Leidsid 8 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Legend Oleviste kirikust". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kirik, olevi, oleviste, suust, rist, olav, kohkus, olavi, muistend, mahult, kuulsaks, randa, otsiti, sobivat, linnarahvas, lisas, ajama, müür, kartma, abinõu, toonud, esiotsa, lahendust, kuulis, homme, seisis, hüüdsid, viltu, laskis, madu, sealsamas, kiviks, tubli, hüüdma, mainitud, 1267, margarethe, kuningale, skandinaavia, kuradiga, olevastkellelgi õnnestunud. Hoolimata sellest, et ümberseisjad Toomast alles poisikeseks pidasid, õnnestus tal ometi lind alla lasta. Igal inimesel Tallinna ümbruses oli nüüd Tooma nimi suus ja sõjasulaste pealik küsis, kas Toomas ei tahaks ka sõjasulaseks hakata. Poiss oli rõõmuga nõus. Toomas oli nii vapper ja kohusetundlik linnavaht, et pärast tema surma hakati sõjasulase kuju Raekoja tornis tema järgi Vanaks Toomaks kutsuma. Oleviste kiriku legend. Vanasti, kui Tallinn mahult veel väike oli, mõelnud rahvas tihti, kuidas linna tähtsust tõsta. Elanikud tahtsid, et nende linn suureks ja kuulsaks saaks. Korraga tuli keegi mõttele ehitada suure ja kõrge torniga kirik, mille taolist mujal veel pole. Siis näeksid laevad torni juba kaugelt ning tuleksid oma kaubaga randa. Samas oli ka mure platsis: kust leida meister, kes säärase kiriku valmis ehitab? Otsiti siit ja sealt, ent sobivat meest ei leitud. Viimaks ilmus välja üks võhivõõras ja pakkus end ehitajaks
Ühel päeval läheb Tallinna mees ehitaja naise korteri juurest mööda. Kuuleb, naine kusutab sülelast: ,,Kusu, kusu, lapsukene, homme Olev tuleb koju, kümme tündrit kulda kaasas!" Salakuulajal aru käes: ehitaja nimi Olev. Salakuulaja sedamaid tallinna tagasi elanikkudele rõõmusõnumit kuulutama, et ehitaja nimi teada saadud. Ehitaja praegu tornitipul, lõpetab kirikuehitust, paneb tornile risti otsa. Tallinna mehed alt hüüdma: ,,Olev, Olev, pane hoolsalt! Rist viltu!" Otsegu välk oleks tabanud, kohkub ehitaja oma nime kuuldes. Linnaelanikud nime kuulda saanud, ehitaja palgast ilma! Kohkub nii koledalt, et käed torni küljest lahti laseb. Ise tuigub jalgadel. Enne veel, kui uuesti saab kätega tornist kinni haarata, langeb üle tellingi ääre. Langedes ei kusagil enam peatust käele ega jalale; langeb seni, kuni alla kividele surnult maha sajab. Konn ja madu kargavad mahasadamisel ehitaja suust välja. Ehitaja surnukeha moondub
Maarja Magdaleenat. Kirikutega on seotud paljud legendid, mis sageli on üsna sarnased. Eks kirikute suursugusus ja salapära, seotus püha ja kättesaamatuga on soodustanud fantaasiavaldkonda kuuluvate lugude teket. Ridala kirik Ridala kirikus peeti vanasti palju jutlusi, mis Vanakuradit väga vihastas. Seal leidis ta Puise rannast suure kivimüraka ja tahtis selle Ridala kiriku pihta visata. Kirik , mis mäe otsas asub, pakkus viskamiseks hääd märklauda. Aga et ta kauge maa tõttu ei saanud parajat hoogu võtta, lendas kivi kirikust üle, ainult torni ära viies. Sellest ajast on Ridala kirik madala torniga,kartuses Vanakuradi teo uuesti kordumist. Kivi lendas veel kilomeeter
neid, lõpuks aga tuleb rahvas ja hävitab nad sootuks. Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi -- ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise. Sellest sõnast tekkiski seesinane raamat. Veebruaris 1831. ESIMENE RAAMAT I. SUURSAAL Kolmsada nelikümmend kaheksa aastat, kuus kuud ja üheksateistkümmend päeva tagasi äratasid pariislasi kirikukellad, mida kõigest jõust helistati Vanalinna, Ülikoolilinna ja Uuslinna kolmekordses vööndis.* Kuid 6. jaanuar 1482 pole päev, mida ajalugu eriti mälestaks. · Polnud midagi iseäralikku sündmuses, mis Pariisi kirikukell! ja kodanikke sel varahommikul jalule ajas. Ei olnud see
hävitada. Tema haruldane kehajõud tegi teda kaugel ümberkaudu kuulsaks ja tema nimi ning teod elasid saja võrra suurendatud kujul kaua rahva suus. Temast räägiti, kuidas ta kord terve hundikarja, kes kibeda külma ajal ta kallale kippunud, palja käega ara kägistanud, nahad maha nülginud ja kered kui jõulukingitused kuuse okstesse riputanud, kust neid siis nälginud suguvennad halastades maha rebinud ja ausasti oma tühja kesta matnud; kuidas ta kord targema rahva suust kuulnud, et vanal ajal olnud üks väga rammukas mees, Simp-son või Sampson, kes sada hunti või karu sabapidi kokku sidunud, mispeale tema, Vahur, ühe metshärja, ühe karu, ühe hundi, ühe metskuldi ja veel mõne muu tigeda eluka kinni püüdnud, imetaltsaks teinud ja selle põrgukutsikate karjaga läbi küla uitnud; kuidas ta kuused juurtega maa- 12 põuest kiskunud, juured ja ladvad maha murdnud ja enesele tüvedest maja ehitanud. Neid ja
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Saksad ise seisavad politsei selja taga ja piiluvad ukse vahelt. Ja ütleb neile vana Maurus terve koguduse kuuldes: ,,Miks olete minu koja teind röövliauguks, teie lupjamata hauakambrid ja muud niisuksed, mis te olete!" Aga politsei ei vasta, sest mis on politseil vastata. Tema jõllitab ainult silmi, vehkleb halja mõõgaga ja sihib laetud revolvriga. Ning nüüd ütlevad mehed vana Maurusele: ,,Õpetaja, üks sõna sinu suust -- ja me teeme politsei ning sakstega, nagu tegi Samuel Agakiga Jehoova ees." Aga tema pööras silmad rahva poole, õnnistas ja ütles: ,,Ei mitte, armsad eesti vennad ja õed, sest kirjutud on: kes mõõka tõmbab, saab revolvri läbi hukka. Sellepärast mitte mõõgaga, vaid tarkusega astume neile vastu keisri nimel. Kürjeleisson! Minge rahuga." Ja rahvas läkski ning vana Maurus asutas oma esimese järgu kooli, mis on tarkuse allikas. Nõnda sündis see
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
annaabi.ee 
