lagendikke. Öösel toitu jahtides võivad nad lennata ka veekogude kohal, 1...8 m kõrgusel. Habelendlased toituvad väiksematest ööputukatest ja nende lend võib suvel kesta kogu öö. Päevaks kogunevad habelendlased varjepaikadesse, milleks on enamasti puuõõnsused ja inimeste elamud, kus nad peituvad seinte vahele või katuse alla. Nad elutsevad kolooniatena, kuhu võib kuuluda mitmekümneid isendeid. Talvel on lendlased talveunes. Selleks siirduvad nad juba septembris suurematesse inimeste poolt valmistatud või ka looduslikesse koobastesse, mida enam ei kasutata. Oluline on, et koobastes õhutemperatuur kogu talve vältel eriti ei kõiguks ning see peaks püsima 0...7 ° C juures. Mõnikord võivad habelendlased talvituda ka vanades keldrites. Talvitumise ajal on nad enamasti pragudesse pugenud, harvem ripuvad vabalt seintel. Eestis on talvitumas leitud vaid 2 korda.
Kõhupool on kollakashall, kõrvad ja lennus hallikaspruunid või isegi mustad. Suvel tegutseb tõmmulendlane mitmesugustes paikades - aedades, parkides, metsaservades, lagendikel ning ka veekogude ümbruses. Ta on öise eluviisiga ja tiirutab suveöödel putukaid jahtides sageli puuvõrade vahel ning ka vee kohal, 1,5...8 m kõrgusel. Tõmmulendlase lend on kiire ja kerge ning ta teeb tihti järske pöördeid. Päevaks kogunevad lendlased puumajade seinte vahele ja katusealustesse, ka puuõõnsustesse. Lendlased poegivad suvel ja selleks kogunevad emasloomad juba mai lõpus kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, mis tihti asuvad samuti ehitistes, ja kuhu kuulub kümneid loomi. Iga lendlane toob ilmale vaid 1 poja, kes sündides on abitu ja kaalub vaid 1,5 g. Esimestel elunädalatel on pojad ema külge klammerdunud, hiljem jäävad ööseks varjepaika, kus ema neid aeg ajalt toitmas käib
Päeva veedavad nad tardumuses hoonete pööninguil või puuõõntes. Emasloomad toovad suve keskel ilmale 1-2 poega. Sageli moodustavad poegivad nahkhiired kolooniaid, kus nad saavad hoida loodetele sobivat kehasoojust. Sündinud poeg võetakse enda külge klammerdunult kaasa öisele saagijahile. Natuke suuremad järeltulijad jäävad kuni lennuvõime saavutamiseni kolooniatesse. Kui mõned nahkhiireliigid (näiteks suurvidevlane) lendavad talveks soojematele maadele, siis näiteks lendlased kogunevad kas keldritesse või koobastesse ja jäävad talveunne, mis kestab oktoobrist aprillini. Sel ajal elavad nahkhiired suvel kehasse kogutud rasva arvel. Talvitumise ajal on nahkhiirte kehatemperatuur madal ja ainevahetus aeglane. Talvituvaid loomi ei tohi seetõttu häirida, sest ärkamine põhjustab energiakulu. Talvitumispaikadeks on nii siinsed Piusa koopad kui ka suuremad keldrid, kus on stabiilne õhutemperatuur ja paras õhuniiskus.
Kõhupool on kollakashall, kõrvad ja lennus hallikaspruunid või isegi mustad. Suvel tegutseb Brandti lendlane mitmesugustes paikades - aedades, parkides, metsaservades, lagendikel ning ka veekogude ümbruses. Ta on öise eluviisiga ja tiirutab suveöödel putukaid jahtides sageli puuvõrade vahel ning ka vee kohal, 1,5...8 m kõrgusel. Brandti lendlase lend on kiire ja kerge ning ta teeb tihti järske pöördeid. Päevaks kogunevad lendlased puumajade seinte vahele ja katusealustesse, ka puuõõnsustesse. Lendlased poegivad suvel ja selleks kogunevad emasloomad juba mai lõpus kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, mis tihti asuvad samuti ehitistes, ja kuhu kuulub kümneid loomi. Iga lendlane toob ilmale vaid 1 poja, kes sündides on abitu ja kaalub vaid 1,5 g. Esimestel elunädalatel on pojad ema külge klammerdunud, hiljem jäävad ööseks varjepaika, kus ema neid aeg ajalt toitmas käib
puuokstel istuvaid putukaid. Päevase aja veedavad nahkhiired varjunult, jaheda ilmaga jäävad loomad magama, aeglustub ka nende ainevahetus ning langeb kehatemperatuur. Päevaste varjepaikadena kasutatakse puuõõnsusi, kirikutorne, pööninguid, pesakaste, sillaehitisi. Putukatest toituvad nahkhiired on meie kliimavöötmes kas rändava eluviisiga, näiteks suurvidevlane lendab talveks umbes tuhatkond kilomeetrit lõuna poole, või paiksed, kes jäävad meil talveunne, näiteks lendlased. Talveuni kestab enamasti oktoobrist aprillini ning sel ajal elavad nahkhiired suvel kehasse kogutud rasva arvel. Talvitumispaikadeks on koopad ja keldrid, kus on stabiilne temperatuur ning kõrge õhuniiskus. Liiga külmas ruumis võivad loomad surra, kuivas õhus aga saavad kahjustada lennused. Nahkhiired talvituvad nii üksikult kui ka gruppidena. Loomad võivad laes rippuda, pragudesse pugeda või lihtsalt lamada. Talvitumise ajal on nahkhiirte
Kahte liiki saab eristada näiteks hammaste kuju järgi. Tõmmulendlane Habelendlane Tõmmulendlane Dietz & von Helversen 2004 Identification key bats, part 2.pdf Nattereri lendlane Nattereri lendlane on Eestis vähearvukas ja hoiab inimasustusest tavaliselt eemale . Neid võib kohata metsades. Küll aga võivad nattereri lendlased kasutada sügisel suuri mõisaledreid ülemineku- varjepaikadena. Nahkhiir ja inimene Nahkhiir ja inimene Elupaigad hoonetes Osad nahkhiireliigid kasutavad meelsasti varjepaikadena maju. Nad võivad varjuda: •Katusepleki/kivide alla •Pööningule •Aknaliistude/luukide taha •Välisvoodri alla Nahkhiir ja inimene Elupaigad hoonetes Pane tähele!
page. Nagu öeldud, taluvad neist külma kõige paremini põhja-nahkhiir ja pruun-suurkõrv. Nende talikorterites on temperatuur vaid kuni mõni kraad üle nulli . Talve alguse poole kasutavad nad puuõõnsusi, puuvirnu, väiksemaid keldreid ja seinte pragusid. Käredama külma korral koguneb neid rohkem suurematesse keldritesse ja koobastesse. Seal valivad nad magamisaseme pigem sissepääsu lähedusse, kus on neile sobivalt jahe. Lendlased seevastu valivad talvitumiseks enamasti suuremate koobaste sügavamad osad, kus temperatuur püsib paar kraadi kõrgem kui põhjanahkhiirte magamiskohas. Kuna talveunest ärkamiseks kulub nahkhiirtel ohtralt energiat, siis on olulisemates nahkhiirte talvituspaikades, nagu Piusa ja Ülgase koopad, Tallinna ümbruse Peeter Suure kindlustuse käigud jt, septembri algusest aprilli lõpuni keelatud inimestel liikuda. Juba pelgalt
Eesti imetajatest võiks pisiimetajad nimetada kolme seltsi esindajaid: putuktoidulised, närilised ja käsitiivalised. Selts putuktoidulised (Eestis 7 liiki, maailmas 400) Sugukond Siillaased – harilik siil, kaelussiil Sugukond Mutlased – harilik mutt/Euroopa mutt Sugukond Karihiirlased – mets – karihiir, väike karihiir, laane- karihiir, vesimutt Käsitiivalised (Eestis 12 liiki, maailmas 1000) Veelendlane Tiigilendlane Tõmmulendlane lendlased Habelendlane Nattereri lendlane Suurkõrv Suurvidevlane Kääbus- nahkhiir 14 Pügmee- nahkhiir Pargi- nahkhiir Hõbe- nahkhiir Põhja- nahkhiir Kõrvanukk, lennus, kaanus, epibleem Osad liigid talvituvad Eestis ja teised lendavad ära. Eesti suurim liik on suurvidevlane. Närilised Sugukond Oravlased – harilik orav, lendorav Sugukond Unilased – lagrits, pähklinäpp, kunel
, Holsbeek, L., Aron, S. 2007. Roost and hunting site fidelity of female and juvenil Daubenton's bat Myotis daubentonii (Kuhl, 1817) ( Chiroptera: Vespertilionidae). Mammalyan Biology. Kultuurimälestiste riiklik register. [veebimaterjal] http://register.muinas.ee/ [20.03.2009]. Lilleleht, V. 1998. Eesti Punane Raamat. Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon, Tartu. MacDonald, D.W., Barrett, P. 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn. Masing, M. 1984. Lendlased. Valgus, Tallinn. McAney, K. 1999. Mines as roosting sites for bats their potential and protection. In Biology and Environment Vol. 99B, No. 1. pp. 63-65. Proceedings of the royal Irish 55 Academy. [veebimaterjal] www.ria.ie/publications/journals/ProcBI/1999/PB99I1/ PDF/99108BI.pdf [22.04.2009]. Eklöf, J,. Jones, G. 2003. Use of vision in prey detection by brown long-eared bats, Plecotus auritus
annaabi.ee 
