aasta lõpus, kui läks käiku uus laut. Lehmade arv vähenes 2004. aastaga võrreldes 36 pea võrra, see oli tingitud sellest, kuna enne olid lehmad lõaspidamisel, siis läks osa loomi välja traumaga ja põhiliseks prakeerimise põhjuseks olid liigesehädad. Liigeste haigustest saadi lahti siis kui hakati ise probleemsete loomade jalgu värkima ja ravima. Tabelist on ka näha, et 2006. aastaks on probleemidest lahti saadud. Väljaläinud lehmade asemele osteti Eestist tõumullikaid juurde. Lehmikute arv oleneb ka sellest kui palju sünnib aasta jooksul lehmikuid, millegipärast sünnib alati rohkem pullikuid kui lehmikuid. 3 2007. aastal on lehmikute arv väiksem kui 2006. aastal, see on tingitud ka sellest, et 2007. aastal talu müüs 118 tõumullikat välismaale: · Rumeeniasse - 22 · Hollandisse - 10 · Leetu - 18 · Hispaaniasse - 20 · Venemaale - 48
tulemusel saadi kaasaegse välimusega tõug. Esimene tõuraamat aastal 1846. Praegusel ajal üks levinumaid lihaveisetõuge.(Hereford) Värvuselt on herefordi veised tumepunased, pea, kõht, osaliselt selg, jalgade alaosa ja sabatutt aga on valged. On olemas nii sarvedega kui ka nudisid hereforde. Põhja- Ameerikas aretatud tüüp on suuremat kasvu ning teda kasvatatakse praegu Soomes. Sünnimass on lehmvasikatel 39 kg ja pullvasikatel 41 kg, aastaste lehmikute kehamass on 365 kg ja pullmullikatel 487 kg (Soome lihaveiste 2000. a jõudluskontrolli andmed). Täiskasvanud pullide kehamass ulatub 800...1000 kg-ni, täiskasvanud lehmade oma 550...700 (mõningail juhtudel kuni 900 kg). Seda peetakse keskmise suurusega tõuks. Herefordid kohanevad igasugustes kliimatingimustes hästi. Seda tõugu veised on levinud Kanadas, USA-s, Mehhikos, Austraalias, Euroopas, peaaegu kogu maailmas
üleskasvatamise kulutusi. Lihaloomade puhul püütakse vähendada aega tapaküpseks saamiseni. Suguküpsus: veistel saabub heades söötmis-pidamistingimustes juba 6-8 kuu vanuselt. Selles vanuses ei ole õige noorloomi veel seemendada, sest noorloomade organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida noorveiste juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt ja pidada neid eraldi sulgudes. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi siis, kui nad on saavutanud teatava arengu. Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate esmakordse seemendamisega ei tohi ka hiljaks jääda, sest majanduslikult ei ole see kasulik. Põhjuseks on asjaolu, et aretuseks jäetavad noorloomade (kellelt loodetakse saada järglasi) üleskasvatamine sünnist esmaspoegimiseni on seotud ainult kulutustega.
organismi omadus kiiremini kasvada, et saada järglasi. Nad saavutavad kiiremini täiskasvanu faasi ja nende eluiga on lühem kui hilisvalminud loomadel. Veistel SUGUKÜPSUS heades söötmis-pidamistingimustes 6-8 kuu vanuselt. Siis ei ole õige noorl. veel seemendada, organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi, kui nad on saavutanud teatava arengu. Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate esmakordse seemendamisega ei tohi ka hiljaks jääda, sest aretuseks jäetavad noorloomade (kellelt loodetakse saada järglasi) üleskasvatamine sünnist esmaspoegimiseni on seotud ainult kulutustega. oluline, et mullikad saavutaksid
Laudja laius 2 (ll2), cm 47,6 43,7 Laudja laius 3 (ll3), cm 30,2 29,1 Laudja pikkus (lp), cm 49,1 46,0 Kehamass, kg 592,6 485,0 9. SUGUKÜPSUS JA ESMAKORDSE SEEMENDUSE IGA Veistel SUGUKÜPSUS heades söötmis-pidamistingimustes 6-8 kuu vanuselt. Siis ei ole õige noorl. veel seemendada, organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi, kui nad on saavutanud teatava arengu. Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate esmakordse seemendamisega ei tohi ka hiljaks jääda, sest aretuseks jäetavad noorloomade (kellelt loodetakse saada järglasi) üleskasvatamine sünnist esmaspoegimiseni on seotud ainult kulutustega. oluline, et mullikad saavutaksid
1) Laudaperiood on pikem karjatamisperioodist ja ainult Põhjamaadest on Eesti asukoht lõunapoolsem. 2) Veiseliha söömise harjumus on vähene. 3) Teistes riikides ulatub dotatsioon 50 %ni, seetõttu on vabaturu tingumustes veiseliha hind kujunenud madalamaks teistest lihaliikidest. 4) Ainukese riigina loobuti ajutiselt pullvasikate nuumast. 5) Veiseliha kogutoodang moodustas põhiliselt praagitud lehmade ja lehmikute lihast. 51. Veiseliha kvaliteedi hindamine. Lihakusklassid SEUROP süsteemis Veiserümbad jaotatakse lihaste arengu ehk konformatsiooni järgi kuude põhikassi (S-E-U-R-O-P), kusjuures lihakusklassi määramisel pööratakse tähelepanu rümba väärtuslikumatele piirkondadele, so reie-, selja- ja abapiirkonna lihastele. Lihakusklasside määramisel suurema täpsuse saavutamiseks,
ja arengu Hästiarenenud, väärtusliku põlvnemisega lehmikud valit. karja täienduseks. Tagasihoidliku arenguga ja kehva põlvnemisega lehmikud jäetakse nuumale või realiseeritakse kohe lihaks. 15...18 kuu vanuselt. Teine otsustav hindamine ja valik toimub seemendusealiste mullikate hulgas 15...16 kuu vanuselt. Parimad seemendatakse, halvemad realiseerit.lihaks või müüakse teistesse ettevõtetesse karja täienduseks. sel perioodil hindamiskriteeriumiks lehmikute kasv, areng, välimikutunnused ja põlvnemisandmed. Järgmine valik tehakse noorlehmade hulgas pärast I laktatsiooni lõppemist, kui on selgunud nende piimajõudlus. Hinnatakse nende piimajõudlus ja välimik. Parimad noorlehmad jäetakse aretusrühma, halvemad praagitakse. Soodsa turusituatsiooni korral seemendatakse madalama aretusväärtusega lehmi lihatõugu pullide spermaga. Sündinud ristandjärglased nuumatakse ja realiseeritakse lihaks. Seemenduspullide esmane valik toimub 3-kuuselt
Lehmadel on varavalmivuse näitajaks tavaliselt esimese seemenduse vanus ja esmaspoegimise iga (EPI). Veistel saabub SUGUKÜPSUS heades söötmis-pidamistingimustes juba 6-8 kuu vanuselt. Selles vanuses ei ole õige noorloomi veel seemendada, sest noorloomade organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida noorveiste juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt ja pidada neid eraldi sulgudes. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi siis, kui nad on saavutanud teatava arengu. Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate esmakordse seemendamisega ei tohi ka hiljaks jääda, sest majanduslikult ei ole see kasulik. Põhjuseks on asjaolu, et aretuseks jäetavad noorloomade (kellelt loodetakse saada järglasi) üleskasvatamine sünnist esmaspoegimiseni on seotud ainult kulutustega
organismi ületoitmist ja kasvamist). Veistel saabub suguküpsus heades söötmis-pidamistingimustes juba 6-8 kuu vanuselt. Selles vanuses ei ole õige noorloomi veel seemendada, sest noorloomade organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida noorveiste juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt ja pidada neid eraldi sulgudes. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi siis, kui nad on saavutanud teatava arengu. Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate esmakordse seemendamisega ei tohi ka hiljaks jääda, sest majanduslikult ei ole see kasulik. Põhjuseks on asjaolu, et aretuseks jäetavad noorloomade (kellelt loodetakse saada järglasi) üleskasvatamine sünnist esmaspoegimiseni on seotud ainult kulutustega. Kõik
annaabi.ee 
