Hiina muusika on tavaliselt meloodiline, mitte harmooniline. Mõisted: Pentatoonika – viieastmeline helilaad Pekingi Ooper – Hiina muusikalisele draamale eurooplaste poolt antud tinglik žanrinimetus Nimetus tuli sellest, et pekingi ooper kujunes välja tõepoolest Pekingis, kuid see ei ole tegelikult ooper, ballett ega draamaetendus, vaid nende ainulaadne sulam. Ajalooliselt tekkis selline muusikaline draama tegelikult 16 sajandil. Pekingi ooper kasutab kõiki lavalisi väljendusvahendeid: laulu, tantsu, pillimängu, akrobaatikat ja deklematsiooni. Ooperi orkestris on 7-8 muusikut. Dirigenti ei ole- tema töö teeb ära trummimängija. Tegelaskujud jagunevad neljaks, mis erinevad üksteisest välimuse, iseloomu ja vanuse poolest.: sheng on positiivne meeskangelane, dan naistegelane, chou veiderdaja koomik, jing mees, kelle iseloomuomadused määratakse näogrimmi värviga. Pillid:
halvemini läinud, mina ei leidnud. Võib-olla neid oli, aga ma ei märganud, kuna sõnu teades laulsin vahepeal hääletult kaasa. Kontsert ise oli suurepärane. Esinejad olid väga heal tasemel. Nende esitatud laulud olid puhtad ja korrektsed. Hääl oli kõlav, selge ja sobis väga ,,rollidesse". Kontserdit oli hea kuulata. Kontserdi lõppedes saatis esinejaid hingemattev aplaus, mis kõlas üle saali valjemini, kui ma kunagi varem Vanemuises kuulnud olen. Lavalisi (nähtavaid) apse ei olnud. Laulud sassi ei läinud ega ei juhtunud midagi muud märgatavat halvasti. Publik oli etendusest heas mõttes rabatud. Aplaus oli vali. Rahvas oli rõõmus ja õnnelik. Oli näha rahuldust teiste inimeste näos, rahuldust, et oldi vaatama tuldud. Ka mina olin rõõmus, et mul oli avanenud võimalus seda vaatama minna. Mulle meeldisid enamus lugudest. Põhiliselt aga ikka need, mis olid esitusel ka filmis ,,Mamma Mia". Ka minu arust oli etendus väga hea, kui
Kantaadi tekst on võetud Taani romantismiajastu kirjaniku Jens Peter Jacobseni poeemist. 2.2 Üleminekuperiood tonaalsuselt atonaalsusele ( kus lähtutakse helide võrdväärsusest ) Schönberg loobub senisest hilisromantismi gigantomaaniast ning kirjutab hulha märkmisväärseid kammerteoseid, nagu kaks esimest keelpilli kvartetti ja Kammersümfoonia nr 1 E- duur viieteistkümnele insturmendile. Kirjutas sel perioodil vokaalseid lavalisi suurvorme. Schönbergi esimene täielikult atonaalne teos on ,,Kolm klaveripala" op.11, mis loodud 1909 ning tähistab kolmanda loomeperioodi algust [2]. 1909. aastal kirjutas Schönberg Marie Pappenheimi libertole pooletunnise lühiooperi ,,Ootus", mis helilooja ise nimetas ,,hirmuunenäoks". ,,Ootus" on ühe tegelasega monodraama, kus naine suurest armukadedusest tapab oma kallima. Kuigi ooper valmis 1909, jõudis ooper esietenduseni Zemlinsky dirigeerimisel alles 1924.aastal Prahas
üksikjuhtude, nende jadade ja ridade poole; nagu me varsti ütleme, kui me jõuame mõistete ja aksioomide moodustamise viisi ja laadi juurde. Viimaks on iidolid, mis on inimvaimudesse rännanud mitmesugustest filosoofiate dogmadest, ja samuti äraspidistest tõestuste seadustest; mida me nimetame teatri-iidoliteks; sest nii palju kui on omaks võetud või leiutatud filosoofiaid, nii palju on meie arvates lavastatud ja mängitud näidendeid, mis on esile kutsunud väljamõeldud ja lavalisi maailmu. Ja me ei räägi ainult nendest, mis meil juba on, ega ka vanadest filosoofiatest ja sektidest, sest saab koostada ja kokku panna palju teisi niisuguseid näidendeid; kuna ometi täiesti erinevate vigade põhjused on sellegipoolest peaaegu ühised. Jällegi, me ei pea seda silmas ainult universaalsete filosoofiate puhul, vaid ka teaduste paljude printsiipide ja aksioomide puhul, mis on ülekaalu saavutanud traditsiooni ja usu ja ükskõiksuse tõttu.Aga nendest üksikutest
Erinevates seltskondades tuleb suhelda vastavalt sellises keeles, millest kõik ühtmoodi aru saavad. Sõnade oskamatul valikul võivad erinevad indiviidid aru saada erinevalt ning see viib inimesed vaidlustesse ning väljamõeldistesse. Teatri-iidolid on rännanud inimvaimudesse mitmesugustest filosoofia dogmadest. Tänu erinevatele filosoofiatele ning näidenditele on tekkinud inimmõistuses mitmeid väljamõldud ja lavalisi maailmu ning neid tekib üha juurde. See ei kehti ainult filosoofiate puhul vaid ka printsiipide ja aksioomide puhul, mis on oma edu saavutanud ükskõiksuse tõttu. Hõimuiidolid põhinevad inimloomusel, koopaiidolid inimindiviidi iidolil, turuiidolid inimeste vastasikkusest suhtlusest ning teatri-iidolid filosoofia, printsiipide, aksioomide, näidendite mõjul tekkinud väljamõeldud mõttemaailmatel
sümfooniaorkester). Selles teoses ühendab ta Wagneri ooperite emotsionaalse pinge ja Mahleri ja Straussi sümfoonilise orkestratsiooni. Tekst on võetud Taani kirjaniku Jacobseni poeemist, mis räägib kuningas Waldemari ja neiu Tove armastusest. II Üleminekuperiood Shönberg loobub gigantomaaniast ja kirjutab hoopis kammerteoseid. Sellel ega ka järgmisel perioodil ei kirjutanud ta orkestri suurvorme. Küll aga vokaalseid lavalisi suurvorme. Antud perioodil on märgatavad ekspressionistlikud tendentsid. See on vaheetapp atonaalsuseni. Dissonants, sagenevad kromatismid viisid helistikutunnetuse nõrgenemiseni ja lõpuks kadumiseni. Esimese atonaalse teose kirjutas ta 1909 "Kolm klaveripala". Samal aastal kirjutas ta lühiooperi nimega "Ootus". Naisest, kes kujutleb oma kallima tapmist või meenutab seda. Sisemonoloogist ei selgugi, kummaga on tegu. Shönberg avas selle teosega ekspressionistliku teatri uksed
XLIV 3 Viimaks on iidolid, mis on inimvaimudesse rännanud mitmesugustest filosoofiate dogmadest, ja samuti äraspidistest tõestuste seadustest; mida me nimetame teatri-iidoliteks; sest nii palju kui on omaks võetud või leiutatud filosoofiaid, nii palju on meie arvates lavastatud ja mängitud näidendeid, mis on esile kutsunud väljamõeldud ja lavalisi maailmu. Ja me ei räägi ainult nendest, mis meil juba on, ega ka vanadest filosoofiatest ja sektidest, sest saab koostada ja kokku panna palju teisi niisuguseid näidendeid; kuna ometi täiesti erinevate vigade põhjused on sellegipoolest peaaegu ühised. Jällegi, me ei pea seda silmas ainult universaalsete filosoofiate puhul, vaid ka teaduste paljude printsiipide ja aksioomide puhul, mis on ülekaalu saavutanud traditsiooni ja usu ja ükskõiksuse tõttu.
vaimuülikutega sunnib küsima: miks on neljakümnendate aastate kaheteistkümnest ooperist kaheksa kirjutatud Schilleri, Byroni, Shakespeare'i, Voltare`i ja Hugo süzeedele, itaalia revolutsiooniliste literaatide teosed aga peaaegu sootuks puuduvad? Vastuse sellele paradoksile leiame eelkõige näidendite nõrgas ülesehituses. Ajaloolisest tõelusest ning poiitilis filosoofilisest sisukusest hoolimata jäid lavalisi nõudeid minetavad teosed monotoonseks, venivaks ja jutlustavalt paatoslikuks. Muusika ja tegevustiku vahelist lõhet ning zanri laialivalguvust märgates adus Verdi, et ooperireformi tuleb just nimelt libretost alustada. "Millal ükskord ilmub libretist, kes kingiks Itaaliale huvitava, jõulise ja tinglikkusest vaba melodraama, mis oleks vaheldusrikas ning ühendaks kõiki draama elemente ja mis eelkõige oleks uus?!" küsis Verdi 1854. a. Cesare de Sanctiselt
abieluväliselt sündinud lapsed. DUMAS ,,Vallaspoeg" - valus teema. ,,Härra Alfons" - rikaste naiste kulul elava meesterahva tüüp. Võib öelda, et Dumas' poeg lähendas teatrit eluliselt valusate teemadega. Avas teatri suletud olnud elutahkudele. Ta tegi seda kõrgel kunstilisel tasemel. Teatud mõttes ta valmistas pinnast ette naturalistidele, kuigi hiljem Zola ütleb, et Dumas nihutas lubatavuse piiri kuid sellega muutus piir veel teravamaks. Dumas kirjutas elu lõpul, et lavalisi tinglikkusi tuleb austada, et tema jõudis nende kujutamises viimase võimaliku piirini. Naturalistid ei kavatsenudki seal pidama jääda, piire tuli ignoreerida ja edasi minna. Naturalistid lõhkusid neid piire, ignoreerisid neid. Teater peab mingis mõttes asuma uurija rolli. Teater peab olema analüütiline keskus. Naturalistide arvates segas seda protsessi romantism (kõik see, millel pole pistmist reaalsusega). Dumas ,,Vallaspoeg" sai teatrisündmuseks mitte
annaabi.ee 
