hoolitses ta eest ning avaldas ta loomingut. See innustas teda uuesti aktiivsele kirjanikutööle, kuid oli hilja. 1. detsembril 1913. a Tartumaal Kavastu vallas Koosa külas Plakso-Madise talus "Kirjatööde kogu" 1904 "Luuletused" 1909 "Elu sügavusest" 1909 Asub Juhan Liivi lapsepõlvekodus 1962. a Juhan ja Jakob Liivi elu ja loomingu memoriaalnäitus 1988.a Eesti Põllumajandus- muuseumi filiaal 1992. a iseseisev muuseum Ta lendab lillest lillesse Ta lendab lillest lillesse, ja lendab mesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse - ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele tuhanded; veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole! Nii hing, oh hing, sa raskel a'al - kuis õhkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal - kuis ihkad sa isamaa poole! Ja puhugu vastu sull' surmatuul ja lennaku vastu sull' surmakuul: sa unustad surma ja hoole
teine kaljudel. ("Sügisene rand") Loomadel ja lindudel on Juhan Liivi luules oma koht. Tihtipeale võtab kirjanik neid kui omasu- guseid, võrdleb enda ja loomade-lindude kannatusi. Kuid on ka olukordi, kui Juhan Liiv kades- tab loomade vabadust ja võimalust minna või lennata sinna, kuhu hing ihaldab. Ta lendab lillest lillesse, ja lendab mesipuu poole; kui kõuepilv tõuseb ülesse, ta lendab mesipuu poole. ("Ta lendab mesipuu poole") Juhan liiv võis kannatada vaimuhaiguse all, kuid see ei takistanud teda loomast neid erakordselt tähendusrikkaid ja imelisi luuletusi, mida tänini rahvas loeb suure patriootsuse ning heameelega.
Juhan Liiv (1864-1913) Luule ja elulugu Juhan Liivi luuletusi „Sina ja mina“ „Mets kohas...“ „Eile nägin ma Eestimaad“ „Rändaja“ „Ta lendab lillest lillesse“ „Mine, mine, lumekene“ „Küll on lainte hiilgus ilus“ Teemad Kõige enam saab Juhan Liivi luules eristada: Loodusluulet Isamaaluulet Armastusluulet Mõtteluulet Luuletuste meeleolu Juhan Liivi luule oli erineva meeleoluga. Enamus luuletusi olid negatiivsed, sügavamõttelised, üksildased, masendavad ja kurvad. Osad oli jällegi vaimukamad ja rõõmsamad. Haigusaastatel oli Liiv kodutu ja Liiv luuletas ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja –
üle hangede! Ja laul lõi tõustes kõlama läbi hangede; ja kindlamaks sai ja helises üle hangede! ("Lõoke") --- Ta lendab lillest lillesse, ja lendab mesipuu poole; kui kõuepilv tõuseb ülesse, ta lendab mesipuu poole. ("Ta lendab mesipuu poole") Vesi Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi-äärses külakeses. Nii kiindus ta juba varakult maalilisse Peipsi järve ja ihkas kogu elu pääseda merele. Ka veekogude-teemalise luule võib piltlikult
üle hangede! Ja laul lõi tõustes kõlama läbi hangede; ja kindlamaks sai ja helises üle hangede! ("Lõoke") --- Ta lendab lillest lillesse, ja lendab mesipuu poole; kui kõuepilv tõuseb ülesse, ta lendab mesipuu poole. ("Ta lendab mesipuu poole") 2.4. Vesi Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi-äärses külakeses. Nii kiindus ta juba varakult maalilisse Peipsi järve ja ihkas kogu elu pääseda merele. Ka veekogude-teemalise luule
Kui kaenlasse vajutab sind mehine mees. "Ärge häbenege, piigakesed, midagi meid! Meie võime ju omal ajal kosida teid. Kena hobu hirnub tallis, tore saan on mul ka, Rikas talu, mille peremeheks pea saan ma." "Kuule armas languke!" "Mis tahad, Tõnni taadike?" Tants on tubli, lõbus pilliviis!" "Eks läheme ka tants'ma siis!" Hõissa! Tõnni taat viis Manni memme tantsima! Taati-memme lastega Laskem elada! Ta lendab mesipuu poole sõnad Ta lendab lillest lillesse, ja lendab mesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse - ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele tuhanded; veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole! Nii hing, oh hing, sa raskel a'al - 13 kuis õhkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal - kuis ihkad sa isamaa poole! Ja puhugu vastu sull' surmatuul ja lennaku vastu sull' surmakuul: sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole!
üle hangede! Ja laul lõi tõustes kõlama läbi hangede; ja kindlamaks sai ja helises üle hangede! (“Lõoke”) --- Ta lendab lillest lillesse, ja lendab mesipuu poole; kui kõuepilv tõuseb ülesse, ta lendab mesipuu poole. (“Ta lendab mesipuu poole”) 2.4. Vesi Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi-äärses külakeses. Nii kiindus ta juba varakult maalilisse Peipsi järve ja ihkas kogu elu pääseda merele. Ka veekogude-teemalise luule võib piltlikult
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, mu isamaa, mu isamaa! Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma, ja peaksin sada surma ma see pärast surema! Kas laimab võõra kadedus, sa siiski elad südames, mu isamaa, mu isamaa! Mu isamaa on minu arm, ja tahan puhata, su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa! Su linnud und mull' laulavad, mu põrmust lilled õitsetad, mu isamaa, mu isamaa! 33 Ta lendab mesipuu poole Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole ja tõuseb kõuepilv ülesse, ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele tuhanded, veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole. Hing, oh hing, sa raskel aal, kuis ihkad isamaa poole. Kas kodu sa, kas võõral maal, kuis ihkad isamaa poole. Ja puhugu vastu sul surmatuul ja lennaku vastu sul surmakuul, sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole! Hing, oh hing ... 34
ning sattus vangi. Tartuffe oli suure talendiga, kuid kasutas oma talenti halvaks otstarbeks. Orgon oli väga aus ja kergeusklik. Tema jumalakartlikkus oli arenenud üleliia ja seda mida osati pahasti ära kasutada. Orgon oli elus hästi edasi jõudnud, tal oli armastav perekond ning ta oli ka suhteliselt rikas. Orgoni puuduseks oli tema põikpäisus, mis talle palju kahju tõi. TA LENDAB MESIPUU POOLE Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse -- ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele ka tuhanded: veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole. Nii hing, oh hing, sa raskel a'al, kuis õhkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal -- kuis ihkad sa isamaa poolel Ja puhugu vastu suil' surmatuul ja lennaku vastu suil' surmakuul: sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole! SONETT Nii nagu lained ulgumerelt randa,
tööst ja ühiskonnast. Jutustuse peategelase Villu romantilised unistused, igatsused ja nende kokkuvarisemine tegelikkuse raskuste all on suuresti sarnased Liivi enda saatusega. Vari saab teoses sümboli tähenduse, osutades inimese saatuse ettemääratusele. Liivi tundeintensiivne luule avas uue lehekülje eesti luuleloos, näidates teed XX sajandisse 35 Juhan Liiv ,,Ta lendab mesipuu poole" 1905 Ta lendab lillest lillesse, ja lendab mesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse - ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele tuhanded; veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole! Nii hing, oh hing, sa raskel a'al - kuis õhkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal - kuis ihkad sa isamaa poole! Ja puhugu vastu sull' surmatuul ja lennaku vastu sull' surmakuul: sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole! 36 10
annaabi.ee 
