Viskoos 1894- patenteerisid 3 briti leiutajat meetodi kunstsiidi tootmiseks, mida hakati nimetama viskoosiks. · Edukateks osutusid teised keemikud inglased Gross ja Bevan, kelle uuringute põhjal töötati välja 1892 a tänapäeval kasutatav viskoosi tootmismenetlus viskoosi ekstraheeriti tsellofaani saamiseks · 1905 Inglismaal 1. viskoositehas · 1942 - kiunimetus - viskoos Tooraine- kase, kuuse, pöögi või eukalüptipuu tselluloos. Värvus- läbipaistev, kollakas, klaasja läikega. -talub kuumust - põleb sarnaselt puuvillaga -märgub kiiresti, kuivab aeglaselt -märjalt nõrk, rebeneb -väheelastne - kortsub kiiresti - viskooskangas on väga kerge, pehme ja hästi langev - puuvillast odavam tootmine SEGUD: Viskoosi kasutatakse tihti koos puuvilla ja polüestriga, et parandada kanga vormihoidmist. Villa + viskoos parandab villa vastupidavust, vähendab vanumise ohtu Puuvill + viskoos puuvillal parema ...
Katapult Katapult ehk heitemasin oli antiik- ja keskajal kasutatud piiramismasin, millega purustati kindlustusrajatisi ja heideti piiratavate kahjustamiseks kive, mädanevaid laibaosi, aga ka anumatesse suletud tuld, mesilassülemeid, mürgiseid madusid ja lülijalgseid. Et katapult oleks võimsam ehitati see suuremaks ja määrati statiivile (aparaadi vm kolmene jalaosa). Katapuldi leiutajat pole veel määratud, kuid ajaloolane Diodorus Siculus kirjeldas ajalooliselt kreeklaste katapulti 399. eKr. Originaal katapulte on kaks - üks on kahekordne noole heitja ja teine kivide heitja. Aastal 1779 kasutati viimast korda sõjas keskaegset katapulti. Kõige tuntumat roomlaste katapulti nimetati onageriks. See sõna tähendab metseeslit ja vihjab katapuldi võimsale ,,kabjahoobile" laskmise ajal. Aastal 69, kui roomlased
Seal pandi ta õppima Oberlini Keskkooli. Seejärel jätkas Hall õpinguid Oberlini Akadeemias ning lisaks sellele ka Muusikaakadeemias. 1880. aastal pani ta ennast Oberlini Kolledzisse kirja ning lõpetas selle aastal 1885 bakalaureusekraadiga kunstis. Charles Martin Hall sündis reverend Heman Bassett Hall`i ja Sophronia H. Brooks Hall`i pojana. Lisaks oli Charles Martinil 1 vend ja 3 õde. Tänapäeval teame me Charles Martin Hall`i, kui leiutajat ja inseneri. Esimest korda puutus Hall keemiaga kokku 12 aastaselt, kui ta tegi kodus mineraalidega katseid. Katsete tegemisel kasutas ta käepäraseid kodust leitud vahendeid, kuid hiljem juba, kui ta oli Oberlini Kolledzi esmakursuslane, sai ta laenata vahendeid sealsest kooli laborist. Suure huvi keemia ja kõige sellega seonduva vastu sai ta oma õppejõult Frank Fanning Jewett`lt, kes näitas talle alumiiniumi tükki ja ütles, et kes
CNC pink Puidufrees 4. Freesimise ajalugu Freesimine sai alguse kui hakkasid tekkima suured tehased, kui toimus tööstus revolutsioon isegi natukene varem. Esimese freesimis masina tegijaks oli Eli Whitney 1818 aastail. Elik Whitney mudeli järgi freesimismasinat kasutati isegi 1910-40ndateni. Ja 1912 kui Eli oli juba surnud tunnustas Joseph Wickham Roe kuulus Ameerika insener ja teadlane, Elit, kui esimest tõelise freesmasina tegijat/leiutajat. Kui eelnevalt mainisin, et Whitney masinaid kasutati kuni teisemaailmasõjani, siis tegelikult samal ajal tohutult arenesid uued freesmasinad. Juba I maailmasõja lõpul avastati CNC tehnoloogia ja juba I maailmasõja ajal saadi selle alused tehnikad, millest sõjalõpus kujunes välja päris CNC tehnoloogia. Eli Whitney Bridgeport freesmasinad 1936 otsustas leiutada Rudolph Bannow (1897-1962) freesmasina mis tunduvalt parandaks freesmasinate kvaliteeti
lõpus välja kimbu roose. 1951. aastal valiti ta Rahvusvahelise Teaduste Akadeemia liikmeks. Shockley oli siis 41-aastane ja valituks saamise seisukohast väga noor. Kaks aastat hiljem valiti ta vastu võtma prestiizikat Comstocki auhinda füüsikutele. Shockley pälvis avalikkuselt väga palju tähelepanu. See oli aga meelehärmiks Bardeenile ja Brattainile, kuigi Belli laboratoorium esitles järjekindlalt kõike kolme leiutajat ühtse meeskonnana. Shockley sai lõpuks vihaseks ning võõrandus Bardeenist ja Brattainist. Ühtlasi ei lasknud Shockley neil töötada ühendustransistori kallal. Bardeen hakkas taga ajama ülijuhtivust ja lahkus Belli laboratooriumist 1951. aastal. Brattain keeldus aga Shockleyga edasi töötamast ja viidi üle teise gruppi. Bardeen ja Brattain polnud transistori kallal töötanud praktiliselt üldse pärast leiutise esimest aastat
Muybridge hobuste pildistamise juurde 1877 aastal, mil ta 50. Fotoaparaati samaaegselt kasutades saavutas erakordseid tulemusi. Tema tööd austati väga, seda kajastati teadusajakirjades ning uuringutes. ,,Zoopraxiscope" leiutamisega leidis Muybridge võimaluse projitiseerida piltide siluetid teineteise järel ekraanile ning nii saigi ta 1882 aastal võimaluse demonstreerida avalikkusele esimest ,,filmi". Aastaid hiljem inspireeris tema töö moodsa filmikaamera leiutajat Thomas Edisoni. Muybridge jätkab oma tööd Pennslyvania Ülikoolis, kus arendab uut multi-objektiiviga kaamerat, millega jäädvustab nii loomi kui ka inimesi. Eadweard Muybridge suri 1904 aastal Inglismaal oma nõo majas, mille välisseinale on asetatud autahvel mälestamaks meest, kes oma tööga andis nõnda palju tulevasele filmitööstusele. (http://www.wildfilmhistory.org/person/180/Eadweard+Muybridge.html)
elektrivoolul ja vahelduvelektrivoolul põhineva energeetika üle. Tesla tõi tähelepanu sellele, kui ebatõhus oli Edisoni vahetuvoolu kasutavad elektrimajad, mis olid ehitatud mööda Atlandi ookeani rannikut. Pärast võitu voolusõjas Edissoniga, oli ta USA's laialdaselt tunnustatud suurima elektriinsenerina. Paljud ta tööd olid pioneeriks tänases elektrotehnikas ja paljud leiutised olid suure tähtsusega. 1947 tunnustas USA Ülemkohus teda kui raadio leiutajat. (Ov, 2006) 4.1 Tesla transformaator 1891. aastal tuli Teslal idee ,,Tesla transformaatorist," mida praegu kasutatakse laialdaselt pinge kordistamiseks, ka näiteks telerites. Tesla trafo kujutab endast kõrgsageduslikku pooli, mis koosneb kahest mähisest. Primaarset mähist toidetakse läbi hariliku transformaatori tavalise vahelduvvooluga. Piisavalt kõrge pinge juures tekib õhupilus läbilöök ning kondensaator ja pooli primaarmähis osutuvad ühendatuks
prantslane. 3.2. Leiutised ja illusiooniautomaadid 1839. aastal demonstreeris Robert-Houdin oma saladuslikku kella (Lisa 6), mis oli valmistatud absoluutselt läbipaistvast kristallist, kuid nii, et mehhanismi polnud üldse näha. See käis ja jäi seisma ning näitas vajalikku aega pealtvaatajate soovil. Leiutis 32 pälvis Pariisi ajalehtede tähelepanu ning artiklite autorid haletsesid leiutajat, kes raiskab oma talenti kasututele asjadele. Ometi kasutas selle põhimõtet esimese elektrikellade võrgu loomisel kolmteist aastat hiljem Sveitsi doktor Mathias Gipp ning Houdini saladusliku kella süsteemi peetakse käesoleva ajani üheks parimaks. Veidi hiljem valmis suur ülekullatud konstruktsioon ,,Laulutund" (Lisa 7), mis kujutas maja rõdu, kus laua taga, millel asusid mängutoos ja linnupuur, istus daam. Naine
asju/detaile, mida me tegemise ajal (ja ka mitmel varasema vaatamise ajal) ei märganud. Nii võib saada foto meile uueks teadmise allikaks ning mõjutada ümbritsevate sündmuste mõtestamisel. Struktuurifotod: Saksamaa ja USA F-64. Albert Renger Patzsch, K,Blossfeldt jt. Detailihuvi ja "funktsionaalsuse ilu". Loodus kui kunstiteos. Masin kui kunstiteos- Otto Steinert ja "Volkwang". Pilet nr.4 1. Heliograafia Kõige esimese foto autoriks peetakse Prantsusmaalt pärit asjaarmastajast leiutajat ja litograafiahuvilist Nicéphore Niépce'i. Litograafia seisnes piltide käsitsi joonistamisel teatud kivimile ja seejärel nende tindiga trükkimisel. 1820-ndail aastail üritas Niépce seda protsessi aga mugavamaks muuta nii, et pildi joonistaks valgus. Selleks kasutas ta õli abil läbipaistvaks tehtud gravüüri, paigutades selle plaadile, mis oli enne bituumenit ja lavendliõlikasutades valgustundlikuks muudetud
toonaste dogmade valguses valu oli nö ,,jumalast", seega ei tohtinuks temaga võidelda. Enne keemiliste ühendite kasutusele võttu kasutati operatsioonidel valuvaigistitena/ lokaalanesteesiana peamiselt külmutamist, kuid sel oli meetodil palju halbi külgi, mh gangreeni tekkimise võimalus. Juba 1562 oli Pare kasutanud ka närvikompressiooni. 36 Kaasaja anesteesia ,,isaks" võiks pidada Sir Humphrey Davyt, kaevurilambi leiutajat, kes olevat valu vaigistamiseks kasutanud naerugaasi juba 1800. a (N20, teadusele teada aastast 1777). Naerugaasi esimene kindel meditsiinilises praktikas kasutamine valuvaigistina on dokumenteeritud siiski alles 1844. aastast, mil USA-s Horace Wells (hambaarst) kasutas seda hammaste tõmbamisel. Samas on mainitud samas kontekstis ja umbes samal jal tegev olnud ka kedagi dr. Riggs'i. (Mehed tegutsesid koos: Wells'i
annaabi.ee 
