*NO99 asub Tallinnas Sakala 3 *See teater asustati aastal 2005 *Teatri nimes peituv number väheneb iga lavastusega ühe võrra nulli poole. Etendusel mängib 10 inimest. *Teater on hetkeseisuga teinud 61 lavastust ja tal on jäänud teha veel 38 etendust enne kui see sulgeb. * Teater on osalenud arvukatel välisfestivalidel Austrias, Saksamaal, Venemaal, Leedus, Hollandis, Soomes, Ungaris, Prantsusmaal, Slovakkias, Sveitsis ja Poolas. Välisfestivalidel on esinetud lavastustega "Nafta!", "Totu kuul", "GEP", "Onu Tomi onnike" ja "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Lavastused * NO99 "Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki,, * NO84 "Macbeth" * NO79 Margarita ja Meister * NO46 "Savisaar,, * NO42 El Dorado: klounide hävitusretk * NO38 Punane õhupall Näitlejad 1. Rasmus Kaljujärv (2006) 2. Eva Klemets (2011) 3. Rea Lest (2014) 4. Jörgen Liik (2014) 5. Helena Pruuli (2014) 6. Gert Raudsep (2005) 7. Jarmo Reha (2014) 8
Tamm, kes nagu alati tuleb toime igasuguse rolli mängimisega nagu seda ka selles muusikalis. Näitlemine oli väga usutav ja vaatamisrõõmu pakkuv. Laste osades olid vist, kuna polnud tuttavad varasemast Robert Sasorin, Laura Danilas, Kristjan Põldmaa, Kristina Nukka, Indra-Mirell Zeinet, Eliseta Talviste, Säde Mai Krusberg, kes olid küll täiesti tundmatud noored näitlejad, kuid mängisid hästi. Muusikali lavastajaks on Ain Mäeots, kes on silma paistnud mitmete teistegi lavastustega nagu näiteks ,,Don Juan", ,,Dektetiiv Lotte" jms. Lavastaja oli oma tööga väga hästi hakkama saanud, kuna kõik läks sujuvalt. Muusika oli kirjutatud Richard Rogersi poolt, kelle looming on väga meeldejääv. Sellest muusikalist jäi meelde kõige enam laul Do-Re-Mi, mida laulis Maria koos lastega. Laulusõnad on kirjutanud Oscar Hammerstein II. Muusikajuht ja dirigent oli Tarmo Leinatamm, kelle juhtimisel lavastuse muusikaline pool väga hästi välja tuli.
Tema püsiautoriteks olid Smuul ja Tammsaare. Ta oli enamus Smuuli näidendite (va ,,Polkovniku lesk") esmalavastaja. ,,Tõe ja õiguse" dramatiseeringuid tegi ta neljal korral, sageli tegi ta ka ise dramatiseeringuid, valdavalt eesti autorite teostest. Tema teatrikeel oli mängulisem ja elusam. Ta esindas Stanislavski põhimõtteid teatrit, mkis baseerub näitlejate ümberkehastumisele ja läbielamiskunstile ning püüdleb alateadvuse äratamisele läbi teadlike tegevuste. Tema lavastustega on seotud ka ebatraditsionaalsete teatriruumide otsing. ,,Inimene ja jumal" - põhineb Tammsaare ,,Tõe ja õiguse" II osal ja on tugevalt keskendunud tõeotsingutele ja filosoofilistele arutlustele. Kogu lavastus on üles ehitatud filmiliku kiirusega, vahelduvatele lühistseenidele, mida liitvaks tegelaseks oli Indrek. Lavastuse visuaalsus (Helge Uuetoa) oli omas ajas vägagi funktsionaalne ja tinglik. Lisaks üllatavale vormile torkas lavastus
mehhanism, mis suunab teatri tegutsemist). Kuigi Tiit Ojasoo ütleb 2004. aastal ajakirjas teater.muusika.kino ilmunud intervjuus, et raha ja kunsti vastuolu on siiski pigem kaduva tendentsiga. Isiklikust seisukohast teatrikülastajana tundub mulle, et see suhe on siiski veel küllalt püsiv. Eriti irooniline on see, et ehedaimaks näiteks on teater NO99, mis korraldab iga paari aasta järel massidele suunatud intrigeerivate pealkirjadega poliitikateemalisi teoseid, kuid samas püüab oma lavastustega põgeneda klišeede eest, isegi enamik tekste töötab ju teater ise välja. On oluline märkida, et NO99 sünniga anti lubadus teha sotsiaalprobleeme käsitlevat teatrit ning tegelikult on nad saanud sellega hästi hakkama. Ilmselt saadab T. Ojasoo ja E.-L. Semperi suuri lavastusi edu ka seetõttu, et poliitika on tänases Eestis elavatele inimestele väga oluline teema. Kuid isiklikult arvan, et selle aasta
aastal, mil esietendus Noormetsa teine lavastus "Ühe kire lugu" (M. De Unamuno). Hiljem on Pangsepp kujundanud veel neli Noormetsa lavastust: 1993. aastal "Dorian Gray portree" ja "Valguse põik", 1995. aastal ,,La Traviata", 1996. aastal ,,Kadunud sõrmus". Priit Pangsepa ja Noormetsa koostööd võib pidada loomulikuks, kuna mõlemad mehed on pärit Viljandist ning Pangsepa sürrealistlik, fantaasiaküllane ja kohati melanhoolne käekiri (Juske, Ants 2009) sobitub hästi Noormetsa lavastustega. 1996. aastal tegi Noormets esmakordselt koostööd Endla teatri kunstniku Silver Vahtrega Ugalas noorsoolavastuses "Timm Thaler ehk müüdud naer". See lavastus on vaatajate mällu sööbinud kui suur, lavakujunduselt mastaapne, ainult Ugala lavale mahtuv noorsoolavastus (,,Ugala aja lugu", lk 188). Vahtre oli ka 1998. aastal etendunud lavastuse "Üks mees: Roheline" kunstnikuks. Seda lavastust mäletatakse kui uus, täiesti ootamatu lavamaailm Ugalalt. Palju oli kasutatud moodsat tehnikat:
Hollandlane". Tannhäuser on ühelt poolt mässaja, kes ei tunnista reegleid, silmakirjalikkust; teiselt poolt elumõnude nautija, kellele saab saatuslikuks eetika reeglite eiramine. See rahutus on omane 1848 -- 49 aasta Saksamaa noorusele, revolutsiooni sündmuste keerises. Eelpool nimetatud 3 ooperit lavastusid mitmel pool Saksamaal -- Dresdenis, Berliinis, Hamburgis ja ka Riias. Edu oli näiline. Nende lavastustega kasvas Wagneri veendumus: uued kunstilised suunad ja mõtted vajavad uusi lavastajaid, dirigente, lauljaid, publikut. NEID POLNUD! 1843 pakuti Wagnerile dirigendi kohta Dresdenis, samuti oleks tal olnud võimalus ooperite lavastamiseks. Pariisi viletsusaastate järel avanes normaalne arenguvõimalus -- suurepärane orkester, lauljad, ooperimaja. Igaüks oleks sellega rahuldunud, TEMA AGA... ...uus Wagner -- MÄSSAJA
ajal Siberisse küüditatud taluperenaise Ella Kaljase päevaraamatul ja laulikul. Lavastus oli intiimne ja kargelt lihtne: näitlejad lihtsalt lugesid ette päevikumärkmeid ning laulsid üldtuntuid rahvalaule. Taustal näidati fotosid. Siberis olnute kannatused toodi sel viisil avalikkuse ette, eesmärgiks oli aga anda küüditatutele tagasi nende hea nimi ja au. Sama suunda jätkeas Karusoo 90-ndail Draamateatris tehtud lavastustega ,,Kured läinud, kurjad ilmad" ning ,,Küüdipoisid". Esimese aluseks oli elulugude kogumisvõistlusele laekunud lood armastusest. 19. Mati Unt kui postmodernistlik lavastaja: milles avaldub tema rezii postmodernistlikkus, tooge näiteid lavastustest. Reziioskusi kogus Unt Kaareln Irdi assistendina, kuid olulisemaks sai koostöö Hermaküla ja Toomingaga. Koos nendega kuulus U 60 70 legendaarse teatrimurrangu tuumikusse. Ta oli
Ta oli üks Draamastuudio Teatri (aastast 1937 Eesti Eraamateater) asutajaid ja kogu eesti teatri tarvis nii olulise A.H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" romaani lavainterpretatsioonidele alusepanija. Andres Särevi sule alt tulnud dramatiseeringutega viis Aluoja orbiiti näitlejaloomingu, kus mastipuudena jäid teatriajalukku 1932. aastast alates "Vargamäest" Pearuna Johannes Kaljola, 1934. alates "Abielu ja armastuse", hiljem "Karini ja Indreku" lavastustega Lisl-Lindau Karin ja lavastaja enda napp aga sügav Indrek Paas- Arno Suuroru Köögertal. Sellesse ajavahemikku kuulub veel töö 1935-1940 Vanemuise peanäitejuhina ja 1944.-45. lavastajana. Siin oligi Aluoja elutöö kõige tähenduslikum osa, kus ta koos koolivennast direktori Otto Aloega pani teatrijuhina aluse mitmežanrilisele teatrile - 1935, mil tantsujuhiks kutsuti Ida Urbel, ooperi etteotsa Eino Uuli, dirigendipulti aga Eduard Tubin
nukunäitlejaid. Meschke elutöös on eriline koht sellel, et ta tõi Rootsi värskendavat rahvusvahelist teatrimõtet ja edumeelset teatriesteetikat. Tänu tema aktiivsusele on nukuteatri maine märgatavalt tõusnud ja praegu on nukuteatril Teatrikõrgkoolis oma õppetool. Helena Nilsson-Alvarez, kes oli Michael Meschke järglane Marionetteaterni kunstilise juhi kohal, on edasi arendanud teatritegemist kõige väiksematele oma selliste lavastustega nagu "Miina ja Kåge" (Anna Höglundi raamatu järgi) ning "Konn ja Võõras"/Grodan och Främlingen (hollandlase Max Velthujisi loomingu ainetel).Pakkuda nukuteatrit kahe-kolmeaastastele pole just kõige tavalisem, kuid sedagi võib lugeda Rootsi spetsialiteediks. Nukuteater Tittut, mille asutas Ing-Mari Tirén on paljude aastate jooksul süvendanud oma teatraalset väikelastele suunatud esteetikat. Nukkude, muusika, dramaturgia ja totaalse
annaabi.ee 
