Lilli Suburg ,,Minu saatusega võitluskäik´´ (0)

„ Autobiograafia kui „tõe” diskursus : Lilli Suburgi
„Minu saatusega võitluskäik”
Eve Annuk
Eve Annuk on vaatluse alla võtnud unustuste hõlma vajunud Lilli Suburgi teose ,,Minu saatusega võitluskäik’’, mida ta käsitleb kui feministlikku autobiograafiat. Autor peab vajalikuks mõista Suburgi elufilosoofiat ja tegevust tema kogemuste kaudu. Põhjus, mis ajendas teda võitlema naiste poliitiliste ja ühiskondlike huvide eest, seisneb tema läbielamistel, mis raamistab nimetatud autobiograafiat tervikuna , olles selle ideeliseks ja narratiivseks keskmeks. Annuk usub, et autobiograafilisus oli Suburgi jaoks kui tõe kuulutamine, seetõttu leidub seda kõikjal tema kirjutistes, ka ilukirjanduslikus loomingus.
Terve artikkel põhineb suures osas autorist lähtuval meetodil, kuna ilma Suburgi raske minevikuta poleks tema loomingut nagu meie seda teame, sündinudki. Tema feministliku võitluse aluseks on samuti isiklikud kogemused, mis häälestasid teda kriitiliselt suhtuma meestesse. Näiteid, miks ja kuidas Suburg jõudis arusaamani, et meeste eesõigustatud asend ühiskonnas on ülekohtune, leidub mitmeid. ,,Meie, naised’’-hoiaku abil end lugejaga samastades väheneb võimalus, et inimesed teda vääriti mõistaksid.
Artiklis on Annuk kasutatud ka kultuurilisest kontekstist lähtuvat meetodit – 20. sajandi üldine meelestatus oli seotud feministlike teemadega, mis tahes- tahtmata mõjutasid ka Suburgi vaatenurki naisküsimusest. Samas oli tal tänu ajastule märksa suurem toetajaskond kui 19. sajandil, mil ta sai suure kriitika osaliseks .
Eve Annuk keskendub pigem narratiivi esitamisele, autori taotluse tähendusele – mida loo jutustaja öelda tahtis ja mis on võimalikud põhjused kutsumaks esile taolise eluhoiaku. Tema interpretatsioon on seotud eelkõige kogemusega, mis teatud sündmuse läbi saadi; ka tähendusega, mida sellele juhtumile autor on andnud.
Et mõista veelgi enam kirjutise ,,Minu saatusega võitluskäik’’ tõelisi tagamaid, võrdleb autor teost mitmete teiste Suburgi autobiograafiliste tekstidega . Hea näide on tema kõige tuntum mälestusteos ,,Suburgi perekond’’, mille rõhuasetus jääb kõrvaliseks nimelt isiku ,,mina’’ kujutamisel, erinevalt kirjutisega ,,Minu saatusega võitluskäik’’, kus põhirõhk asetseb autoril endil ja tema kujunemisteel. Sarnane on aga mõlema teose puhul elulooliste seikade esitamine lugejaskonnale.
Kõige kindlamalt käsitleb Suburg teoses ,,Minu saatusega võitluskäik’’ oma põsepealse kasvaja teemat, millest kujunes arvamus, et abieluks pole naine kõlblik. Viimane aga viitab pigem Suburgi alandlikkusele ja eneseohverdamisele loobumaks armastusest, et mitte sarnast või veelgi õnnetumat hinge maailma tuua. Seega, kuigi on paljudes kirjaniku autobiograafiates läbivalt kasutatud samu fakte ja põhiaspekte, on teoste ülesehitus ning adressaadid tihti erinevad.
Eve Annuk on artiklis esitanud mitmeid erinevaid argumente, mis on üles ehitatud pigem põhjustele ja ajenditele, muutmaks Lilli Suburgi väsimatuks naisvõitlejaks ja feministiks. Esimene ja ühtlasi ka kõige mõjuvamaks motiiviks, miks oli truism Suburgile niivõrd oluline, peab Annuk pidevat kriitikat ja vastumeelsust, millega pidi naine terve oma elu kokku puutuma. Vaid tänu tõe esitamisele sai Suburg oma kogemusi ja nendele toetuvat maailmavaadet suuremale lugejaskonnale esitada. Kahjuks aga erines tema tõde sellele ajastule aktsepteeritavatest arusaamadest.
Väga suurt rolli etendas ka Suburgi vanematekodust ilmajäämine, mis oli tingitud isa alkoholismist. Nii süvenes aina enam arvamus, et naise roll ühiskonnas on tühisetu – abielunaisel ei olnud mingit õigust kaasa rääkida isegi varalistes küsimustes, mis puudutasid mõisa mahamüümist. Annuk toob esile fakti, et tegemist on elukogenud naise kirjutisega, kuna autobiograafia ,,Minu saatusega võitluskäik’’ ajal oli Suburg 73-aastane. Nii tunnistab ka autor ise, et just saatuse jõud muutis Suburgi raugematuks võitlejaks.
Artikli autor tõdeb, et kindlasti oli Suburgil ka välismaiseid mõjutajaid, kuid nendest pole palju teada. Küll on aga kindel Jakobsoni osatähtsus, kuna võrdväärse partnerina rahvusliku hariduse edendamises andis just tema Suburgile julguse astuda avalikule areenile, et oma tõekspidamiste eest üles astuda.
Samuti toob Annuk esile kolm tema arvates kõige põhilisemat tegurit Suburgi võitlejaliku natuuri kujunemisel. Kaasasündinud puue viis hoiakuni, et saatuse koormat tuleb endaga kaasas kanda ja ühtlasi ka leida viis olemaks õnnelik koos sellega. Kooliaegne põlgus, mida naine pidi kogema eestlaseks olemise eest, äratas Suburgis enneolematu rahvusluse tunde, mis suunas teda terve elu vältel. Viimaseks põhjapanevaks faktoriks võib pidada armastust kaupmehepoja vastu, sest kuigi kannatas naine selle all kaua, lahkus ta sellest ,,hingelisest võitlusest võitjana.’’ Seetõttu koondas ta ka kogu oma energia feminismile ja naisküsimusele.
Kõik need argumendid koos seletuste ja võimalike põhjustega aitavad avada teksti tähendust lugejale selgelt ja erakordselt paeluvalt. Tänu Eve Annuki analüüsile mõistan Lilli Suburgi tegude tagamaid ning mõtteid kordades etemini, taoline esitus paneb lugejat kaasa tundma ja mõtlema nimetatud ajastust sootuks uues valguses. Kuigi Suburg ei saanud ise oma töö vilju maitsta, aitas ta suurel määral kaasa naiste õiguste paranemisele ja hoiakute muutmisele.