Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule. Eno Raud on üks meie laste lemmikkirjanikke, kelle sule all on valminud umbes 50 lasteraamatut, nuku-ja lastenäidendeid ning multifilmide käsikirju. Eno Raud on avaldanud mudilastele lugusid loomadest ja tehnikamaailmast, lugusid Sipsikust ja Naksitrallidest ning mitu sõna- ja mõttemängulist luulekogu. Kooliealistele mõeldud juttudes seiklevad ettevõtlikud lapsed ja leidub mõnusat nalja. Eno Raud on kirjutanud ka reisiraamatuid. Üheks laste lemmikraamatuks on "Sipsik". Eestis on ta vist vähemalt niisama populaarne kui Walt Disney kuulus Miki-hiir. "Sipsik" on kaltsunukk, kes valmis tänu Mardile ja vanaemale. Mart tahtis oma õele Anule teha sünnipäevaks kinki. Ta tegi riidest nuku, kellel olid lõngast juuksed ja sini- valge triibulisest riidest kleit. Esmalt tehti Sipsiku keha, pea, jalad, käed ja kõige viimaks õmmeldi kõik osad kokku. Kui sipsik oli valmis, kingiti ta Anule sünnipäevaks.
Ühel on neid rohkem, teisel vähem. Kompleksid takistavad meie elu loomulikku ja sujuvat kulgu, pärsivad loovust, ei lase meil areneda. Kompleksi keskmeks on kompleksituum, mis hakkab ümbrusest koguma ainult temaga seotud teavet. Kui kellelgi on ema-kompleks, mis sageli tekib sellest, et ema on olnud liiga hoolitsev või ülevalitsev, viib selline inimene jutu ikka emale, vestluses ütleb mõnigi kord "naine" asemel "ema", loeb raamatuid ja vaatab filme, milles on suur osatähtsus emal, ta lemmikraamatuks võib olla Gorki "Ema", armuelus eelistab ta endast vanemaid naisi. Kompleks võib käituda kui iseseisev isiksus, kujundades oma vaimuelu. Üks lihtne katse komplekside väljaselgitamiseks on selline, et loetakse juhuslikke sõnu ja palutakse katsealusel vastata alati esimese pähetuleva juhusliku sõnaga. Kui vastus mõnele sõnale viibib, annab see tunnistust, et öeldud sõna on seotud katseisiku mõne kompleksiga. Õnneks on nii, et kui inimene saab ise teadlikuks oma kompleksidest,
Aspergeri tõbe, mis on autismi üks vorme. Ta elab Swindonis. Ta unistus on saada astronaudiks, sest kosmoses ei ole teisi inimesi ja seal ei ole ka kollast ja pruuni värvi. Ta ei saa aru metafooridest nagu näiteks: ,, ning ta ei usu üleloomilikkudesse võimetesse ja selle tõve all kannatanud on antisotsiaalsed. Ta teab peast kõiki algarve kuni 7507ni, kõiki maailma maid ja nende pealinnu. Tal oli isiklik rott nimega Toby ning ta lemmikraamatuks oi ,,Baskerville'ide koer". Ta suutis arvutada väga suuri numbreid peast kokku ning lahendada väga keerulisi matemaatika ülesandeid peast. Ta tahtis saada teadlaseks. Samuti jäid talle kõik asjad väga hästi meelde ning ta kasutas oma aju nagu DVD mängijat, kus saab kerida asju edasi ja tagasi ning vaadata mis toimus sel ajal. Tal oli super mälu. Üks asi, mis Christopherile väga vaja oli, oli ajakava täpselt minutipealt. Mõned Christopheri käitumisprobleemid:
tõbe, mis on üks autismi vormidest. Ta elab Swindonis oma isaga kahekesi, sest ta ema suri südamerabandusse 38 aastaselt. Ta unistus on saada astronaudiks, sest kosmoses ei ole teisi inimesi ja seal ei ole ka kollast ja pruuni värvi. Christopher ei saa aru metafooridest ning ta ei usu üleloomulikkudesse võimetesse. Ta teab peast kõiki algarve kuni 7507ni, kõiki maailma maid ja nende pealinnu. Tal on isiklik rott nimega Toby ning ta lemmikraamatuks on ,,Baskerville'ide koer". Ta suudab arvutada väga suuri numbreid peast kokku ning lahendada väga keerulisi matemaatika ülesandeid peast. Talle jäävad kõik asjad väga hästi meelde ning ta kasutab oma aju nagu ,,DVD mängijat", kus saab kerida asju edasi ja tagasi ning vaadata mis toimus sel ajal. Üks asi, mis Christopherile väga tähtis oli, oli kindel ajakava ning see, et tema taldrikus ei puutuks toiduained mitte mingil juhul kokku. Christopherile meeldis mängida
Tal tekkisid uued sõbrad, tal oli kõigest sügavalt ükskõik, ta pidutses ja tundis ennast vabalt, kooli jõudis harva ja kõik hakkas allamäkke minema. Samas oli ka kogu see kuidagi arusaadav, sest tüdruk tundis ennast ju kõiges selles, mis tema venna ja perekonnaga juhtus, süüdi. Lõppkokkuvõtteks mulle meeldis see raamat. Tema arusaadavuse lihtsuse ning sisu põnevuse tõttu loen ma seda raamatut kindlasti üheks oma lemmikraamatuks. Ja soovitan seda lugeda kõigil teismelistel, ning miks mitte ka vanematel. 8 Kirjaduskriitika ,,Köitvaim mullune noorteraamat on Aidi Valliku romaan ,,Mis sinuga juhtus, Ann?", Anni seeria kolmas osa. Kui sageli on sarjade järgmised osad esimesest tunduvalt lahjemad, siis Anni lugude kohta see ei kehti. See sari näikse järjest sügavamaks ja sisukamaks muutuvat. Raamatul on mitmeid sarnasusi Helga Nõu teosega ,,Kuues sõrm", kus samuti lükkab
Uus vool kirjanduses ei tänendanud Underile ainult uusi mängureegleid, vaid elukäsituse avardumist, sotsiaalse õigusetuse ja vägivalla vapustavat läbielamist. Inflatsiooniaegses Berliinis jõudis luuletaja silma alla rohkesti idakultuuride filosoofilist kirjandust. Idakultuuride ,,vaiksetest väärtustest" otsiti eluhädadele lohutust. Marie Underile avaldasid sügavat mõju Gandhi vägivallavastase eetika ideaalid. Muuseas jäi R. Rolland'i Gandhi monograafia temale kauaks üheks lemmikraamatuks. Gandhi objektiivsest idealismist lähtuv eetika jäi luuletaja eluhoiakule omaseks, mõjutades ka tema hilisemaid arusaamasid ja otsustusi. Sellel taustal kiindus ta 1950. aastail ootuspäraselt eriti Albert Schneitzeri isiksusse ja töödesse. Sajandi kolmanda kümnendi teine pool ja põhiosa 1930. aastaist on Marie Underi loomingu kõrgaeg. Üksteise järel ilmuvad lüürikakogud ,,Hääl varjust", ,,Rõõm ühest ilusast päevast", ballaadid- ja legendikogu ,,Õnnevarjutus"
Pärast sõda oli siin igasugust laskemoona, poisikesed, ma ise ka, kandsid sütikuid taskus. Meil olid koned ja igasugust relvastust. Käisime Veskimetsas, korjasime sinililli ja müüsime neid tänavanurgal, et saaks natuke ema toetada, piima osta ja ka isale järele viia. Muuseas avastasime, et raamatukogust sai lugemist võtta. "Nimed marmortahvlil" oli üks väheseid raamatuid, mis meil oli kodus ja see kujunes mu lemmikraamatuks. Lapsena olen seda üksteist korda lugenud ja kui ma nüüd täiskasvanuna seda uuesti lugesin, siis avastasin teatava kurbusega, et hiilgava stiiliga see just kirjutatud ei ole. 1949. aasta märtsis viis küüdivagun teid Novosibirski oblastisse. Olen sellest ju kirjutanud suure paksu raamatu, seal on päris palju dokumentaalset materjali, on konkreetseid prototüüpe, sündmusi. Olen ka nüüd hakanud mingeid mälestusi kirjutama, kas ma neid kunagi avaldan, seda ei oska praegu öelda
annaabi.ee 
