I. Suusavarustusega seonduv. 1. Suuskade pikkuse valik klassikalise suusasõidu ja vabastiili sõidu puhuks. 2. Suusakeppide pikkuse valik klassikalise sõiduviisi ja vabastiili sõidu tarbeks. (visuaalne ja matemaatiline ) 3. Suusasaabaste erinevus klassikalise ja vabastiili sõiduviisi puhul. 4. Suuskade määrimise vajalikkus. Erinevad määrdetüübid libisemiseks; pidamiseks. 5. Miks peab suusk pidama? 6. Miks peab suusk libisema? 7. Millised ilmastikutegurid on suuskade määrimisel olulised (vähemalt kolm põhilist) 8. Pidamisala kindlakstegemine kodusel viisil. 9. Riietusele esitatavad nõuded, riietuse valik erinevateks suusatamisharrastusteks. (hingav, sooja-ja tuultpidav) 10. Suusakade määrimine uisustiili tarbeks. II
Nii tekitatakse resonants vajaliku saatejaama sagedusel. Tulemuseks on just selle jaama poolt lähetavate võnkumiste võimandemine raadiovastuvõtjas. Asünkroonmootor- vahelduvvoolu jõul töötav elektrimootor, mille pöörlemissagedus pole sünkroonne elektrivoolu sagedusega. Põhiosadeks on paigalseisev staator ja pöörlev rootor. Sünkroonnsel pöörlemisel on rootori ja stsstori väli üksteise suhtes paigal. Magnetvoog ei muutu ja induktsioonivool ei teki. Kiiruste erinevust nim libisemiseks. Standartse asünkroonmootori nimilibistus on mõni protsent, kusjuures suurema nimilibistusega on väiksemad mootorid. Mootori reziimis töötamisel on standardmähise ülesandeks magnetvälja tekitamine. Nendel mootoritel on sõltuvalt variandist kaks, neli, kuus jne poolust. Valemid: i=Im*sin wt=Im*sin 2ft I=U/XC u=Um*sin wt=Um*sin 2ft R=w*L k=N1/N2=U1/U2=I2/I1 Xc=1/wC
Tavatsetakse öelda, et suusataja liigub käte najal. See peab eriti paika siis, kui suusataja ei suuda suusaga õigesti tõugata või libiseb suusk tagasi. Viimasel juhul vajub samm pikaks ning hädast aitab välja vaid ülakeha ja käte jõul liikumine. Paaristõukeline sõiduviis Et libisevate suuskade edasitõukamine paaristõukel sõltub ülakeha ja käte rammust, tuleks iga tõuget hästi sooritada. Käte hooliigutus ette tekitab libisemiseks hea inertsmomendi ja annab samas kätele võimaluse lõdvestuda, et järgmiseks tõukeks valmis olla. Ette liikunud käed ei peaks kunagi õlavööst kõrgemale tõusma ja sagedasemate tõugete puhul ei liigugi need nii kõrgele. Koos käte etteviimisega liigub ette ka suusataja keharaskus ja ta tõuseb päkkadele. Üks pöid võiks teisest veerandi või poole võrra ees olla, see aitab paremini tasakaalu hoida. Sellises piirmises asendis hakkab aga paaristõuke kõige olulisem osa,
·Heleduse esiletoomine kustutatakse tumedaid pindu kustutuskummiga või heledaid laike valge plaatsiga tumedale pinnale 12 Värvipliiatsid Värvipliiatsid koosnevad värvipigmentidest, rasvadest, vahadest, sideainetest ja mineraalsetest täiteainetest Värvipliiatsisüdamike kvaliteet sõltub jahvatise peenusest, eelkõige aga pigmentide osakaalust ja kvaliteedist (pigmenti rohkem kõrgem kvaliteet) Värvipliiatsisüdamikud kuivatatakse kuivatusahjus Paremaks libisemiseks käib värvipliiatsisüdamik läbi veel kuumast rasvavannist 13 Harjutused värvipliiatsitega joonistamisel ·Värviüleminekud üks toon sulatatakse teise sisse ·Kihiti katmine üks värv värvitakse üle teisega ·Pointillism tehakse eri värvi punkte üksteise kõrvale ·Sgraffito värvitakse erinevat värvi värvikihid (heledamast tumedamani) ja kraabitakse terava asjaga tume värv maha
Deformatsioon saab toimuda ka vintdislokatsiooni liikumisel Metalli tugevus seejuures ei vähene, kuna katkevate sidemete asemel tekivad uued. Sellist plastilist deformatsiooni nimetatakse libisemiseks. Pinda, mida mööda dislokatsioon liigub, nimetatakse libisemispinnaks Iga kristallstruktuuri korral on dislokatsioonidel eelistatud pinnad, mis ongi libisemispindadeks. Neil pindadel on omakorda eelistatud suunad, mida nimetatakse libisemissuundadeks.
5.4 Plastiline deformatsioon ja libisemispinnad Metallide plastiline deformatsioon just dislokatsioonide liikumise kaudu. Illustratsioon ääredislokatsiooni liikumise kohta jõu toimel on joonistel 5-9. Dislokatsiooni liikumine läbi kristalli on analoogiline kapsaussi liikumisele. Deformatsioon saab toimuda ka vintdislokatsiooni liikumisel. Metalli tugevus seejuures ei vähene, kuna katkevate sidemete asemel tekivad uued. Sellist plastilist deformatsiooni nimetatakse libisemiseks. Pinda, mida mööda dislokatsioon liigub, nimetatakse libisemispinnaks. Dislokatsioonid ei liigu kõigil kristallograafilistel pindadel ühesuguse kergusega. Iga kristallstruktuuri korral on eelistatud pinnad, mis ongi libisemispindadeks. Neil pindadel on omakorda eelistatud suunad, mida nimetatakse libisemissuundadeks. Libisemispinnad ja libisemissuunad on need, kus osakeste paiknemise tihedus on suurim e kus osakesed puutuvad üksteisega vahetult kokku
Libisemine võib toimuda mitme erineva mehhanismiga. o Kokkutõmbumisvõimelisi fibrille o Lina suunatud eritamist rakust ja sellelt tõukumist o Pöörlevaid membraanseid mootoreid Limadüüsid on leitud libisevalt liikuvatel tsüanobakteritel ja müksobakteritel. Läbi limadüüside eritatakse rakust lima ja rakk liigub sellelt tõukudes edasi. Müksobakteritel on kummaski raku otsas nii piilid piiltõmbumiseks kui ka limadüüsid libisemiseks. 14. Kuidas toimub bakterite kinnitumine pindadele ja miks see bakterile kasulik on? Biokile, selle teke, tähtsus bakteritele ja ohtlikkus inimesele. Mis on piilid ja millest koosnevad? Piilide roll pindadele kinnitumisel. Planctomycesel moodustub rakule valguline jätke ja raku vastaspoolusele moodustub pung. Jätkete kaudu saab toimuda rakkude kinnitumine pinnale ja agregeerumine omavahel. Kinnitumiseks vajalikke komponente nimetatakse adhesiinideks
5.4 Plastiline deformatsioon ja libisemispinnad Metallide plastiline deformatsioon just dislokatsioonide liikumise kaudu. Illustratsioon ääredislokatsiooni liikumise kohta jõu toimel on joonistel 5-9. Dislokatsiooni liikumine läbi kristalli on analoogiline kapsaussi liikumisele. Deformatsioon saab toimuda ka vintdislokatsiooni liikumisel. Metalli tugevus seejuures ei vähene, kuna katkevate sidemete asemel tekivad uued. Sellist plastilist deformatsiooni nimetatakse libisemiseks. Pinda, mida mööda dislokatsioon liigub, nimetatakse libisemispinnaks. Dislokatsioonid ei liigu kõigil kristallograafilistel pindadel ühesuguse kergusega. Iga kristallstruktuuri korral on eelistatud pinnad, mis ongi libisemispindadeks. Neil pindadel on omakorda eelistatud suunad, mida nimetatakse libisemissuundadeks. Libisemispinnad ja libisemissuunad on need, kus osakeste paiknemise tihedus on suurim e kus osakesed puutuvad üksteisega vahetult kokku
deformatsioon just dislokatsioonide liikumise kaudu. Illustratsioon ääredislokatsiooni liikumise kohta jõu toimel on joonistel 5-9 ja 5-10. Dislokatsiooni liikumine läbi kristalli on analoogiline kapsaussi liikumisele. Makroskoopiliselt näeb see välja nii, nagu näidatud joonisel 5-11. Deformatsioon saab toimuda ka vintdislokatsiooni liikumisel (joon 5-12). Metalli tugevus seejuures ei vähene, kuna katkevate sidemete asemel tekivad uued. Sellist plastilist deformatsiooni nimetatakse libisemiseks. Pinda, mida mööda dislokatsioon liigub, nimetatakse libisemispinnaks. Dislokatsioonid ei liigu kõigil kristallograafilistel pindadel ühesuguse kergusega. Iga kristallstruktuuri korral on eelistatud pinnad, mis ongi libisemispindadeks. Neil pindadel on omakorda eelistatud suunad, mida nimetatakse libisemissuundadeks. Libisemispinnad ja libisemissuunad on need, kus osakeste paiknemise tihedus on suurim e kus osakesed puutuvad üksteisega vahetult kokku
Illustratsioon ääredislokatsiooni liikumise kohta jõu toimel on joonistel 5-9 ja 5-10. Dislokatsiooni liikumine läbi kristalli on analoogiline kapsaussi liikumisele. Makroskoopiliselt näeb see välja nii, nagu näidatud joonisel 5-11. Deformatsioon saab toimuda ka vintdislokatsiooni liikumisel (joon 5-12). Metalli tugevus seejuures ei vähene, kuna katkevate sidemete asemel tekivad uued. Sellist plastilist deformatsiooni nimetatakse libisemiseks. Pinda, mida mööda dislokatsioon liigub, nimetatakse libisemispinnaks. Dislokatsioonid ei liigu kõigil kristallograafilistel pindadel ühesuguse kergusega. Iga kristallstruktuuri korral on eelistatud pinnad, mis ongi libisemispindadeks. Neil pindadel on omakorda eelistatud suunad, mida nimetatakse libisemissuundadeks. Libisemispinnad ja libisemissuunad on need, kus osakeste paiknemise tihedus on suurim e kus osakesed puutuvad üksteisega vahetult kokku. Sellisel juhul osakese
Arengumaades pannakse 90% väikelaste suremusest reostatud vee arvele. USA keskkonnaministeeriumi EPA (Environmental Protection Agency) uurimustes on olmevees eristatud üle 1000 orgaanilise ühendi, millest ligi 90% keemilist struktuuri ei teata. Ookeanide reostumine Mered on olnud alati inimese tekitatud jääkide lõpplaoks. Seda nähtust nimetatakse "downhill tendency", st teatavaks allamäge libisemiseks lõpuks satuvad kõik jäätmed merre. Kohati on merede reostumine juba sajandeid olnud probleemiks tervisele, näiteks Niiluse deltad ja Bosporuse väinas. Tänapäeval on reostumine suureks probleemiks maakera mitmete piirkondade rannavetes ning on levimas isegi ookeanide avavetesse. Suurim oht ähvardab suletud merepiirkondi, millel on ookeaniga vaid kitsas ühendus. Nii on Vahemeri, Must meri ja Läänemeri teistest kergemini haavatavamad ning nende reostus on pigem
4. LIBISTATAKSE Kui tunned, et vesi kannab sind hõljudes, võid õppida libisemist. Libise voolujoonelises asendis kõhuli või selili veepinnal. 1. Libisemisasend on sama, kas oled kõhuli või selili. Võid õppida asendeid madalas vees. Jalad ja käed sirutatud koos ja keha voolujoonelisena. Pea käte vahel, õlad vastu kõrvu. 2. Kummardu nägu vette, siruta käed liikumissuunda ja tõuka seinast libisema veepinnale. Libisemiseks ei ole vaja hüpata. 3. Selili libisemisel vaata üles, kõrvad vees, pea kuklas ja kõht/naba veepinnal. Käed sirutatud libisemise suunas. 5. SUKELDUTAKSE Sukeldumine on üks osa mitmekülgsest ujumisoskusest ja lisaks veel mugav. Seda võid õppida, kui oskad libiseda. Kui oled sukeldumise maitse suhu saanud, võid proovida ujumismaski, hingamistoru, lesti ja minna sportliku allveeujumise kursusele. 1. Suuna libisemine vee alla, painutades keha puusadest
annaabi.ee 
