G grimeerija- jumestaja grimeerima- värvi, paruka jms. abil nägu muutma, jumestama K kaader- üksikvõte filmilindil, kaamerat seiskamata võetud lõik filmist karakter- iseloom M monoloog- ühekõne, kõneiseenesega P projekt- plaan, kavand R rekvisiit- tarbeese, mida näitleja kasutab rekvisiitor- lavatarvete eest vastutaja rezii- lavastuse plaan, lavastuse aluseks olev kavand rezissöör- näitejuht, lavastaja, filmi tegemist juhtiv isik S slaid- valguspilt stseen- lavapilt, sündmus, etteaste stsenaarium- filmi käsikiri, filmi üksikasjalik sisukirjeldus stsenarist- filmi käsikirja autor stuudio- ruum, kus toimub filmimine T trupp- näitlejate rühm
kunstnik Mart Sander, koreograaf, lavavõitluskoreograaf Hellar Bergmann ning valguskunstnik Anton Kulagin. Eriliseks tegi selle etenduse see, et see oli vaimukas, näitlejad oskasid oma rolle mängida, oli näha, et neil on lavaline kogemus olemas. Teos polnud keeruline vaid küllaltki hästi arusaadav, solistid suutsid oma osa musikaalselt väga hästi välja mängida ning muusikapalad olid enamasti kõik huvitavad. Lavapilt ning kõik ümbritsev sobisid teose teemaga ideaalselt. Kõige rohkem meeldis mulle lugu pealkirjaga Ilma naisteta on kurb maailm. See oli väga puhtalt esitatud ning tempo tõttu väga kaasahaarav. Lugu jäi meelde sellega, et oli väga särtsakas. Ülejäänud lood polnud nii huvitavad ja ei jäänud meelde. Palad kokkuvõtvalt oli teosega väga hästi kontekstis, sobisid ideaalselt. Teose muusika oli täiesti erinev minu varasema muusikakogemusega. Ma polnud varem
Harilikult pärineb mängude aine igapäevasest elust, perekondlikust ringist, kodusest tööst ja tegevustest, ühiskondlikest suhetest (''Kapsamäng'', ''Kull püüab kanu'', ''Naerivaras''). Sündmus areneb dialoogis koos tegevuse ja lauluga. Rahvadraama Eesti rahvaluues otseselt puudub, aga kombestikus ja mängudes esinevad vahel kõik draama iseloomulikud tunnused- tegevus, konflikt, dialoog, kondenseeritus ning koondumine ühe tegevuse ümber, kostümeering, koguni lavapilt. Tegevuse eraldatus vaatajaskonnast põhimõtteliselt puudub, sest koosolijaist igaüks võib mängust osa võtta, aga tegelikult kujunes ka eraldatud vaatajaskond, kes järgmise mängu puhul võis juba tegelane saada. Mängiti peamiselt talvel, välistöödest vabamal ajal küla noorte kooskäimisel, mis enamasti olid seotud ühise töötegemisega, naguon Kihnu ülaljõstmised, Puhja kildsann, Alutaguse subrikud või Lääne- Eesti mängutoad
deolahendused jm. Ludwig Krüssi ja tema naise Margaretha Fried- Lavakujundus on tinglik – esemeid on vähe ja kõik on richsi vanima pojana. Ta mitut viisi kasutatav. Domineerivad hallid, tumedad too- sai kakskeelse kasvatu- nid, lavapilt mõjub hämara ja salapärasena. Leidlikult on se ning valdas nii saksa kasutatud suuri ratastel treppe, mis muudavad asetust kirjakeelt kui friisi keelt. ja annavad palju mänguvõimalusi. Treppidest ehituvad 1941. aastal evakueeriti
hakkama kuulama igavuse muusikat, mitte ütlema, et Tsehhovi näidendid on igavad» pühkis meelest eksperimenteerimise mõtted. Nõnda on meie ees küll Tsehhov, aga paradoksaalselt taandub autentsuse püüd hoopis ettemänguks. Vaheajal kõnetasin teatrikriitik Margot Visnapit, kes märkis, et kõik kulgeb kuidagi liiga lineaarselt. Nõustusin. Lavastaja kõhklused, kahevahel olek paistab läbi. Lavapilt (kunstnik Jaanus Laagriküll) markeerib 1901. aasta maailmaesietenduse kujundust Moskva Kunstiteatris. Kontseptuaalsele nihkele peaksid viitama hoonete fassaadiremondiks mõeldud rauast tellingud. Võimalik tõlgendus: kogu elu tehakse plaane, ehitatakse unistustelosse, ümbritsetakse need mõttetellingutega, aga sinnapaika see jääb. Mõeldav. Ainult siis pidanuks domineeriv kujunduselement
nõue). Lahutati vastandeid. Komöödia peegeldas igapäevaelu. 5-vaatuseline tekstijaotus, värssides dialoogid. Kronooligilises järjekorras sündmustik, 1ööpäeva jooksul. Ei ole võimalikud kõrvalised seigad. Süzee on katkematu. Tegevustik toimub samas kohas. Vähene liikuvus, pikad arutlevad monoloogid. Prantsusmaa xvi-xvii saj. Inimesi ei kujutatud individuaalselt. Kehastasid mingisuguseid karaktereid või ideaale. Lavapilt oli staatiline. Ühke ja kallis, lavastusvõtteid vähe. Selge, kuid igav. Barokkdraama: Peegeldab kriisiga ühiskonnas inimese moraalset lõhestatust või allakäiku. Puuduvad esialgu kindlad reeglid, hiljem võetakse klassitsismilt üle 5-vaatuseline tekstijaotus, ühtsuse nõudeid ei täideta. Värsstekst. Seguneb lõbusaga. Hispaania xvi-xvii saj. Tegelased muutuvad sisemiselt keerulisemaks, näitlejad kannavad uhkeid kostüüme. Lava oli üleküllastatud. Draamastseenid
Esimene vaatus Esimese vaatuse tegevus algab tänapäeval New Yorgi Metropolitan Museum'i Vana- Egiptuse ekspositsiooni juures. Välja on pandud ka suur kandiline kast, kuhu inimesi elusalt maeti. Seal on säilinud Vana-Egiptuse printsess Amneris. Kaks muuseumikülastajat; keda mängivad Aida ja Radamese osatäitja, lähevad haua juurde. Amneris astub vitriinist välja ja laulab, et kõik lood räägivad inimeste ekslikkusest ja armastusest. Lavapilt vahetub. Muuseum on kadunud, laval on ainult taust. Amneris teatab publikule, et see armastuslugu leidis aset Vana-Egiptuses. Muinasegiptlaste jaoks oli Niilus jõu allikas ning see tohtis kuuluda ainult neile. Sellepärast nad laastasid Nuubiat ning orjastasid sealsed sõjavangid. Taustal toimub rüüsteretk Nuubiasse. Amneris lahkub lavalt. Egiptuse kapten Radames on oma laeval, saabudes tagasi rüüsteretkelt Nuubiasse ning olles ühtlasi kaardistamisretkel
perekonnas, psühholoogilised hälbed, hukatuslik kirg ja pahelised instinktid), sotsiaalne tõus ja langus. Strindberg peal oluliseks näitekirjanduse juures tegelikkust, tõetruudust, loomulikkust, anda võimalus publikule fantaseerimiseks, kaasaeg nõuab komöödiaid- tema ei taha vaid meelelahutust, vaid et teos kõneleks. Huvitus julmadest eluvõitlusteks. Muutis- konstrueeritud dialoogi vabadialoogiks, üks vaatus, üks ja sama lavapilt, dekoratsioone vähe, ei tohiks olla grimmi, valgustuse (alt) ära võtmine, soovis väikest lava ja saali. Shaw:1856- 1950; Iiri-inglise. Põhiteosed- ,,Inimene ja üliinimene", ,,Südame murdmistemaja", ,,Püha Johanna", ,,Pymalion". Stiil- paradoksaalne, mõtteterav, sotsiaalkriitiline, filosoofiline, ideedraama, satiiriline. Teemad-varakate kodanlaste elu, mille kombeka pealispinna all on varjul amoraalsus ja alatus; ajajärgule iseloomulikud
lugejale ja näpunäiteid lavastajale, selgitada kirjaniku taotlusi jne.; o järelsõna või järelmärkused, milles tehakse kokkuvõtteid, kommenteeritakse ja selgitatakse näidendi mõttesisu vms. Ülesannete alusel, mida remargid täidavad, jagunevad nad põhiliselt kahte rühma. o Remargid kirjeldavad (võimaliku) teatrietenduse mitteverbaalseid komponente. Remarkides kirjeldatakse: o etenduse visuaalset külge (lavapilt, valgustus, tegelaste välimus, miimika, liikumine, tumm-mäng jne.); o etenduse helitausta (mitmesugused hääled, mürad, muusika jne.); o dialoogi paralingvistilisi omadusi (intonatsioon, kõnetempo, hääletugevus jne.). o Remargid lisavad dialoogile autorikommentaari. Nad võivad sisaldada: o tegelaste autoripoolset iseloomustust (ka tegelaste siseelu kirjeldusi);
poolt mõttetäpselt ja intensiivselt kehastatud nimitegelase vaba vaimu fenomenil, tema vastandusel ühiskondliku valega. Linda Rummo Ophelia Hamleti võrdväärse vaimuja mõttekaaslasena kinnitas taas selle elegantse ja poeetilise näitlejanna määravat rolli Panso olulise lavastajasõnumi toetamisel, Jüri Järveti Claudiuse tõlgendus ulatus psühholoogilisest filigraansusest terava groteskini. Režiikontseptsiooniga haakus veenvalt lakooniline vorm (Mari-Liis Küla lavapilt ja Eino Tambergi helikujundus). Alates 1960ndate keskpaigast jõudsid eesti kultuuriruumi Lääne modernismi olulised autorid ja teosed, sh. absurdidramaturgia (Ionesco, Beckett, Mrożek). Samuel Becketti loomingut mängiti esimest korda küll mitte teatris, vaid televisioonis: 1967 oli eetris „Mr. Krappi viimne lint” Jüri Järvetiga nimiosas (lav. Mikk Mikiver), hiljem (1973 ja 1992) jõudis teos („Krappi viimane lint”) samas loovkoosluses ka Draamateatri
Lavastajaeelne teater varasem dramaturgia ega teatripraktikad ei eeldanud lavastaja funktsiooni. Klassitsistliku teatri etendamispraktikad olid tugevalt normeeritud (mitte remarkides, vaid konventsioonides seisnes). Klassitsistlik teater oli tekstitäpne, keskendus retoorikale ja dokumentatsioonile, selle näitleja mäng oli kodeeritud (zest, miimika, intonatsioon), kus rolli ei elatud iga kord läbi; olid esinäitlejad; lavapilt vastas üldskeemile (suured lavasõbrad otse laval kommenteerimas), samas polnud läbitöötatud lavakujundust, see oli üheplaaniline. Esimesed lavastajad olid 19.saj Prantsusmaal. Valgustusaeg 18.saj nõuti realistlikkust ja loomulikkust. Omane proosadialoog. Lava täideti massistseenidega. Valiti realistlikud näitlejad, kes pidid meenutama kehastatavat tegelast. Jätkus ampluaasüsteem. Proovide arv kasvas. Lavategevus kooskõlastati. Tegelased hakkasid liikuma tekstist teksti.
annaabi.ee 
