eneseväljendust. Tuginesid Sigmund Freudi õpetusele. Eesmärgiks oli kunsti ja elu piiride ähmastamine ning Lääne ühiskonna lammutamine, inimese tegelikele vajadustele vastava ühiskonna loomiseks. eesotsas A.Breton J.Miro Veristlik sürrealism unenägudest, hallutsinatsioonidest sündinud kujundeid väljendati väga realistlikus, looduslähedases vormis. Giorgio de Chirico eelkäija S.Dali maalid mõjusid efektse lavastusena M.Ernst - absurdsevõitu huumorit P. Delvaux seksuaalsusele viitavad vihjed M.Chagalli tööd elurõõmsad, vabad ängistusest Naivism teadlik lapselik kohmakus, proportsioonide eiramine, detailirohke jutustamisrõõm H.Rousseau I.Generalic talupoegade elu, pühad, tseremooniad USA kujutati ilustamata linnaelu, sünge meeleolu, puudus avalik toetus kujutatavalae kunstile, A.Wyeth Mehiko olulised ühiskondliku-poliitilise sisuga seinamaalid, teema ajalooline, D.A.Siqueiros
Selle nimetusega viitas ta oma püüdlusele kujutada midagi, mis ulatub üle inimese igapäevasest kogemusest. Tema paljudel piltidel on kummalisi esemetekogusid, mis vahel viitavad aja ja ruumi mõõtmisele. Inimeste asemel olid Chirico piltidel skulptuurid ja mannekeenid, kellel puudus side konkreetse ajaga. SALVADOR DALI (1904-1989) looming on barokilikult üles puhutudja eksalteeritud ning küllastatud vihjetest ja alltekstidest. Maalid mõjuvad suurejoonelise ja efektse lavastusena. Väga teatraalne ja kohatika skandaalne oli Dali igapäevane elu ja käitumine. Ka MAX ERST i(1891-1976) loomingu suurem osa on veristlik, täidetud fantaasiaküllastest, veidratest ja enamasti süngetest olenditest. JOAN MIRO( 1893-1983) arendas omapärastest ja fantaasia- ning värviküllastest kujunditest dekoratiivstiili, mida ta sai teostada ka monumentaalsetes seinamaalides. Absurdne huumor oli ka Joan Miro töödes tavaline.
näitlejad, väga hästi Luigi olemust edasi. Ta oli naine, kes lihtsalt vantsis läbi elu, igatsedes armastust ja hoolimist ning tehes raskeid talutöid, samal ajal elust midagi võtmata. Salong suutis seda üsna hästi teha, kuigi tema naermine purjus olekus oli veidi üle pingutatud ning ei jätnud usutavat muljet. Leemeti osatäitja Hannes Prikk oli laval võrratu. Ta tegi üht keskmist purjus abielumeest nii hästi järgi, et see ei tundunud isegi lavastusena. Ta oli eestlaslikult karm ja külma iseloomuga. Kui ta öösel purjuspäi koju tuli, kolistas ta hirmsasti ja ajas asju ümber, ise naerdes ja väites, et teeb Luigile öömuusikat. Ta astus ämbritesse ja hakkas nendes ringi käima, tehes lollusi nagu purjus mehed ikka teevad. Oli päris kohutav mõelda, et reaalsus ongi selline ja mõni naine talubki öösiti selliseid olukordi. Luigi sõbranna Liivi oli just üsna usutav ning jättis hea mulje. Liivi osatäitja oli Piret Rauk
Lavastus kandideeris viiele John Kraaijkampi muusikaliauhinnale: parimale muusikalile, parimale naispeaosatäitjale (Antje Monteiro), parimale naispeaosatäitjale (Bastiaan Ragas), kõige lootustandvamale meestalendile (Marlon David Henry) ja parimale tõlkele (Martine Bijl). Auhinnad jagati 22. aprillil 2002. Aida võitis parima meespeaosatäitja, parima tõlke ja parima muusikali auhinna. Tim Rice sai elutööauhinna. Aida Eestis Eestis esietendus Aida Vanemuise teatri lavastusena 6. juunil Tartu Lauluväljakul . Produtsent oli Paavo Nõgene ja lavastaja Mati Unt, muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm, kunstnik Liina Keevallik, kostüümikunstnik Reet Ulfsak, Valguskunstnik Palle Palmé, koreograaf oli Marge Ehrenbusch. Loo tõlkisid eesti keelde Hannes Villemson ja Peeter Volkonski. Peaosades laulsid Janika Sillamaa (Aida), Liisi Koikson (Amneris) ja Lauri Liiv (Radames). Zoserit mängis Tõnis Mägi. Koos koori ja orkestriga (Vanemuise orkester, ooperikoor, ballett
lavastaja, kõik näitlejad, kunstnikud, reklaamiinimesed. Proov algas inimeste tutvustamisega. Järgnevalt räägiti lavastaja juhtimisel tegelaskujudest (tegelaskujude olemus, nende riietus), lavakujundusest, proovidest jm. Seejärel loeti kogu tekst läbi. Lavastaja ise luges remarke ning ei seganud vahele. Näitlejad püüdsid teksti esitada juba osaliste vaatepunktist. Proovis rääkis näidendi autor Jim Ashilevi näidendi sünnist ja oma ideedest selle väljanägemise suhtes lavastusena. Pärast seda said kõik küsida autorilt küsimusi oma tegelaskujude jm kohta. Võib oletada, et lavastaja kutsus autori proovi just selleks, et tuua kogu lugu näitlejatele lähemale, et näitlejatel oleks võimalus küsida autorilt tema nägemust tegelaste ja kogu loo kohta. Lavastaja ei suunanud küsimusi, kuid osales ise niisamuti autori ristküsitluses kui näitlejadki. Intervjuus Andres Noormets rääkis ta, et esimese proovi eesmärk on inimeste
hollandlase" esitus Eestis. Tallinna saksa teatris oli seda etendatud juba 1892, vaevalt kümmekond aastat pärast helilooja surma. Hiljem on "Estonia" teatris olnud veel kaks lavastust, 1958 ja 1984. Seega on "Lendav hollandlane" meil seni üks enim lavastatud oopereid, ja Wagneri loomingust küllap kõige laiemalt tuntud teos. Wagner ooper „Lohengrin“ sisu Lohengrin on Wagneri kuues ooper, selle esietendus toimus 28. augustil 1850. aastal Weimaris F. Liszti lavastusena. Sellest ooperist pärineb ka kuulus “Pulmamarss”. Wagneri ühe populaarsema ooperi aluseks on legend Püha Graali rüütelkonna kuninga (Parsifali) pojast Lohengrinist, kes ilmub luigepaadis kohale siis, kui keegi ülekohtuselt kannatab ja tema abi vajab. “Lohengrin” algab hingematvalt kauni avamänguga, kus on ka wagnerlikult esindatud kõik ooperi tähtsamad teemad. Orkestratsiooni seisukohalt vaadates on kogu ooper täidetud rohkete puhkpillisoolode ning -ansamblitega
Meyer, valguskunstnik Natasha Katz ja kostüümikunstnik Ann Hould-Ward. Proovid algasid 21. juulil 1998 New Yorgis ja lõppesid 22. augustil. Seejärel algasid Atlantas lavaproovid. Pärast Atlanta etendusi vahetati lavastaja, koreograaf ja kunstnikud välja. 4. detsembril 1998 teatati, et uus lavastaja on Robert Falls. Kunstnikuks valiti Bob Crowley ja koreograafiks Wayne Cilento. Muusikali nimeks võeti jälle Aida. Eestis esietendus Aida Vanemuise teatri lavastusena 6. juunil Tartu Lauluväljakul. Produtsent oli Paavo Nõgene ja lavastaja Mati Unt, muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm, kunstnik Liina Keevallik, kostüümikunstnik Reet Ulfsak, Valguskunstnik Palle Palmé, koreograaf oli Marge Ehrenbusch. Loo tõlkisid eesti keelde Hannes Villemson ja Peeter Volkonski. Peaosades laulsid Janika Sillamaa (Aida), Liisi Koikson (Amneris) ja Lauri Liiv (Radames). Zoserit mängis Tõnis Mägi. Koos koori ja orkestriga (Vanemuise orkester,
plaat. Lavastus kandideeris viiele John Kraaijkampi muusikaliauhinnale: parimale muusikalile, parimale naispeaosatäitjale (Antje Monteiro), parimale naispeaosatäitjale (Bastiaan Ragas), kõige lootustandvamale meestalendile (Marlon David Henry) ja parimale tõlkele (Martine Bijl). Auhinnad jagati 22. aprillil 2002. Aida võitis parima meespeaosatäitja, parima tõlke ja parima muusikali auhinna. Tim Rice sai elutööauhinna. Aida Eestis Eestis esietendus Aida Vanemuise teatri lavastusena 6. juunil Tartu Lauluväljakul. Produtsent oli Paavo Nõgene ja lavastaja Mati Unt, muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm, kunstnik Liina Keevallik, kostüümikunstnik Reet Ulfsak, Valguskunstnik Palle Palmé, koreograaf oli Marge Ehrenbusch. Loo tõlkisid eesti keelde Hannes Villemson ja Peeter Volkonski. Peaosades laulsidJanika Sillamaa (Aida), Liisi Koikson (Amneris) ja Lauri Liiv (Radames). Zoserit mängis Tõnis Mägi. Koos
lühikokkuvõte: On lugu, tekst & jutustamine. Hiljem ei tohiks ära unustada, et on jutustamine & fokusseerimine. 6. SLAIDSHOW Draama (ehk dramaatika) näidend - tekst, mis kuulub kirjanduse alla, suhestub teatriga, teatri naaberteemadega lavastus/etendus - on seotud teatriga, lavastuse seisukohalt näidend on invariant (olen lavastaja - minu variant), variante tekitav teisendus / tõlgendus. näidend realiseerub lavastusena.; muutub iseseisvaks kunstiteoseks. lavastus on teatri kavas, etendus on konkreetne variant (ühel õhtul teatris) dramaturiga kindlasti ei ole kirjanudse põhiliik (ei tohi segi ajada draamat & dramaturgiat. dramaturgia on lavateose lavastamisteooria, filmide alus, on seotud pigem lavastamise kui proosaga. Olulised dramateerimised. Lavastus teatris kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on
3. lugemisdraama 4. filmistsenaarium 5. libreto - ooperi, opereti või muu vokaalmuusikalise lavateose kirjanduslik alus. 6. kuuldemäng 23. Millised on draama ja jutustava proosa peamised erinevused? näidend - tekst, mis kuulub kirjanduse alla, suhestub teatriga, teatri naaberteemadega lavastus/etendus - on seotud teatriga, lavastuse seisukohalt näidend on invariant (olen lavastaja - minu variant), variante tekitav teisendus / tõlgendus. näidend realiseerub lavastusena.; muutub iseseisvaks kunstiteoseks. lavastus on teatri kavas, etendus on konkreetne variant (ühel õhtul teatris) dramaturiga kindlasti ei ole kirjanduse põhiliik (ei tohi segi ajada draamat & dramaturgiat. dramaturgia on lavateose lavastamisteooria, filmide alus, on seotud pigem lavastamise kui proosaga. Olulised dramateerimised. Lavastus teatris kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei
annaabi.ee 
