Katapult ehk heitemasin oli antiik- ja keskajal kasutatud piiramismasin, millega purustati kindlustusrajatisi ja heideti piiratavate kahjustamiseks kive, mädanevaid laibaosi, aga ka anumatesse suletud tuld , mesilassülemeid, mürgiseid madusid ja lülijalgseid. Et katapult oleks võimsam ehitati see suuremaks ja määrati statiivile (aparaadi vm kolmene jalaosa). Katapuldi leiutajat pole veel määratud, kuid ajaloolane Diodorus Siculus kirjeldas ajalooliselt kreeklaste katapulti 399. eKr. Originaal katapulte on kaks - üks on kahekordne nooleheitja ja teine kivide heitja. Aastal 1779 kasutati viimast korda sõjas keskaegset katapulti. Kõige tuntumat roomlaste katapulti nimetati onageriks. See sõna tähendab metseeslit ja vihjab katapuldi võimsale „kabjahoobile“ laskmise ajal. Aastal 69, kui roomlased Jeruusalemma piirasid, heitsid nende katapuldid ajaloolase Josephuse andmetel 36 kilogrammiseid kive kuni 350 meetri kaugusele. „Pihtasaamisel ei kaotanud elu ainuüksi tabamuse saanud sõdur vaid ka tema taga seisnud isik,“ selgitab Josephus. Ajaloolase sõnade kohaselt hirmutas inimesi hiigelsuure katapuldi vinnastamisega kaasnev ragin . Selle tekitas köite pingutamine vinnadega. Köied olidki need, mis mehhanismile tohutu laskejõu andsid. „Ja veel kohutavam oli heli, mida tekitasid sihtmärki tabavad kivimürsud,“ kirjutas Josephus. Pihtasaamisel ei kaotanud elu ainuüksi tabamuse saanud sõdur, vaid ka tema taga seisnud isik. Ühes Põhja-Aafrikas peetud lahingus tabati heitemasinast vaenlase väeüksuse juhti, kes kaugemal seistes roomlasi varitses. Väljalastud raudvarb läbistas ohvitseri rinna ja naelutas ohvri tema taga seisnud hobuse külge.
Kõik kommentaarid