1.Töö eesmärk Happe ja leelise lahuste kontsentratsiooni määramine tiitrimisega. 2. Kasutatud Kasutatavad ained: Uuritava kontsentratsiooniga HCl lahus, täpse mõõteseadmed, kontsentratsiooniga NaOH lahus, indikaatorid fenoolftaleiin ja töövahendid ja metüülpunane. kemikaalid Töövahendid: Koonilised kolvid (250 cm³), 2 büretti (25 cm³), pipett (10 cm³). 3. Töö käik Soolhappelahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega: Happe kontsentratsiooni kindlaksmääramiseks võtta kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust ja valada seda büretti kuni mahuskaala 0-märgini. Edasi mõõta pipeti abil puhtasse koonilisse kolbi 10 cm3 hapet ja lisada 2-4 tilka indikaatorit (fenoolftaleiin). Järgmisena tilgutada büretist leelise (NaOH) lahust happesse (HCl), kuni lahuse värvus muu...
Protokoll 2. Lahuse konsentratsiooni määramine 1.Töö eesmärk: Happe ja leelise lahuste konsentratsiooni määramine tiitrimise abil. 2.Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid: HCl lahus, teadaolev NaOH lahus, indikaatorid fenoolftaleiin ja metüülpunane Koonilised kolvid (250 cm3), 2 büretti (25 cm3) , pipett (10 cm3) 3.Töö käik: Pesta töövahendid ja vaadata, et veetilgad konsentratsiooni ei muudaks Happe konsentratsiooni leidmiseks tuleb kallata büretti teadaoleva konsentratsiooniga NaOH lahust mahuskaala 0-märgini. Pipeti abil mõõta (10 cm3) hapet ja lisada 4 tilka indikaatorit (ff). Tilgutada büretist leelist NaOH happe lahusesse HCl kuni lahuse värvus muutub punaseks. Tuleb lugeda büreti nivooasukoht (0,05cm3) täpsusega, katset tuleb korrata kolm korda ja aluseks võtta kolme katse aritmeetiline keskmine...
1. Töö eesmärk Happe ja leelise lahuste kontsentratsiooni määramine tiitrimisega 2. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid. Koonilised kolvid (250 cm3), 2 büretti (25 cm3) , pipett (10 cm3) Uuritava kontsentratsiooniga HCl lahus, täpse kontsentratsiooniga NaOH lahus, indikaatorid fenoolftaleiin (ff) ja metüülpunane (mp). 3. Töö käik A. Soolhappelahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega Võtta kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust ja valada büretti. Mõõta koonilisse kolbi 10cm3 hapet ja lisada 2-4 tilka ff’i. Seejärel tilgutada leelise (NaOH) lahust happesse (HCl), mida kergelt loksutada samal ajal, kuni lahuse värvus muutub ühe tilga leelise lisamisel punaseks. Lugeda büretis oleva leelise nivoo asukoht. Korrata katset kuni tiitrimiseks kulunud NaOH lahuse mahtude vahe ei ületa 0,1cm3, saadud tulemustest leida aritmeetiline keskmine. Seejärel tuleb arvutada tiitrimiseks kulu...
1. Töö eesmärk HCl ja NaOH kontroll-lahuse konsetratsiooni määramine tiitrimisega. 2. Kasutatud töövahendid 2 koonilist kolvi (250 cm3), 2 büretti (25 cm3), pipett (10 cm3), pipettipump, keeduklaas, lehter ja statiiv. 3. Kasutatud ained Uuritava konsentratsiooniga HCl lahus, NaOH lahus (0,1004 mol/dm3). NaOH kontroll- lahus, indikaatorid fenoolftaleiin (ff) ja metüülpunane (mp) 4. Töö käik a) HCl lahuse konsentratsiooni määramine tiitrimisega. NaOH lahust valasin büretti. Büretti valasin täis kuni mahuskaala 0-märgini. Pipetid loputasin eelnevalt töölahusega. Pipetipumva abil võtsin HCl täpselt 10 cm 3. Siis lasin koonilisse kolbi 10 cm3 hapet ja lisasin 3 tilka indikaatorit ff (fenoolftaleiini). Büretist tilgutasin leelise (NaOH 0,1004 mol/dm3) happesse (HCl) ja samal ajal segasin seda, kuni lahuse värvus muutus punaseks. Kordasin katset neli korda. b) NaOH kontroll-lahuse konsentratsiooni määramine tiitr...
1.Eesmärk: Happe ja leelise lahuste konstentratsiooni määramine tiitrimisega. Kontrolllaahuse määramine tiitrimisega. 2. Kasutatud töövahendid: Koonilised kolvid (250 cm3), 2 büretti (25 cm3), pipett (10 cm3) 3. Kasutatud ained: Uuritava konstentratsiooniga HCl lahus, täpse konstentratsiooniga NaOH lahus, indikaatorid fenoolftaletiin ja metüülpunane 4.Töö käik: Happe konstentratsiooni kindlaksmääramiseks võtta kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust ning seejärel valada see büretti kuni mahuskaala 0-märgini jälgides, et et büreti väljalaskeava juures ei oleks õhumulle. Pipetile panna otsa pipetipump ning seejärel mõõta pipeti abil puhtasse koonilisse kolbi 10cm3 hapet ja lisada 2-4 tilka fenoolftaleiini. Seejärel tilgutata büretist NaOH lahust HCl-i, kuni lahuse värvus muutub ühe tilga NaOH lisamisel punaseks. Lugeda büretis oleva leelise nivoo asukoht 0.005cm3 täpsusega. Korrata katset kuni tiitrimiseks kulunud NaOH lahuse mahtude vahe ...
Analüütilise keemia tähtsus ja rakendused: Analüütiline keemia-keemia haru,mis tegeleb proovi komponentide eraldamise,identifitseerimise ja määramisega.Traditsiooniliselt kuulub analüütilise keemia valdkonda ka keemiline tasakaal ja andmete statistiline töötlus. Õlles alkoholisisaldus,autode heitgaaside sisaldus,vere glükoosisisaldus. Kvantitatiivse analüüsi meetodite klassifikatsioon: Gravimeetria-kaalanalüüs; Tiitrimeetria-mahtanalüüs; Elektroanalüütilised meetodid; Spektroskoopilised meetodid- põhinevad analüüsi reaktsioonil elektromagnetkiirgusega; Ülejäänud meetodid. Kvantitatiivse analüüsi astmed: Meetodi valik-sõltub sellest kui täpset tulemust on vaja,mitu proovi teha. Proovivõtmine-kui suur kogus,siis mitmest kohast.Laboratoorse proovi saamine- proovide peenestamine;peenestatud proovide segamine;fraktsioonide valik analüüsiks. Proovi eeltöötlus-kuivatamine,peenestamine,homogeniseerimine. Paralleelproovid-ühest proovist tehaks...
Kordamisküsimused analüütilises keemias 2009/2010 õppeaasta 1. Analüütilise keemia tähtsus ja rakendused. Analüütiline keemia on keemia haru, mis tegeleb proovi komponentide eraldamise, identifitseerimise ja määramisega; Traditsiooniliselt kuulub analüütilise keemia valdkonda ka keemiline tasakaal ja andmete statistiline töötlus. Jagatakse 2 põhiklassi: · Kvalitatiivne analüüs- identifitseeritakse, mis komponendid on proovis · Kvantitatiivne analüüs- määratakse komponentide kogused (kontsentratsioonid) 2. Kvantitatiivse analüüsi meetodite klassifikatsioon. · Gravimeetria - meetodid põhinevad massi mõõtmisel; · Tiitrimeetria - põhinevad ruumala mõõtmisel; · Elektroanalüütilised meetodid- põhinevad potentsiaali, voolutugevuse, takistuse, laengu mõõtmisel; · Spektroskoopilised meetodid- põhinevad analüüdi reaktsioonil elektromagnetkiirgusega; · Ülejäänud meetodid- kromatograafia komponentide eraldamine tänu interaktsioonidele faaside vahe...
I SISSEJUHATUS FÜSIOLOOGIASSE. · F kui teadus organismi talitlusest. F on bioloogia haru. See on teadus organismide, nende elundkondade, elundite ja rakkude talitlusest. F on eksperimentaalteadus, mis on võrsunud inimese ja loomade uurimisest. Uuritakse eluvaldusi iseloomustavaid nähtusi, nagu ainevahetus, organismi ja kudede hapnikutarbimist, kehatemperatuuri, vererõhku, bioelektrilisi potensiaale jne. F ja inimese F harud. F harud:*üldF käsitleb eluvalduste üldiseid seaduspärasusi (erutuvust, energia muundumist, homöostaasi jne.). *eriF käsitleb eriorganismide ja elundkondade talitlust /imetajateF, lindudeF, putukateF, vereringeF, seedimiseF jne./. Uurituim on inimeseF, sellesse kuuluvad ka spordi-,töö- , ea- ja psühhofüsioloogia eriharud. *võrdlev F uurib erineval arenguastmel olevate organismide talitlust. Talitluse seost organismide, nende elundkondade ja elundite arenguga käsitleb evolutsioonilineF, haigete organismide talit...
FÜSIOLOOGIA LÜHIKURSUS 2005 Kordamisküsimused eksamiks 1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos. ·Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi ·2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks ·1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna t...
1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos. ·Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi ·2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks ·1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt. isotermia, isoioonia, isotoonia, sisekes...
www.eaei-ttu.extra.hu 1) Elementide omaduste perioodilisusseadus: Keemiliste elementide ja nendest moodustunud liht- ja lihtsamate liitainete omadused on perioodilises sõltuvuses elementide aatomite tuumalaengust (elementide aatommassidest). (Iga periood v.a. esimene algab aktiivse metalliga, lõpeb väärisgaasiga. Periodi piires elementide järjenumbri kasvamisel nõrgenevad metallilised ja tugevnevad mittemetallilised omadused. Suurtes perioodides nii pea- kui ka kõrvalalarühmade elementide omadused korduvad perioodiliselt. Kahe esimese peaalarühma elemendid asuvad perioodi paarisarvulistes, ülejäänud paarituarvulistes ridades. Paarisarvulistes ridades on ülekaalus metallilised omadused. Metallilised omadused tugevnevad peaalarühmas ülalt alla, mittemetallilised omadused aga nõrgenevad. VII peaalarühmas on tüüpilised mittemetallid. Alates III peaalarühmast nim suurte perioodide paarisarvuliste ridade elemente siirdeelementideks. ...
1. Keemiline element ehk element on aatomituumas sama arvu prootoneid omavate (ehk sama aatomnumbriga) aatomite klass. Lihtaine on keemiline aine, milles esinevad ainult ühe elemendi aatomid, keemilises reakts ei saa seda lõhkuda lihtsamateks aineteks. Lihtaine valemina kasut vastavate elementide sümboleid (üheaatomilised: Fe, Au, Ag, C, S; kaheaatomilised: H2, O2, F2, C12, Br2). Enamik elementidele vastavaid lihtaineid on toatemp-l tahked ained või gaasid. Kasutamine: kui otsime mõnda elementi mendelejevi tabelist või tahame kirja panna reaktsiooni võrrandit. Keemiliste elementide ja nendest moodustunud liht- ja lihtsamate liitainete omadused on perioodilises sõltuvuses elementide aatomite tuumalaengust (elementide aatommassidest). (Iga periood v.a. esimene algab aktiivse metalliga, lõpeb väärisgaasiga. Perioodi piires elementide järjenumbri kasvamisel nõrgenevad metallilised ja tugevnevad mittemetallilised omadused. Metallilised omadu...
annaabi.ee 
