Kõhus oleks olnud kui linn, mida tabas suur orkaan, mis purustas kõik, mis ette jäi ja ka neiu lootuse, et helistajaks on juse see samune noormees. Möllas ja paugutas, ega jätnud kedagi ellu. Sel hetkel, ei saanud ta enam aru, kas tõesti on see kõik juhtumas või on see keegi tähtsusetu inimene kes helistab. Säärelihased mis lõid krampi ja panid tütarlapse lihtsalt rõõmust hüppama, teadmatuses, kas tegu on üldse õige inimesega. Südames lendlesid linnud, kes oleksid justkui pääsenud puurides, lauldes imelisi laule, ja pannud südame sees kui hõljuma ja tantsima. Ning õitsev kibuvits, mille teravad ja tugevad okkad tegid valu ja imelised õied panid lootma. Viimsed sekundid, kuni jõudes oma telefoni juurde, ja haarates selle, oli lihtsalt tühjus, tunne nagu maailm oleks seisma jäänud ja ainukesed elusolendid olid neiu ja see salapärane isik, kes helistas
kantud. Kõige tähtsam on elus see, mis on praegu-olevikus. Minevik on juba möödas ja seda muuta ei saa, kuid alati on võimalus meenutada minevikujuhtumisi. Tuleviku kirjutame me endale ise ja see, milliseks ta kujuneb tuleb välja alles siis, kui ta kätte jõudnud on. Minevik ei lähe meil kunagi meelest ja jääb meie mällu igaveseks. Ka siis, kui meeled enam ei taju.. Sisemine hääl (Eva Pärnits) Merd kattis kurblik vaikus ja kajakad lendlesid vete pääl, lain'te kohal armastus kaikus, minu kõrvu paitas vaikuse hääl. Tundub, kui lõputu rahu, otsekui maailma tagumine äär. Siin istun ja lunastust palun, vaid me hing on ju see, mis jääb. Ma ei tea, mis mind sunnib, mis mind tagant tõukab ja ähvardab. See vastu minu tahtmist punnib ja kui leek minus uuesti lahvatab. See käsib taaskord mul võtta, võtta oma süda värisevasse pihku ja joosta tagasi tunnete sõtta, et jälle võiksin tihkuda nuttu.
Öölased kes olid oma majades, tulid kõik välja mind uudistama, ka mina vaatasin üllatunud näoga neid ja nende elamisi. Ühes majakeses askeldas üks vanem öölane, kes tundus õpetavat lastele elutarkusi. Osa lapsi paistis mängivat mingit mängu ,mis nägi välja meie laste keksu moodi, kuid see toimus õhus, nimetasin selle õhukeksuks. Jõudsin suure hoone juurde, milles askeldas mitmeid öölasi. Nad meisterdasid auto moodi sõidukeid, mis lendlesid õhus. Tundus, et olin jõudnud bussipeatusesse, kus minu ette õhku ilmus koheselt buss. Bussis oli mitmeid öölasi, nad kutsusid mind sõitma ning ma astusin bussi peale. Seal kuulsin ma esimest korda nende jutuajamist. See oli minule mõistmatu keel, kuid sain aru, et nad teretavad mind, see tere kõlas umbes nii „ööta“. Noogutasin neile vastu ja sõnasin tere. Öölaste lapsed kihistasid naeru, mina naeratasin neile vastu.
Kui rebase kätte saab, ütleb, et on elevant. Robert Jordan lk 183, ptk 13 ,,käsku tuleb täita, sest ainult käsu elluviimisel, saab tõestada, et see on võimatu". El Sordo lk 342 ptk 28 - suremine polnud midagi; see ei loonud talle mingit mõttepilti ega tekitanud hirmu. Ent elamine oli tuules õõtsuv viljaväli künkanõlval. Elamine oli haugas taevalaotusel. Elamine oli savikruus vett rehepeksu tolmus ja vili, mida välja kooditi, ja sõklad, mis õhus lendlesid. Elamine oli hobune su jalgade vahel ja karabiin risti üle sadula ja küngas ja org ja puudest palistatud oja ja oru vastaskülg ja taamal kõrguvad mäed. Robert Jordan teejuhiks on hispaanlane Anselmo, kes aitab ta rindejoone taha ja viib kokku Pabloga, salgapealikuga. See mees on oma paremad ajad ära elanud: oli kunagi vägev fashistide hirm, kuid seal on ta juba päris raisus, ta on alla andnud, mures ja kardab surma. Kogu salga kõige nõrgem lüli tegelikult, kuid siiski pealik
Mõlemad laulutsüklid on loodud literaadi Wilhelm Mülleri sõnadele. Kolmandaks laulutsükliks peetakse sageli "Luigelaulu"("Schwanengesang"), kuigi tegelikult on need 14 viimast laulu, mis Schubert kirjutas ja mis anti tookord välja olupliitiliselt sobiva sentimentaalse pealkirja all. Tuntumad soololaulud on: "Metshaldjas", "Forell" ,"Muusikale Schubert tõi klaverimuusikasse uusi miniatuurseid vorme: 1) Muusikalised hetked 2) Espromtid 3) Valsid 4) Lendlesid (rõõmus tants ¾ taktimõõt) Schubert rajas romantilise stiili klaverimuusikas. Arvukate klaveriteoste hulgas on nii lühipalu kui tsüklilisi teoseid. Tähtsamad on 8 eksprompti, 6 muusikalist hetke, 24 kogumikku tantse, üle kahekümne sonaadi. Schubert võttis esimesena kasutusele nimetused eksprompt (impromptu pr.k. ettevalmistamatult, improviseerides loodud) ja "Muusikaline hetk" (moment musical). Tema lühipalu iseloomustavad tundeküllased
Poisikesed rõõmustasid juhtumi üle ja punusid ta järel, karjudes: ,,Itski! Itski!" Koerad kihutasid samuti haukudes taga. Keegi pistis kõvasti naerma, vilistas, koerad haukusid kõvemini ja üksmeelsemalt... Siis pures vist koer Rothschildi, sest kostis meeleheitlik valukarjatus. Jakov jalutas karjamaal, läks siis mööda linna äärt, kuhu jalad kandsid, ja poisikesed karjusid: ,,Pronks läheb! Pronks läheb!" Ja juba ta oligi jõe ääres. Siin lendlesid piiksudes nepid, prääksusid pardid. Päike praadis palavalt, ja veest tõusis selline välge, et valus oli vaadata. Jakov läks mööda kaldaäärset jalgrada ja nägi, kuidas supelmajast väljus paks punapõskne daam, ning mõtles temast: ,,Tskae koletist!" Supelmaja lähedal püüdsid poisikesed lihaga vähke; teda silmates pistsid nad tigedalt kisama: ,,Pronks! Pronks!" Ning siis on vana lai tohutu õõnega paju, ja selle otsas varesepesad... Ning äkki kerkis
23 PÄÄSUKESED q Pääsuke Tiia ja pääsuke Tiit Jaan Kaplinski Pääsuke Tiia ja pääsuke Tiit lendasid õue ja tegid vidiit Tiit see oli pääsukeseisa kandis savi ja ehitas pesa Tiia oli pääsukese-ema, neli muna pessa munes tema munadest haudus ta neli poega, näljased kõik ja kärsitu moega neljast pojast sai neli lindu pesast nad läksid ja tõusid lendu Lendlesid siia ja lendlesid sinna pääsupoeg Paul ja pääsupoeg Minna Pääsupoeg Pille ja pääsupoeg Priit istusid traadil ja tegid vidiit kõigil neljal seljas uhiuued sinivalget kirja pääsukuued kõigil ühtmoodi nägu ja kisa kuidas küll teavad ema ja isa Pääsuke Tiia ja pääsuke Tiit, kes neist on Pille ja kes neist on Priit kõigil ühtmoodi lend ühtmoodi laul kes neist on Minna ja kes neist on Paul olgu nad sulle ühtmoodi moega ema tunneb iga oma poega
«Kuulmatu! Tema Eminentsi kuus kaardiväelast areteerivad kuus Tema Majesteedi musketäri! Tuhat ja tuline! Ma olen otsustanud. Ma lähen otsekohe Louvre'isse; ma lahkun musketäride kapteni kohalt, palun end võtta leitnandiks kardinali kaardiväkke ja kui ta keeldub, siis -- tuhat ja tuline! -- hakkan ma preestriks.» Nende sõnade peale muutus sumin väljas tormiks. Kõikjalt kuuldus vandumist ja teotusi. Sõnad, nagu «kurat», «saatan», «vanakurat ja põrguhaud» lendlesid õhus. D'Artagnan otsis vaipa, mille taga varju otsida, ja tundis mõõtmatut iha laua alla pugeda. «Kuulake siis, kapten!» hüüdis Porthos enesevalitsust täiesti kaotades. «Meid oli tõepoolest kuus kuue vastu, aga nad ründasid reeturlikult ja enne kui me jõudsime haarata mõõgad, langes kaks meist surnutena ning raskesti haavatud Athos oli peaaegu samahea kui surnud. Te tunnete ju Athost. Kapten! Kaks korda püüdis ta tõusta ja kaks korda langes ta tagasi. Siiski ei andnud me alla
Kõigi silmad pöördusid poodiumi poole, mis oli määratud Flaami suursaadikute jaoks. Uks oli ikka veel kinni, poodium tühi. Rahvahulk ootas hommikust saadik kolme asja: keskpäeva, Flandria suursaatkonda ja müsteeriumi. Ainult keskpäev oli õigel ajal saabunud. Mis liig, see liig! Oodati veel üks, kaks, kolm, viis minutit, veerand tundi; midagi ei juhtunud. Poodium püsis tühjana, teater oli vait. Kärsitusele järgnes viha. Ärevad sõnad lendlesid ringi, olgugi poolsosinal. «Müsteeriumi! Müsteeriumi!» ümiseti tumedalt. Rahulolematus kasvas. Rahva kohal hõljus ähvardav pilv, mis esialgu ainult tasa kõmises. Jehan du Moulin meelitas sellest välja esimese sädeme. «Müsteeriumi, käigu kus kurat kõik flaamlased!» karjus ta kõigest kõrist, ise ussina kapiteeli ümber keerdudes. Rahvas plaksutas käsi. «Andke müsteeriumi,» kordas rahvas, «ja Flandria käigu kus kurat!» 9
annaabi.ee 
