Protsessimorfoloogia vastand on IA-morfoloogia (Item-and-Arrangement). Selles lähenemises ei võeta seisukohta abstraktse morfeemitasandi probleemide osas. Selle meetodi järgi loetletakse vaid keerulisemate juhtude allomorfid (items) ja nende distributsioonid. IP-morfoloogia toob kirjeldusse suunalisuse. Ühed representatsioonid on põhilised või primaarsed, teised neist tuletatud. Primaarseid representatsioone nimetatakse generatiivses fonoloogias tavaliselt leksikaalseteks representatsioonideks. * Morfeemide liigitamine Morfeeme saab liigitada mitmel viisil: distributsiooni alusel vabadeks ja seotud morfeemideks, tähenduse alusel leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Morfoloogiliste ja süntaktiliste funktsioonide järgi jagunevad seotud morfeemid muutelõppudeks ning tunnusteks ja tuletusliideteks, vabad morfeemid omakorda sõnaliikideks. Morfeemiklassiks nimetatakse morfeemide rühma, mille liikmed käituvad teatud omaduste
• allomorf – Allomorfideks nimetatakse ühe ja sama morfeemi erinevaid variante. Ühe morfeemi allomorfid kannavad kõik seega sama tähendust, erinevad üksteisest aga näiteks häälikulise koosseisu poolest; Kaks morfi on ühe morfeemi allomorfid, kui nad on 1) tähenduselt samad; 2) struktuurilt osaliselt sarnased; 3) komplementaarses distributsioonis (täiendavas jaotumuses) Morfeemide liigid: • jagatakse tähenduse järgi grammatilisteks ja leksikaalseteks morfeemideks ehk tüvedeks; neid liites moodustatakse sõnavorme • vabad morfeemid ehk juured võivad esineda iseseisva sõnavormina • seotud morfeemid ehk afiksid saavad esineda vaid koos teiste morfeemidega; enamasti grammatilised; Afiksite liigid: • prefiks – eesliide; morfeemid, mis lisatakse sõna algusesse juure või tüve ette; • sufiks – järelliide; morfeemid, mis lisatakse sõna lõppu juure või tüve järele;
2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt). Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja tuletusliited kuuluvad leksikaalsete morfeemide, tunnused ja lõpud aga grammatiliste morfeemide hulka. Sõna – ühelt poolt põhiline, teisalt mitmetähenduslik mõiste. Keele traditsiooniline baasüksus, mis kuulub kahele tasandile – leksikaalne sõna kannab sisulist tähendust; grammatilise sõna puhul lisanduvad mitteleksikaalsed tähendused, mida kannavad grammatilised tunnused ja lõpud.
akustilis-artikulatoorselt lähedaste ja funktsionaalselt samaste häälikute klass. Foneem avaldub kõnehäälikutena, mis alati mingil määral üksteisest erinevad. Neile erinevustele vaatamata on kõigil variantidel aga sama funktsioon: võimaldab sõnu ära tunda ja sõnu eristada. Morfeemid on väikseimad keeleüksused, millest genereeritakse tekstid. Potentsiaalselt on igal morfeemil tähendus, mis realiseerub tekstis. Morfeemid jaotatakse leksikaalseteks ja grammatilisteks, mõlemad võivad realiseeruda variantidena. Näiteks: juu/a, luge/da, hüpa/ta; joon, jõin, juua jõgi-jõe. Keelte kaupa varieeruvad sagedamini kas grammatilised morfeemid (nt. vene, läti keel) või leksikaalsed (nt. eesti keele tüvemuutused). Põhimõtteliselt moodustavad kõnesegmendid ja keeleüksused kaks erinevat üksuste süsteemi. Neist reaalselt tajutavad on kõnesegmendid, keeleüksused on aga teadusliku abstraktsiooni tulemus
Lihtsaim viis fonoloogilise opositsiooni kindlakstegemiseks on otsida minimaalpaari e sellist sõnapaari, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus. 10. Morfeemide liigid ja funktsioonid- Morfeeme saab liigitada mitmel viisil: distributsiooni alusel vabadeks ja seotud morfeemideks, tähenduse alusel leksikaalseteks ja grammatilisteks. Morfoloogiliste ja süntaktiliste funktsioonide järgi jagunevad seotud morfeemid muutelõppudeks ning tunnusteks ja tuletusliideteks, vabad morfeemid omakorda sõnaliikideks. Morfoloogiliselt liitseid sõnavorme võib tekkida mitut moodi. Seotud morfeemidel ja prosoodilistel modifikatsioonidel on kaks põhiülesannet: muutmine (ühest lekseemist uued sõnavormid) ja sõnavara rikastamine (uute lekseemide tuletamine). 11
väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja tuletusliited kuuluvad leksikaalsete morfeemide, tunnused ja lõpud aga grammatiliste morfeemide hulka. 2) Sõna ühelt poolt põhiline, teisalt mitmetähenduslik mõiste. Keele traditsiooniline baasüksus, mis kuulub kahele tasandile leksikaalne sõna kannab sisulist tähendust ja grammatilise sõna puhul lisanduvad mitmed mitteleksikaalsed tähendused, mida kannavad grammatilised tunnused ja lõpud
Keeleüksuste määratlemiseks kasutatakse järgmist algoritmi: keelendi muutmine (kool-tool; vennaga-vennata jne.), saadud keelendi võrdlemine algkeelendiga semantiliselt ja formaalselt, keeleüksuse ja selle semantilise funktsiooni määratlemine. Algoritm on laialdaselt kasutusel ka koolis. Keeleüksused ise on järgmised: foneemid (nende akustilis-artikulatoorseid tunnuseid uurib foneetika, funktsioone aga fonoloogia), morfeemid (jaotatakse grammatilisteks ja leksikaalseteks), sõnavormid, sõnaühend, lause, sidus lauserühm. EED ülesandeks ei ole mitte ainult nimetatud üksuste formaalne analüüsi ja äratundmise õpetamine, vaid tähtsam on hoopiski suunata lapsi keeleüksuste tähendust mõistma ja neid kombineerima. Abiõppe vanemas astmes formaalse analüüsi osatähtsus küll tõuseb. Kõne liigendub järgmisteks segmentideks: silp, kõnetakt, süntagma (minimaalne — foneetiline sõna), fraas, ütlus
annaabi.ee 
