Usk positiivsesse vabadusse - võrreldes liberalismi klassikalise vormiga on nüüd erinev vabaduse käsitlus. Inimesed on võimelised olema altruistlikud, neil on ka sotsiaalne vastutus teiste inimeste ees. Samuti on inimesel võime end arendada ja selle kaudu end realiseerida. Riigi suurem roll - erinevalt klassikute minimalistlikust riigist peavad sotsiaalliberaalid riiki olulisemaks. Riik on positiivne - riik kui midagi võimaldav, mitte ainult piirav nagu klassikalistel liberaalidel. Sellest arusaamast on välja kujunenud heaolu teooria, mis läheneb juba mõnevõrra sotsiaaldemokraatiale. Inimestel peab olema õigus haridusele, tervishoiule, sotsiaalhoolekandele. Heaolu õigused on positiivsed õigused, sest nende rakendamiseks on vajalik riiklik tegevus. Riigi laienemine ei ole seega vähendanud inimese vabadust, vaid hoopis avardanud seda. Juhitav majandus - sotsiaalliberaalide arvates peab riik ka majandusse sekkuma, see on
1) organisatsiooniline eripära (kuidas partei sees küsimusi lahendatakse); 2) liikmeskond (parteidel puudub tegelikult püsiv liikmeskond. Eestis peab olema üldse partei registreerimiseks 1000 liiget -> kindlaks tegemise jaoks on vajalik kõigi nende inimeste kontaktandmed. Liikmeskond on aktivistid, kelle aktiivsus väljendub just valimiste eelses perioodis.); 3) juhtorganid (nt. Eestis on liberaalidel ja konservatiividel üks liider/juht, valitud saamise korral saab see eelnimetud liider/juht peaministriks); 4) poliitilised doktriinid (nt. USA's kritiseeritakse oma presidenti ja presidendi naist aga sinna juurde tuuakse alati midagi positiivset.); 5) Partei sotsiaalne koosseis (kes siia parteisse kuuluvad: vaesed, rikkad, migrandid jne) Need viis kriteeriumit iseloomustavad: I 19. saj. tüüpi parteid: a) liberaalsed; b) konservatiivised.
Tänu Viini kongressil loodud süsteemile puudusid Euroopas sel perioodil suuremad riikidevahelised sõjad. Samal põhjusel, Viini kongressil kehtestatud konservatiivsete põhimõtete rakendamise tõttu, valitsesid seda ajajärku siseriiklikud pinged ja rahutused. Mässud olid valdavalt kantud romantilisest rahvuslusest ja toimusid liberaalsete loosungite all. Suurt rolli mängisid nende korraldamises salaorganisatsioonid ja sageli rakendati terroritaktikat. Legaalsel teel ei olnud liberaalidel võimalik mingeid järeleandmisi saavutada, kuna status quo säilitamise eest Euroopas hoolitses Püha Liit. Liidu eesmärk oligi igasuguse vabamõtlemise, rahvusliku vabadusliikumise ja revolutsiooniliikumise vaoshoidmine. Juhtroll Liidus kuulus Venemaale ja Austriale, kelle väed osalesid mitmete rahvaülestõusude mahasurumisel. Mässude hulgas eristub kaks suuremat lainet: esimene 1830.aastatel ja liberaalsete revolutsioonide laine üle kogu Euroopa 1848.aastal.
fosforiidikaevandamise vastu. 20. sajandi liberaalsed voolud Klassikaline liberalism Majandus- ja maksupoliitikas sarnanevad liberaalid konservatiividega (poliitiline parempoolsus). Iseloomustab isikukesksus e individualism. Ühiskonnaelu peab võimalikult vähe piirama inimese vabadust. Mida vähem riigivõim sekkub ja reguleerib, seda parem (ka konservatiividel on sama põhimõte). Riigi sekkumine majandusse peab olema minimaalne. Liberaalidel on konservatiividega konflikte näiteks kiriku ja kooli suhete, abortide, seksuaalvähemuste jms küsimustes. Peetakse oluliseks kodanikuõiguste ja -vabaduste kaitsmist ja parlamentarismi, õiguskorrast kinnipidamist ja riigi lahutatust kirikust, religioon on liberaalide arvates inimese eraasi. Seda võib nimetada ka poliitiliseks vasakpoolsuseks. Seega iseloomustavad tsentris paiknevat liberalismi nii parem- kui ka vasakpoolsuse elemendid.
pärisorjuse kaotamiste poolt. Igal inimesel peab olema õigus vabalt liikuda ning see ka progressi alus. Kuni 1848a-ni võib näha I perioodi ja 19.saj II poolel ta muutus. Sotsiaalselt kandsid liberalismimeelsust kõige enam kodanlus: linnakodanikud, haritlaskond,majanduskodanlus. Samas ei saa vähemalt Iperioodi liberalismi kuidagi võrdsustada demokraatiaga(!!!). Liberalistlike autorite oõhilised seisukohad 19.saj keskpaigani polnud ka liberaalidel, et poliitilised õigusred peaksid laienema pööblile, veel vähem naistele. Liberaalideks hakati neid esmakordselt nimetama Hispaania 1812a konstitutsiooni toetajaid. Prantsusmaal hakati liberaalideks alles pärast restauratsiooni Louis XVIII oponente, kes toetasid pigem parlamentaarset korda. Termin ,,liberalism" jõudis Inglismaale 1820ndateks Inglismaale kui konservatismi vastandaja. Tuleb eristada poliitilist liberalismi ja majanduslikku liberalismi. Poliitilised nõudsmied
Inimene ühiskonna osana - osa grupist, kuid ei varjuta individuaalsust. Faktide abil saab rääkida tõenäosusest. Egoisttliku, altruistlikud, anoomilised ja fatalistlikud enesetapud Kuidas siis sotsioloogia on teaduslik? -Rosbeth Kanter'i uurimus utoopilistest kogukondadest. Soovis teada, miks 60ndate kogukonnad ei tööta. Uuris kogukondi 1780-1860, mis toimis, mis ei toiminud? Toimisid: ohverdused (piir), kõrgem vaim, mitte inimene (võimuvõitlus) - konservatiividel rohkem kui liberaalidel. Meetodi olulisus: leiame mingeid analoogiaid. Argumenteerime - abstraheerime. -Max Weber: teadus on sotsioloogia niipalju kui me saame selgitada ideaaltüüpe ja kausaalseid suhteid. Ehk lihtsustamine. Ühiskond ei allu reeglitele nii nagu Comte seda arvas. Ideaaltüübid: fenomeni omadustest üldistamise teel saadud tüüp, millega igal üksikjuhtumi omadused ei pea vastama. Tegevus: eesmärgiratsionaalne, väärtusratsionaalne, emotsionaalratsionaalne, traditsiooniline.
sealne talude päriseksostmise protsess oli aeglasem ja ka linnaelanikkond, sealhulgas töölised, omasid tunduvalt suuremat osakaalu. 1903. aastal hakkas Tartus ilmuma ka Peeter Speegi ajaleht Uudised, mis oli Teatajast veel radikaalsem ja toetas sotsiaaldemokraatiat. 20. sajandi alguses kujunesidki välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, lisaks sotsialistidele oli oluline roll Tõnissoni mõõdukatel ja Pätsi ümber koondunud radikaalsetel liberaalidel. Venestusaeg (ka venestamisaeg) oli 19. sajandi teisel poolel riiklikult toetatud Venemaa Keisririigi sisepoliitline suund, mille eesmärk oli Venemaa Keisririigi etniliste vähemuste (kes moodustasid üle poole elanikkonnast) enesemääramisõiguste nõudmiste mahasurumine. 19. sajandi teisel poolel oli vene suurrahvusluse esindajate ja valitseva eliidi soov luua moodne unitaarne rahvusriik. Riigi lääneosa ääremaade järjekindel venestamine algas Poolas ja Leedus 19
turumajanduse tingimustes hakkama saama ja tööga oma heaolu kindlustama. Selleks vahendiks on sotsiaalne turumajandus: riik jagab ühiskondliku kogutoodangu ümber vähekindlustatute huvides. 20. sajandi liberaalsed voolud Klassikaline liberalism Iseloomustab isikukesksus e individualism. Ühiskonnaelu peab võimalikult vähe piirama inimese vabadust. Mida vähem riigivõim sekkub ja reguleerib, seda parem (ka konservatiividel on sama põhimõte). Liberaalidel on konservatiividega konflikte nt kiriku ja kooli suhete, abortide, seksuaalvähemuste jms küsimustes. Religioon on liberaalide arvates inimese eraasi. On suunatud eelkõige vabaturumajanduse põhimõtete kaitsmisele. Majandus edeneb nende arvates kõige paremini siis, kui riik väldib sekkumist eraettevõtjate tegevusse, jätab ettevõtjatele tegevusvabaduse ning laseb vabalt kaubelda, ilma liigsete maksude ja tollideta. Seda esindab laissez faire, laissez passer poliitika (prantsuse
annaabi.ee 
