnenud okupatsiooniaastad laastasid külad. Kahe suurküüditamisega saadeti Siberisse Karksi kihelkonnast 249 inimest (E. Piir). Nõukogude võimu aastatel loodud väikesed kolhoosid liitusid 1971. aastal Karksi kolhoosiga 1 http://et.wikipedia
Eestimaal on kasvatatud kiulina rohkem kui 3000 aastat, tuntuimad linakasvatusalad on Rõuge, Räpina, Vigala, Vastseliina jt. Varaseimad viited linale on Tamula I kiviaja asulakohalt, kus elas rühm kammkeraamika kultuuri esindajaid. Arheoloogilistel kaevamistel leiti vähemalt ühe savinõu pinnal riidekoe vajutusi. Asva I pronksiaegsest asulast (esimene avastatud kindlustatud asula Eestis) on kindlaid tõendid, et elanikud tegelesid loomapidamise ja maaviljeluse, muu hulgas ka linakasvatuse ja -töötlemisega. Leitud luust linakammide ja ropsimõõkade katkendeid, mis on kulunud teraküljelt hästi siledaks, dateeritud radiosüsinikumeetodil 635 ± 50 eKr. Võrumaal Misso vallas Tsiistres tegutseb Tsiistre Linamuuseum. 1.2. Lina levik ja kasvukoht Lina perekonnas on umbes 200230 taimeliiki, mida võib leida kogu maailma paras- ja lähistroopikavöötmes. Peamised keskused asuvad Põhja-Ameerika edelaosas ja Vahemere piirkonnas
aastat.Talude päriseks ostmise perioodil oli talurahva seas nii lootust kui kibedust. Lootust, et isamaa pind vabastatakse - esivanematelt vägivaldselt ära võetud maa saadakse tagasi. Kibedat meelt põhjustasid majanduslikud raskused talude ostuvõla tasumisel. "Eesti talu" mõiste aga vaimustas rahvast. Talude päriseks ostmine, maa omanikuks saamine oli osa eesti rahvuslikust liikumisest. Talude ostuvõlga aitas tasuda, eriti Lõuna-Eestis kõrge linahind. Linakasvatuse laiendamine taludes soodustas ka ehitustegevust, vajaliku inventari soetamist, samuti looduslike maade ülesharimist. Nii oli ka Piistaojal.Söödakoguse suurendamine võimaldas kasvatada rohkem piimakarja. Piistaojal peeti algul maakarja, siis aga mindi üle mustakirju karja kasvatamisele-aretamisele. Siin valmistatud võid müüdi Pärnus, hiljem ka Inglismaal. Esimene võitünn saadeti sinna 24. oktoobril 1900. a. Alates 1922. aastast hakati piima viima Tori- Selja meiereisse. 1906
2. Kartulikasvatus hakkas levima 18. saj II poolel, massiliseks muutus 19. saj II veerandil: odav tooraine viinavabrikutele,eestlastele sai põhitoiduaineks lõppesid nälahädad 3. meriino e peenvillaste lammaste kasvatamine mõisates, mida soodustas kalevivabrikute rajamine ja soodsad viljahinnad välismaal. Peatselt siiski hinnad langesid Austraaliast hakati odavat villa Euroopasse eksportima 4. ristikheina kasvatus meriinolambad vajasid paremat toitu 5. linakasvatuse laienemine eriti Viljandimaal ja Pärnumaal Talurahvarahutused 19. sajandil: 1. Kose-Uuemõisa rahutused 1805.a 18.-19. sajandi vahetusel muutus talurahvaküsimus taas põletavaks. Muudatuste vajadust olid sunnitud tunnistama nii riigivalitsus kui aadel. 1802. a kevadel hakkas Eestimaa rüütelkond talurahvareformi ette valmistama. Samal aastal kinnitas tsaar Aleksander I regulatiivi, mis sätestas
aga Tallinn-Viljandi marsruudil, ning kahjuks Mõisaküla-Viljandi liini enam kunagi ei avatud. Mõisaküla-Viljandi kitsarööpmeline raudtee oli elu ja majanduse arenemise allikaks selles regioonis, mistõttu seda tuleks Eesti rahva ning Mulgimaa kultuurikontekstis ka vääriliselt hinnata. Raudtee likvideerimine vallandas tugevad hääbumise protsessid piirkonnas, mille tagajärjed on nähtavad tänaseni (Helme, 2016). Linavabrik 19. Sajandi teisel poolel oli Abja tuntud rikaste talude ja linakasvatuse poolest. Vabrik ehitati 1914 aastal ja selle rajajaks oli Mats Kissa (Lisa 8). Kissa lasi endale ehitada ka Inseneri lossi, mis oli väga luksuslik (Lisa 27). See valmis aastatel 1922–1924. Nõukogude okupatsiooni saabudes tõsteti Mats Kissa oma perega Inseneri lossist välja. Inseneri Lossist sai linavabriku klubi, kus korraldati üritusi ning vabriku tööliste koosviibimisi (Kuningas, 2012). Esialgselt kandis vabrik nime Halliste linavabrik, hilisemalt aga Abja linavabrik
ilmub ühiskonna sotsiaalsesse kihistusse uus tüüp: talunik-kaupmees. Kauplemine avas võimalusi aktiivsetele katsetajatele, tuues kaasa uue kaubamoraali ja suurendades külaühiskonnas sotsiaalseid pingeid maakaupmeeste-ülesostjate rikastumise tõttu. Raharendile üleminek muutis järjest tähtsamaks ka raha, tuli kokku hoida palgalise tööjõu osas ning kasutada kõiki muidki raha hankimiseks ja saaduste müügiks avanevaid võimalusi (linakasvatuse tõus). H. Laakmann Tartus tegutsenud saksa päritolu trükkal, kirjastaja ja raamatukaupmees. Aastal 1840 asutas Laakmann trükikoja ning sinna juurde ka raamatukaupluse ja kirjastuse. Ta oli eestikeelsete ilmalike teoste, selleaegse paremiku (Kreutzwald) ja baltisaksa väljannete (,,Das Inland") peamiseks väljaandjaks. Ettevõttele hangiti esimene kiirpress Eestis ning osteti litograafiatöökoda. Laakmann oli esimene kirjastaja Eestis, kes hakkas autoreid honoreerima.
annaabi.ee 
