Jalgrattad
Jalgratta idee
Jalgratta sünnilugu seostatakse kõige enam saksa paruni Karl von Draisiga, kes
ühendas 19. sajandi alguses kaks vankriratast puitraamiga ja varustas selle raamistiku
sadulaga. Sõitmine toimus jalgadega lükates. Siiski oli ka varasemal ajal loodud
jooniseid, mis meenutasid jalgratast ja on ka Drais ise pigem tuntud kui dresiini leiutaja.
Šoti sepp Kirkpatrick MacMillan ehitas 1839. aastal esimese nõndanimetatud
tänapäevase jalgratta kui ta kinnitas tagaratta külge pedaalid. Oma sõiduki
demonstreerimiseks sõitis ta külateedel kümne tunniga maha 112 km. Ta oleks ehk
rohkemgi sõitnud kui ta poleks üht neiut pikali ajanud ja seetõttu ohtliku sõidu eest
vanglatrellide taha sattunud.
Jalgratta areng
1845. aastal varustas prantslane Pierre Michaux jalgratta piduritega.
1850ndatel ja 1860ndatel töötasid prantslased Pierre Michaux ja Pierre Lallement
suurendatud esiratta külge paigutatud pedaalidega jalgrataste kallal. Nende jalgrattaid
kutsuti "kondiraputajateks" ja need koosnesid rauast raamist, puust ratastest ja rauast
kummidest. Nende ratastega oli raske sõita ja ohtlik kukkuda.
Kummist valatud rattakummid võeti kasutusele 1865. aastal.
Pierre Michaux hakkas koos poja Ernestiga 1867. aastal tootma esiratta külge
kinnitatud pedaalidega jalgrattaid.
Järgnevatel aastatel tegeldi jalgratta massi vähendamisega. Näiteks võeti
Kummist valatud rattakummid võeti kasutusele alles 1865. aastal. Pierre Michaux hakkas koos poja Ernestiga 1867. aastal tootma esiratta külge kinnitatud pedaalidega jalgrattaid. Järgnevatel aastatel tegeldi jalgratta massi vähendamisega. Näiteks võeti kasutusele peenete kodaratega metallrattad varasemate vankrirataste asemel. Metallist kodarate kasutuselevõtt võimaldas aga esiratta suurendamist, sest mida suurem oli esiratas, seda kaugemale sai ühe pedaalipöördega sõita. See muutis jalgrattad ka järjest ohtlikumaks, kuna aina kõrgemaks muutuvate jalgratastega oli keerukas liigelda. Kettülekanne leiutati 1884. aastal. Pärast seda kadus vajadus suure esiratta järele ja jalgrataste mõõtmed hakkasid vähenema, kuna ratta suurendamise asemel sai suurendada tagumise hammasratta suurust. Jalgrattaga liiklemine raputas kõvasti (siit ka nimetus "kondiraputaja"). Seda probleemi püüdis lahendada soti loomaarst John Boyd Dunlop, kes varustas 1888. aastal jalgratta
Jalgrattas 1818-1860 Alina Martov 2016 Jalgrattas 1818 aasta • Jalgratta sünnilugu seostatakse kõige enam saksa paruni Karl von Draisiga, kes ühendas 19. sajandi alguses kaks vankriratast puitraamiga ja varustas selle raamistiku sadulaga • Sõitmine toimus jalgadega lükates №1 Jalgrattas 1839 aasta • Šoti sepp Kirkpatrick MacMillan ehitas 1839. aastal esimese nõndanimetatud tänapäevase jalgratta, kui ta kinnitas tagaratta külge pedaalid. • Oma sõiduki demonstreerimiseks sõitis ta külateedel kümne tunniga maha 112 km. • Ta oleks ehk rohkemgi sõitnud, kui ta poleks üht neiut pikali ajanud ja seetõttu ohtliku sõidu eest vanglatrellide taha sattunud №2 Jalgrattas 1860 • 1850. ja 1860. aastatel töötasid p
25 KASUTATUD ALLIKAD 1. All- time List of Fastest Bicycles on Earth. [01.11.2006] http://www.wisil.recumbents.com/wisil/records/Fastest_Ever.htm 2. Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 4. Tallinn: Valgus, 1989, lk 68- 69 3. Hudson, W. Myths and Milestones In Bicycle History. [01.11.2006] http://www.jimlangley.net/ride/bicyclehistorywh.html#tline 4. Johanson, R. Jalgrattasport Eestis. Tallinn: AS Pakett Trükikoda, 1997, lk 132- 156 5. Jurtsenko, I. Jalgrattasport Võite ja võitjaid viimasest veerandsajandist. Tallinn: Maalehe Raamat, 2002, lk 5-9, 18- 30 6. Juske, A. Jutustus Rattast. Tallinn: Valgus, 1989, lk 5- 20, 39- 45, 73- 76, 78- 82 7. Kask, H. 100 aastat jalgrattasporti Eestis. Tallinn: Eesti Raamat, 1986 lk 7- 12, 16- 19, 24- 30 8. Künnapuu, P. Mägiratta ajalugu. [01.11.2006] http://pk.pri.ee/ratas/ajalugu.html 9. Ohljabinin, O
Kõik kommentaarid