Liiklustestid, koos vastustega (51-60) (0)

Lahkumineku  positiivsed ja negatiivsed tagajärjed
Lahkuminek on mõlemale osapoolele muudatusi pakkuv. Enamasti domineerivad negatiivsed 
aspektid, sest teise inimesega koos veedetud aeg on pikk ning ei ole kerge unustada kõike, mis 
juba   olnud.   Samas   on   aga   teadlased   leidnud   ka   küllaltki   palju   kaalukaid   positiivseid 
vaatekohti, mis seoses lahkuminekuga vaid kasu toovad. 
Lahkumineku tagajärgi naise ja mehe poolt eraldi vaadatuna on käsitlenud  Toivo  Niiberg oma 
raamatus „ Naiseks , emaks  ja daamiks“. On leitud, et üldiselt  tunnevad  just naised  ennast enne 
lõplikku   lahkuminekut   halvemini   kui   pärast   seda.   Mehed   seevastu   kannatavad   pärast 
lahkuminekut rohkem. Mõne aja mõõdudes tunnevad lahku läinud naised end jällegi sama 
õnnelikena kui abielunaised. Meeste puhul on vastupidi- psüühiliselt tunnevad ennast kõige 
halvemini need, kes on olnud kaua naisest lahus. Eriti on aga nõrgem  sugupool  see, kes 
põrmustab on tervikliku minapildi ja kannatab edaspidi vimma kogu meessoo vastu. Samuti 
toob   lahkuminek   kaasa   põgenemise   iseenda   eest.   Väga   paljudest   ühistest   sõbradest   ja 
traditsioonidest   loobutakse,   kapseldutakse,   maetakse   end   koduseinte   vahele   või    tapetakse  
tööga ning see kehtib mõlema soo esindajate kohta. Lahkuminejaid saadab veel pikka aega 
hirm,   ja   naisi   meestest   enam,   et   igasugune   uus   suhe   võib   jällegi   karile    joosta .   Sellest 
taastumine nõuab aega, puhkust ning usku iseendasse.  
Kooselu lõppedes on enamasti mõlemad pooled  pettunud , kibestunud ning emotsionaalselt 
kurnatud . Samas ei saa ka kättemaksu, vihkamise ega kibestumiseta lahku minna- kuidagi 
kergem on ju alati, kui teine pool kõiges süüdi jääks. Aga sama palju mõjutab lahkuminek ka 
lapsi, kui need paaril olemas on. Lahkuminekul on lastele algusjärgus mitmeid  kahjulikke  
mõjusid. Tekitab ärevust, neil on raske koolis kaasa töötada, nende õpitulemused halvenevad, 
nende areng aeglustub. Kui neid lapsi on aga hiljem jälgitud, siis nad on oma uue olukorraga 
üsnagi kiiresti kohanenud.  Üks aasta  peale  vanemate  lahkuminekut  ilmnenud   kahjud olid 
suured,   aasta   hiljem   oli   suur   osa   funktsionaalhäireid   kas   täielikult   või   vähemalt   märksa 
leevenenud. Seetöttu on tähtis mitte keelata lapsel oma teise vanemaga  kohtuda , kuna see ei 
ole vaid  karistus   endisele  kaaslasele, kõige rohkem traumeerib see siiski last.
On   avastatud   aga   huvitav   leid,   et   kõrgema   ja   parema   kvaliteediga   suhte   korral   on   peale 
lahkuminekut   eluga   rahulolu   langus   väiksem.   Kui   vaadata   asja   helgemat   külge,   siis 
lahkuminekud võivad ka leevendada stressi, vähemalt mõnedel juhtudel. Kui inimene on oma 
suhtes   õnnetu,   siis   ei   suuda   ta   kogeda   eeliseid,   mida   annavad   talle   emotsionaalne   ja 
seksuaalne    intiimsus ,   mis   on   iseloomulik   enamikele   romantilistele   suhetele.   Uuringud   on 
näidanud, et halva kvaliteediga kooselu on võrreldav halva tervisega ( Kamp  Dush, Taylor & 
Kroeger, 2008). Sellisest  suhtest  vabanedes vabaneb inimene ka  stressist , mis oleks tal seoses 
rolli hoidmisega, millega ta ise rahul ei ole ja kes ta enam olla ei soovi. 
Üheks lahkumineku põhjuseks võib olla ka teise poole vägivaldsus, millest vabanemine annab 
teisele   poolele   justkui   uue   hingamise.   Sellise   kogemusega   käib   küll   kaasas   ka   hirm 
edaspidiste vägivallatsejate ees, kuid suhtest  lahkumine  on üks  suuremaid  kergendusi, mis 
armastaja  võib tunda. Samuti on uue hingamise, vabaduse ja iseseisvuse tunde tekkimine üks 
positiivsemaid  lahutamise  tagajärgi. 
Lahutamine annab inimesele õppetunni, mis jääb teda saatma kogu eluks. Ning need, kas 
halvad või head, on alati kokkuvõttes positiivsed. Tänu sellele on saadud kogemus, mida saab 
kasutada tulevikus halva vältimiseks või leidmiseks, kui esinevad samad tundemärgid, mida 
on juba varem läbi elatud. Samuti õpib  ka lahkuminemiste abil rajama  paremaid suhteid 
tulevikuks. Eelmisest suhtest on õpitud ka seda, mida inimene ise saab järgmisel korral suhtes 
paremini teha ja mida enda juures muuta. 
Paar saab suhte lõpetada ka  ajutiselt , mida tänapäeval kasutatakse ka „aja maha võtmise“ 
nime all. Mõlemad osapooled võtavad endale aega, et mõelda järele, kas see suhe, milles nad 
hetkel   on,   rahuldab   neid.   Kas   suudetakse   leppida   teise   osapoole   vigadega   ning   kas   see 
inimene on üldse see õige. Hiljem arutatakse tuleviku üle koos, räägitakse oma tunnetest, mis 
viisid   lahkuminekuni   ning   lõpuks   kokkuvõtlikult   jõutakse    parima    lahenduseni,   kasvõi,   et 
minna sõpradena lahku. On ette tulnud ka juhuseid, kus inimesed saavad hiljem sõpradena 
palju paremini läbi kui paarina. Selliseid vastastikuseid lahkuminemisi loetakse  positiivseks , 
kuna   selles   puuduvad   üksteise   tunnete   riivamine   ja   sõpradena   lahkuminemine   ei   jäta 
kummalegi osapoolele halbu mälestusi, mistõttu ei ole välistatud tulevikus uue suhte loomine 
omavahel.
Samuti  on välja toodud, et paarid võivad lahkumineku tõttu kogeda ka mitmeid erinevat liiki 
positiivseid tagajärgi. Näiteks sõbraks jäämist, õppetundi kogu eluks ning ka vabadust, mis 
puudus suhtes olles. (Suhtes on siiski väga tähtsal kohal omada vabadust ning iseseisvust.) 
Niisiis  ei ole lahkuminemised olenemata ühiskondlikest eksiarvamustest vaid piinarikkad ning 
inimest psüühiliselt laastavad. Lõpu tegemine juba näitab, et midagi ei ole suhtes toiminud ja 
sellest välja  saades  võib inimene  avastada  enda jaoks palju uut, mida suhtes olles ei oleks 
osanud   ettegi   kujutada.   Niisiis   võib   ka   kurvast   ning   traumeerivast   lahkuminemisest   aja 
möödumisel leida palju kasulikku, mis muudab selle ajahetke elus hoopiski positiivseks.
Kasutatud kirjandus: Toivo Niiberg „Naiseks, emaks ja daamiks“, AS Atlex 2008; 
Journal of Family Psychology 2011, Vol. 25, No. 3, 366- 374; 2011 American Psychological 
Association Gelena K. Rhoades, Claire M. Kamp Dush, David C.  Atkins , Scott M. Stanley  
and Howard  J. Markman;
 Disharmoni : Premarital  Relationship Dissolution, Clint C. Elison, July  2010.