Leiutis JALGRATAS (0)

JALGRATAS
Šoti sepp Kirkpatrick MacMillan ehitas 1839. aastal esimese nõndanimetatud tänapäevase jalgratta kui ta kinnitas tagaratta külge pedaalid. Oma sõiduki demonstreerimiseks sõitis ta külateedel kümne tunniga maha 112 km. Ta oleks ehk rohkemgi sõitnud kui ta poleks üht neiut pikali ajanud ja seetõttu ohtliku sõidu eest vanglatrellide taha sattunud. Siiski jalgratta sünnilugu seostatakse kõige enam saksa paruni Karl von Draisiga, kes ühendas 1917. aastal kaks vankriratast puitraamiga ja varustas selle raamistiku sadulaga. Sõitmine toimus jalgadega lükates. Siiski oli ka varasemal ajal loodud jooniseid, mis meenutasid jalgratast ja on ka Drais ise pigem tuntud kui dresiini leiutaja.
MacMillani joonis: Draisi joonis:
Jalgratta areng
1845. aastal varustas prantslane Pierre Michaux jalgratta piduritega.1850ndatel ja 1860ndatel töötasid prantslased Pierre Michaux ja Pierre Lallement suurendatud esiratta külge paigutatud pedaalidega jalgrataste kallal. Nende jalgrattaid kutsuti "kondiraputajateks" ja need koosnesid rauast raamist, puust ratastest ja rauast kummidest. Nende ratastega oli raske sõita ja ohtlik kukkuda.
Kummist valatud rattakummid võeti kasutusele alles 1865. aastal.
Pierre Michaux hakkas koos poja Ernestiga 1867. aastal tootma esiratta külge kinnitatud pedaalidega jalgrattaid.
Järgnevatel aastatel tegeldi jalgratta massi vähendamisega. Näiteks võeti kasutusele peenete kodaratega metallrattad varasemate vankrirataste asemel. Metallist kodarate kasutuselevõtt võimaldas aga esiratta suurendamist, sest mida suurem oli esiratas, seda kaugemale sai ühe pedaalipöördega sõita. See muutis jalgrattad ka järjest ohtlikumaks, kuna aina kõrgemaks muutuvate jalgratastega oli keerukas liigelda.
Kettülekanne leiutati 1884. aastal. Pärast seda kadus vajadus suure esiratta järele ja jalgrataste mõõtmed hakkasid vähenema, kuna ratta suurendamise asemel sai suurendada tagumise hammasratta suurust.
Jalgrattaga liiklemine raputas kõvasti (siit ka nimetus "kondiraputaja"). Seda probleemi püüdis lahendada šoti loomaarst John Boyd Dunlop, kes varustas 1888. aastal jalgratta täispuhutavate kummidega.
Esimesed jalgrattas Eestis
Eestisse jõudsid esimesed jalgrattad tõenäoliselt juba 1850. aastate paiku, kuid esialgu ei pööratud neile erilist tähelepanu. Alles 1880. aastatel, kui moodne jalgratas maailmas oma suurt võidukäiku hakkas tegema pääses ka meil lahti tõeline „jalgrataste hullus“. Loomulikult leidis jalgratas, kui uus ja imepärane leiutis kohe suure populaarsuse aadliringkondades. Jalgratas oli suurmood ja selle vastu, kes hästi sõita oskas tunti suurt lugupidamist. Velosipedisti nime kandmine kujunes auasjaks. Noored aadlikud korraldasid omavahelisi võidu- ja väljasõite. Peaaegu üleöö tekkisid igasugused rattasõiduseltsid ja klubid.Peatselt hakkas endale jalgrattaid muretsema ka maarahvas. Esimesteks eestlastest rattaomanikeks said jõukamad linnakodanikud ja Viljandimaa , tol ajal Eesti rikkaima maanurga, talupojad
Kasutatud materjalid:
http://et.wikipedia.org/wiki/Jalgratas
http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=36229
http://forum.automoto.ee/attachment.php?aid=35247
http://en.wikipedia.org/wiki/History_of_the_bicycle
http://muuseum.mnt.ee/huvitavat-ajaloos/
http://en.wikipedia.org/wiki/File:Mccallvelos.jpg