Mehhiko rahvusköök Koostaja LIPP VAPP Üldinfo ·Riigi mandriosa paikneb Põhja-Ameerika mandril. Ta piirneb põhjas USA-ga ning lõunas (Yucatáni poolsaarel) Guatemala ja Belizega. Läänes piirneb riik Vaikse ookeani ja California lahega, idas Atlandi ookeanist välja sopistunud Mehhiko lahe ja Kariibi merega. Riigi pindala on 1 964 375 km². Mandriosa pindala on 1 959 248 km², saarte pindala 5127 km² või 5073 km². Mehhiko on maailma riikide seas pindalalt 14. kohal. ·Tänapäeval moodustavad indiaanlased riigi 110 miljonist elanikust ligikaudu kolmandiku. Ligikaudu 60% rahvastikust on mestiitsid indiaanlaste ja hispaanlaste järeltulijad. · Läänemaailmas jätkuvalt populaarsena püsiva Mehhiko köögi juured on maiade, asteekide ja teiste iidsete indiaani hõimude toidukultuuris. · Mehhikol on vedanud nii esmaklassiliste toiduainete külluse poolest kui ka inimeste po...
armastatud on ka magusad tarretised, pudingid ja mussid, mis sageli sisaldavad puuvilju, shokolaadi ja kaneeli. Põhitoiduaine on mais, millest küpsetatakse õhukese pannkoogiga sarnanevaid lameleibu ehk tortiljasid. (NB! Hispaanias tähendab tortilla hoopis rohkete lisanditega munarooga). Tortilja leiab laialdast kasutamist hautiste ja segude pakkimiseks, suupisteks, ribadeks lõigatuna suppide sees ning muidugi ka lihtsalt leivana. Maitsestamine · Toite vürtsitatakse kohalike vürtsidega väga teravalt. Eriti hinnatud on mitmesuguste vürtside segud niihästi pulbrina kui ka püdelate segudena. Viimaste põhiaineks on sageli paprika, tomatipüree või sojakaste. Soola kasutatakse tagasihoidlikult. Toiduained · Puuvilju ja nende saadusi tarvitatakse rikkalikult ning mitmekesiselt.teraviljadest on esikohal mais ja nisu, tärklise allikana kasutatakse ka maniokki
või magusa täidisega tortiljad, väga armastatud on ka magusad tarretised, pudingid ja mussid, mis sageli sisaldavad puuvilju, shokolaadi ja kaneeli. Põhitoiduaine on mais, millest küpsetatakse õhukese pannkoogiga sarnanevaid lameleibu ehk tortiljasid. (NB! Hispaanias tähendab tortilla hoopis rohkete lisanditega munarooga). Tortilja leiab laialdast kasutamist hautiste ja segude pakkimiseks, suupisteks, ribadeks lõigatuna suppide sees ning muidugi ka lihtsalt leivana. Tortiljad Mehhiko ja Tex-Mex köögis Tex-Mexi enchilada (entshilada) on üleni täidisega kaetud, seejärel rulli keeratud ja lõpuks kastmega kaetult üle küpsetatud pehme tortilja. Mehhikos pannakse enchilada- täidis lihtsalt kahe tortilja vahele. Flauta (flau'ta) ehk flööt on ümber vähese lihatäidise toruks keeratud ja pannil pruunistatud tortilja. Fajita (fahhita) puhul on tortilja kolm külge volditud taskuna ümber liha-salsatäidise,
Seda leidub ka:Türgis,Ida-Afrika maadest,Keeniast,Ugandast ja Hiinas seal kutsutakse seda kas Chapati või lame leib. Ciabatta Ciabatta,sõna otseses mõttes "tuhvel leib" on Itaalia valge leib mis on valmistatud nisujahu ja pärmiga.Pätsid on veidi piklikud laiad ja lamedad.Ciabattale omane vorm töödati välja aastal 1982 aastal.Alates 1990 aastast on see populaarne Euroopas,eriti Hispaanias ning Ameerika Ühendriikides ja laialt kasutatav võileiva leivana. Ciabatta esmakordselt toodetud Liguria ,võid leida igalt Itaalia tänava nurgalt.Rooma riigi ajal maitsestati Ciabattat: oliiviõli,soola ja majoraaniga. Pita Pitta - seda kutsutakse ka lameleivaks ja taskuleivaks. Pärineb Vahemere äärest. Pita sai on hele. Pita on ümmargune tasku leib.Tarbitakse palju Lähis-Ida,Vahemere ja Balakani köökides.Pita leiba kasutatatakse kühvel kastmete või langusega näiteks Hummus.Enamasti küpsetatakse pita kõrgel
Toitude eripära Mehhiko köögi Mehhiko üks põhikomponent on Mehhiko kuulsaim toiduaine tsillipipar. Tuntumad piprasordid on jalapeno, poblano,chipotle, habanero, guajillo Põhitoiduaine on mais, millest küpsetatakse õhukese pannkoogiga sarnanevaid lameleibu ehk tortiljasid. Tortilja leiab laialdast kasutamist hautiste ja segude pakkimiseks, suupisteks, ribadeks lõigatuna suppide sees ning muidugi ka lihtsalt leivana. Toitude eripära Argipäevane põhisöömaaeg leiab aset hilisõhtul ning algab tavaliselt supiga, mis sisaldab tomatit ja spagette ning tortiljaribasid. Supile järgneb põhiroog, mille üks osa on traditsiooniline oahautis või pannil õliga üle praetud ja seejärel kahvliga pudruks vajutatud oalisand punastest või pruunidest ubadest. Järelroaks tuuakse lauale puuvili või magusa täidisega tortiljad.
armastatud on ka magusad tarretised, pudingid ja mussid, mis sageli sisaldavad puuvilju, 4 shokolaadi ja kaneeli. Põhitoiduaine on mais, millest küpsetatakse õhukese pannkoogiga sarnanevaid lameleibu ehk tortiljasid. Tortilja leiab laialdast kasutamist hautiste ja segude pakkimiseks, suupisteks, ribadeks lõigatuna suppide sees ning muidugi ka lihtsalt leivana. Üks mehhiko toitude vaieldamatu eelis seisneb selles, et neid on ka kodustes tingimustes lihtne valmistada: retseptid on lihtsad, peaaegu kõiki koostisaineid (välja arvatud mõned erandid) on võimalik müügilt leida, ei ole liiga keerulisi garneeringuid ega dekoratiivseid elemente. Temperamentsete ja lõbusate mehhiklaste iseloomujooned kajastuvad ka nende toitudes, mis on kulinaarse naudingu ammendamatuks allikaks. Mehhiko kokakunsti väljakujunemine on kestnud palju sajandeid
olid väga maitsvad. Leibadel lasti ahjus olenevalt pätside suurusest kaks-kolm tundi küpseda. Kui leivad ahju läksid, tehti mõnel pool rusikasuurune tainamuna ja lasti see vette. Kui muna vee peale kerkis, oli paras aeg leivad ahjust välja võtta. Ahjust väljavõetud leivad pandi leivaastja kaanele või lauale ritta, tehti pealt veega, rannakülades ka kalasoolveega märjaks, kaeti puhta riidega ja jäeti jahtuma. Pulma- ja matuse-, samuti suuremate pühade leivana hakkas 19. sajandi keskel mõisate eeskujul rukkipüülist peen- ehk peenike leib levima. Selle tainas valmistati keeva veega ja ilma juuretiseta ning seda hapendati kolm päeva, iga päev mitu korda kloppides. Tainas sõtkuti kolmandal päeval. Et taina hapendamine kestis kolm päeva, kutsuti peenleiba ka kolmepäevaleivaks. 19. sajandi lõpus tuli pühadeleivana tarvitusele ka lihtjahust magushapu ehk hapumagus leib. See valmistati samuti keeva veega,
rannakülades ka kalasoolveega märjaks, kaeti puhta riidega ja jäeti jahtuma. Leiva küpsust kontrolliti peale koputamisel tekkiva heli järgi. Ahjust tulnud leib kaeti puhta rätiga; tihti lasti sellel enne söömist kuni nädal seista, et leib oleks tahkem ja peaks kauem vastu. Leiba valmistati nii jämedamast kroovjahust kui peenemast ja puhtamast püülijahust. Pulma- ja matuse-, samuti suuremate pühade leivana hakkas 19. sajandi keskel mõisate eeskujul rukkipüülist peen- ehk peenike leib levima. Selle tainas valmistati keeva veega ja ilma juuretiseta ning seda hapendati kolm päeva, iga päev mitu korda kloppides. Tainas sõtkuti kolmandal päeval. Et taina hapendamine kestis kolm päeva, kutsuti peenleiba ka kolmepäevaleivaks. 19. sajandi lõpus tuli pühadeleivana tarvitusele ka lihtjahust magushapu ehk hapumagus leib. See valmistati samuti keeva
annaabi.ee 
