Vastab näidendi struktuurireeglitele ning põhineb heal ideal ja teravmeelsetel dramaatilisel situatsioonil Võõritusefekt- kriitilise distantsi tekitamine lavategevuse ja vaataja vahel. Vahelaulud e songid- tegelased kommenteerivad ise sündmuskäiku Reaalne ruum- teatrilava saab fiktiivseks ruumiks Reaalne aeg- etenduse kestus fiktiivses ajas, millel on oma sisemine loogika Teatriarheoloogia- ajalooliselt detailitäpsed lavastused Misanstseen- näitlejate paigutus ja liikumine lavaruumis Uus näitekirjandus- elulise tõe otsimine, inimhinge lahkamine, siseelu kujutamine Loomenõukogu- nõuandev kogu teatri kunstilise taseme ja suundade osas. Kinnitavad lavastatavad tekstid. Kirjandustuba- tekstide valik, töö tekstidega, tekstiraamatud, kavalehed, pressitekstid jms Turundus- ja müügiosakond- reklaam, töö pressiga, mängukava, piletite müük, publikuteenindus Tegelane- fiktsionaalne,
silma ka ohtra tegelaskonna üksikute karakterite väga detailitäpse ja iseloomustatud esituslaadiga, mis andis märku süvitsiminevast lavastajatööst. Mats Traadi ,,Tantsu aurukatla ümber" loomine toimus autori ja lavastaja koostöös. Mitmetasandiline mäng inimeste identiteediga, milles lavastaja ja kunstnik taotlesid eheda keskkonna loomist (lavale toodi mitmeid esemeid päriselust), mis oli ühendatud märksa keerukama kujundlikkusega. Tühjas lavaruumis domineeris 3 suurt detaili: suur aurukatel, naeltest kõrrepõld ja horisondil hiiglaslik punutud Peko. Rohmakust ja talupoeglikkust lisasid kostüümid, mis olid tehtud kaltsuvaipadest ja vildist. Tegelased, kes olid nimeta, näota ja individualiseerimata karakteriga, kandsid maske. Naid hakkasid kandma ka sõtta läinud ja seeläbi justkui oma nime ja näo kaotanud tegelased, kes muutusid selles lootusetus heitluses tapalammasteks. 7
Simultaansus – paljude märgisüsteemide ja tähendusliinide samaaegne koostoimimine Postdramaatilises teatris on olulisemad seisund ja stseeniline dünaamika(mitte loogiliselt ja põhjuslikult üksteisele järgnevad tegevused) Režii – lavastuse või filmi kunstiline juhtimine Fiktsionaalne aeg võib olla ”tihedam” kui reaalne aeg, sündmused juhtuvad kiiremini või aeglasemini. Misantseen – näitlejate paigutus ja liikumine lavaruumis Esimesed lavastajad: A.Antoine, O.Brahm, J.T.Grein, Stanislavski: Tšehhovi „Kajakas“ oli läbimurdeline lavastus. Põhijooned: ansamblimäng, realism, maagiline „kui“ Eesti esimene lavastaja Karl Menning, moodsale lavastajateatrile pani aluse Voldemar Panso Lavastaja 3 põhiülesannet: töö tekstiga ja näitlejatega, eri komponentide kokkupanek Väine režii – töö lavaruumi ja liikumisega; Sisemine režii – töö tegelase siseelu ja lavastuse kontseptsiooniga
Režii – lavastuse v filmi kunstiline juhtimine, plaan Lavastaja-eelne teater – varasem dramaturgia andis ise ette, kuidas üht v teist teksti peaks ette kandma, lavastaja funktsioon polnud oluline Valgustusaeg – 18. saj, esitati realistlikkuse ja loomulikkuse nõuet, teater peaks olema elulähedane, 60-aastane ei peaks last mängima (nt enne oli ampluaasüsteem, kus 1 näitleja terve elu samas rollis) Misansteem – pr k lavale pandud, nt näitlejate paigutus ja liikumine lavaruumis Lavastajateater – Saxe Meingeni hertsog Georg II oli esimene lavastaja- produtsent, hakkas massiliselt töötama massistseenidega, antiigi taaslavastamisega ja tekstide lavastamisega tekkis eristav nihe, et lavastused pidid olema antiigitäpsed 8. Tegelane Põhimõtted, mille alusel tegelane luuakse: personifikatsioon – isikustatud idee v nähtus mask – commedia dell'arte tüüpkuju ampluaa – tüüptegelane melodraamas ja operetis, näitleja ''amet''
Lisaks üllatavale vormile torkas lavastus silma ka ohtra tegelaskonna üksikute karakterite väga detailitäpse ja iseloomustatud esituslaadiga, mis andis märku süvitsiminevast_lavastajatööst. Mats Traadi ,,Tants aurukatla ümber" loomine toimus autori ja lavastaja koostöös. Mitmetasandiline mäng inimeste identiteediga, milles lavastaja ja kunstnik taotlesid eheda keskkonna loomist (lavale toodi mitmeid esemeid päriselust), mis oli ühendatud märksa keerukama kujundlikkusega. Tühjas lavaruumis domineeris 3 suurt detaili: suur aurukatel, naeltest kõrrepõld ja horisondil hiiglaslik punutud Peko. Rohmakust ja talupoeglikkust lisasid kostüümid, mis olid tehtud kaltsuvaipadest ja vildist. Tegelased, kes olid nimeta, näota ja individualiseerimata karakteriga, kandsid maske. Naid hakkasid kandma ka sõttaläinud ja seeläbi justkui oma nime ja näo kaotanud tegelased, kes muutusid selles lootusetus heitluses tapalammasteks. 7
üheplaaniline. Esimesed lavastajad olid 19.saj Prantsusmaal. Valgustusaeg 18.saj nõuti realistlikkust ja loomulikkust. Omane proosadialoog. Lava täideti massistseenidega. Valiti realistlikud näitlejad, kes pidid meenutama kehastatavat tegelast. Jätkus ampluaasüsteem. Proovide arv kasvas. Lavategevus kooskõlastati. Tegelased hakkasid liikuma tekstist teksti. Misanstseen näitlejate paigutus ja liikumine lavaruumis. Nt milliseid gruppe näitlejad moodustavad ja mis tähenduse see loob? Lavastaja roll valgustusajal lavale panija, inimene või assistent, kes vaatas saalist, kas inimesed on laval õigesti ega varja üksteist. Koordineeris näitlejate paigutust ja liikumist. Teatriarheoloogia antiigi ülekandmine, mis Euroopas 19.saj valitses. Ajalooliselt detailitäpsed lavastused. Laval tegeldi kadunud maailma taastamisega. H
Lapsed kordavad lavastuse jooksul veendunult: ,,Inimesed on endiselt ilusad ja head. Me usume seda." See on osa lavastusest, mis peaks mõjutama publiku vastuvõttu. Kui viimases stseenis kordavad lapsed kogu seda teatud moodi mantrat, toimib see kui enesesisendus ja seda nii tegelastele endale kui ka publikule. Nähes taolist kohati naiivset headuse käsitlust peaksid vaatajad lahkuma teatrist mõttega, et võib-olla on inimesed tõesti ilusad ja head. Lihtsas, kuid tugevalt tinglikkus lavaruumis on mängima pandud näitlejad, kes suudavad haarata enda kujutatavate tegelaste mõttelennu ja panna selle mängulises vormis lavale. Lavastuses on olulised kõik märgisüsteemid ning nende koostoimimine valgus, muusika, näitlejate tehnika, lavakujundus jms. Ükski märgisüsteem poleks toiminud ilma teisteta, kuid koos moodustavad need ühtlase terviku; loo, mis on jutustatud läbi väikese tüdruku silmade.
· Põhiemotsioonid: rõõm, üllatus, hirm, kurbus, viha, põlgus, huvi. · Zestid - kõik keha liigutused ja poosid. · Liikumine ruumis kui ka distants tegelaste ning tegelaste ja vaatajate vahel. Näitlejaga seotud väljendusvahendid: · Grimm, kehagrimm (neutraalne, ajalooline, fantaasiagrimm, karaktergrimm) · Mask (näokate) · Karvlisandid habemed, vuntsid · Soeng, parukas, peakate · Kostüüm · Rekvisiit esemed lavaruumis, millega näitleja manipuleerib 63. Mis on kostüümi funktsioonid? Kostüüm: · avab tegelaskuju · annab edasi tegevusaega ja kohta · on osa lavastuse visuaalsest kontseptsioonist 64. Milliseid ajatasandeid eristatakse etenduses? Kaks ajatasandit: 1) Etenduse aeg etenduse algusest lõpuni 2) Poeetiline aeg fiktsionaalse maailma sisene aeg, kujutatud sündmuste aeg · Reaalne ruum · Fiktsionaalne ruum 65
annaabi.ee 
