Rstik Rstik on suhteliselt vike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat vrvi madu, kelle tunneb ra piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu jrgi. Mnikord vib esineda ka punakaspruune ja mustjaid, harva ka leni musti isendeid. Rstikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, jrvede ja jgede kaldapiirkonnad, vhem ka niidud ja kuivad mnnikud. Rstikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning vivad puududa suurtelt aladelt mberringi. Nad on vga paiksed loomad, elades kogu elu hel ja samal kohal, liikudes vaid 60100 m raadiuses. Rstikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud knnud, praod. Kuigi neid vib tihti nha end pikese
Rästik Rästik on suhteliselt väike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat värvi madu, kelle tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi. Mõnikord võib esineda ka punakaspruune ja mustjaid, harva ka üleni musti isendeid. Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod.
Juttselg-kärnkonn Juttselg-kärnkonn ehk kõre (Epidalea calamita, endise ladinakeelse nimega Bufo calamita) on kärnkonlaste sugukonda kuuluv kahepaikne. Kõre elupaigad on teistsugused kui teistel meie konnadel - nimelt asustab ta peamiselt rannikualasid, taludes vabalt ka riim- ning soolast vett. Eestis leidub kõret Pärnu lahe rannikul ning üksikutel väikestel meresaartel - Kihnul, Ruhnul ja Manilaiul. Üks elujõuline asurkond on teada ka Tallinna ümbrusest. Kõre lemmikelupaikadeks on liivaste muldadega mererannad ja liivadüünid. Kõre võib joosta kärnkonna kohta ebatavaliselt vilkalt, mistõttu esmasel kohtumisel võib tunduda, et tegu on hoopis hiirega. Teda võib tegutsemas näha vaid öösiti, päeval peidab ta end niiskesse pinnasesse või kivide alla. Kevadel kasvab isasloomadele kurgu alla sinakas või lillakas kõlapõis, mille ülesandeks on võimendada konna krooksumist. Kõrekontsertide tipphetked on mais, kui isasloomad võimsa
ei aja ~ värv võib olla sama, aga suurus on erinev ja tundemärgid ka. Rästikud võivad olla 75, harva kuni 100 cm pikad, emased tavaliselt suuremad, kui isased. Soomused kehapeal on nähtavate servadega. Pea on kolmnurga kujuline, natuke võiks isegi öelda, sarnane nagu X- kujuline joonis, mis on hästi eraldatav rästiku kerest. Silmad on rubiinpunased, vertikaalsete "kassilike" silmateradega. Keel on tavaline, nagu kõigil madudel - kaheks hargnev. Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti
Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks. Looduses on nastikul ohtralt vaenlasi - madukotkad, toonekured, rebased, nugised jne. Mune ja noorloomi võivad süüa ka rotid. Nastik on looduskaitse all. Rästik on suhteliselt väike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat värvi madu, kelle tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi. Mõnikord võib esineda ka punakaspruune ja mustjaid, harva ka üleni musti isendeid. Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60…100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod
Nimetus "kõre" tuleb konna omapärasest kõrisevast laulust, mis meenutab väikese mootori põrinat ning võib vaiksetel öödel kosta enam kui kilomeetri kaugusele. Kõre elupaigad on teistsugused kui teistel meie konnadel - nimelt asustab ta peamiselt rannikualasid, taludes vabalt ka riim- ning soolast vett. Eestis leidub kõret Pärnu lahe rannikul ning üksikutel väikestel meresaartel - Kihnul, Ruhnul ja Manilaiul. Üks elujõuline asurkond on teada ka Tallinna ümbrusest. Kõre lemmikelupaikadeks on liivaste muldadega mererannad ja liivadüünid. Kõre võib joosta kärnkonna kohta ebatavaliselt vilkalt, mistõttu esmasel kohtumisel võib tunduda, et tegu on hoopis hiirega. Teda võib tegutsemas näha vaid öösiti, päeval peidab ta end niiskesse pinnasesse või kivide alla. Kevadel kasvab isasloomadele kurgu alla sinakas või lillakas kõlapõis, mille ülesandeks on võimendada konna krooksumist. Kõrekontsertide tipphetked on mais, kui isasloomad võimsa lauluga emasloomi meelitavad
Seega on kesalill ilus ja mõneti kasulik umbrohi. 4.LOOMAD PÕLDUDEL 4.1.Imetajad 4.1.1.Põld-uruhiir Põld-uruhiir on keskmist kasvu, tömbi nina, lühikese saba ja lühikeste kõrvadega hiir. Ta värvus on ühtlaselt hallikas, kuid saba on pealt tumedam ja alt heledam. Põld-uruhiir on rahva seas tuntud ka lihtsalt põldhiire nime all, tulenevalt sellest, et tema lemmikelupaikadeks ongi enamasti põllud ning igasugused kuivemad avamaastikud - niidud ja heinamaad. Vähesel määral asustab ta ka metsaservi ja põõsastikke. Põld-uruhiir on osav uuristaja, kes ehitab hargnevaid, suure hulga umbkäikude ja avadega urge, kuid mille käigud kulgevad enamasti maapinna lähedal. Urud on omavahel liitunud ja moodustavad ühtse süsteemi. Käike rajab põldhiir peamiselt toidu - juurikate ja mugulate - otsinguil. Lisaks
Joonis 7. näeme rästikut, kelle tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi. Mõnikord võib esineda ka punakaspruune ja mustjaid, harva ka üleni musti isendeid. [6] Joonis 7 rästik Harilik rästik on ainus Eestis elav mürkmadu. Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod
Rästik Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Keelikloomad (Chordata) Klass: Roomajad (Reptilia) Selts: Soomuselised (Squamata) Sugukond: Rästiklased (Viperidae) Perekond: Rästik (Vipera) Liik: Harilik rästik Rästik on suhteliselt väike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat värvi madu, kelle tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi. Mõnikord võib esineda ka punakaspruune ja mustjaid, harva ka üleni musti isendeid. Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti
annaabi.ee 
