Päris meeldiv üllatus oli see, kui keset sümfooniaorkestri mängu hakkas äkitselt kõlama elektrikitarri pala. Muusika poole pealt olid väga tähtsal kohal löökriistad, mis tõid etendusele põnevust juurde ning tegid seda reaalsemaks. Mulle meeldis mängitud tugudest kõige rohkem "Mäekuninga koopas". See oli orkestri poolt väga hästi mängitud ning kõlas võimsalt. "Peer Gynt'i" lavastaja, koreograaf ja kunstnik oli Mare Tommingas. Ka tantsud olid head ja lavaliselt oli etendus väga korrektne, aga tants jäi minu arvates siiski veidike muusikale alla. väõbolla sellepärast, et muusika ise oli omaette võimas elamus ning seetõttu oleks tants võinud mõjuvam olla. Tantsudest oli kõige põnevam jälgida neid, kuhu oli kaasatud palju esinejaid. Need mõjusid väga suurejooneliselt. Üksikuid tantsijaid oli ka kena vaadata, aga vahel muutusid need natuke liiga pikaks ja lohisevaks.
hästi mõistetavad . Meeldisid osatäitjate erinevad ja väga omapärased kostüümid ,mis sobisid hästi karakteritele ,mida nad kehastasid.Leian ,et osatäitjad olid väga osavasti valitud rollidesse,millega suutsid täiesti karakterit iseloomustada .Tarmo Leinatamme juhitud orkester ja muusikaline külg oli samuti väga võimas. Muusikali koreograafiline külg oli kooskõlas lauludega ja samuti hästi välja mängitud näitlejate poolt. Valgustus ja kunstipärane külg oli lavaliselt kiita. Häirivamaid tegureid oli vähe ,kuid eelkõige ei meeldinud vanglajuhi karakteri kehastus ,mis jäi küllaltki leebeks ,kui oleksin oodanud. Usun ,et taolist rolli peaks mängima karminäolisem ja rangesõnalisem inimene, kui oli kujutatud. Muusikalis oli ka muudetud mitmeid elemente ,mis ei esinenud samasuguses filmis . Kuigi sõnaline esitus oli hiilgav,oleksin lootnud rohkem muusikalisemat väljendust antud olukorras. Ämbliknaise
väldivad barokkliku toredust. Nt. G.B. Pergoles „Teenija-käskijanna“ 13. Iseloomusta 18.saj. keskel singspieli. Too näiteid (helilooja, teos) Saksamaal oli see meelelahutus, lihtne meloodia. Austrias võimaldati etendusel kasutada ooperilauljaid, kes tagasid kõrge muusikalise taseme. Nt. W.A.Mozart „Võluflööt“ 14. Mida ja kuidas püüdsid tõsise ooperi reformijad muuta? 18. sajandi II veerandil püüdsid heliloojad muuta opera seria’t lavaliselt dünaamiliseks. Vana tüüpi da-capo asemel hakati kasutama lühemaid aaria vorme. Julgem orkestrikasutus muutis muusikalise väljenduse värvikamaks, tõusis ka baletti ja koori osatähtsus. 15. Millised uuendused tõi G.W.Gluck ooperisse? a) Gluck loobus ooperi liigendusest retsetatiivideks ja aariateks ning lõi ulatuslikke muusikalisi stseene. b) Vana-Kreeka draama eeskujul suurendas Gluck koori ja balletti osatähtsust. c) Avamängud said terve ooperi lühikeseks kokkuvõtteks. 16
lühemate ja lihtsamate aariatega, mis on tihti üles ehitatud üheainsa pika meloodiakaarena. Händeli oratooriumid said menu osaliseks juba meistri eluajal ning paljusid esitati ka peale ta surma. Ooperitel pole aga nii hästi läinud Händel lõi need zanri kriisiajastul, mil tõsine ooper kaotas oma koha muusikaelus. Händeli ooperite meespearollid, mis enamasti mõeldud kastraatlauljatele, valmistavad tänaseni ettekandmisel suuri probleeme. Tihti laulavad neid metsosopranid, mis on lavaliselt küll kummaline kuid muusikaliselt parem. Vahel kasutatakse ka kontratenoreid. London II. Oratooriumid Händel hakkas trükis avaldama orkestri- ja klavessiinimuusikat. 1734. pani ta varasematest ooperiavamängudest, tantsudest ja kammersonaatide orkestreeritud osadest kokku värvika tsükli koos concerto grosso't op. 3 Järgmisest aastast hakkas ta esitama oma kontserte orelile ja orkestrile ja andis need trükis välja. 1738 kirjutas ta
osas oli näoava, laiem osa moodustas krae ja võis ulatuda kuni küünarnukkideni. Nimetati seda chaperon´iks RIIETUS MEHED - KÕRGGOOTIKA Mehed kandsid tavaliselt üksteise peal kolme rõivast: alussärki. selle peal pehmest villasest riides jakki (doublette). mis oli voodriga. Vahel kasutati voodrina karusnahka. Talupojad ja käsitöölised kandsid endiselt bliaut´i. Rikkad kandsid kitsaste pikkade varrukatega tuunikal, mida nimetati cott. Seda kanti vöötatult. Cott oli lavaliselt pikk ning sellel oli ratsutamiseks ees ja laga lõhikud. EndiselL kandsid mehed kitsaid liibuvaid püks-sukki, mis kinnitati paeltega vöö külge. Ülerõivaid oli kolme liiki: cyclas - ilma varrukateta vestitaoline rõivas, mis käis üle pea. Kinnis õlal või eriosal. Allpool vööjoonl olid küljeõmblused ratsutamise hõlbustamiseks lahli jäetud. Kanti vööga või ilma. surcoat - kimonolõikeliste või otsaõmmeldud varrukatega rõivas. Üle pea käiv või eest kinnisega.
Händeli ooperitel ei ole nii hästi läinud kui tema oratooriumitel. Händel lõi oma ooperid kriisiajastul, mil tõsine ooper kaotas oma koha muusikaelus. Kuni tänase päevani on Händeli ooperite meespearollid , mis on enamasti kirjutatud kastraatlauljatele, ettekandmisel suuri probleeme tekitanud. Baritonile ümberseatuna kaotavad nad muusikaliselt. Tihti laulavad neid rolle metsosopranid ja see lahendus on parem muusikaliselt, ent kummalised lavaliselt. Tänapäeval on võimalikuks kompromissiks falsetiga laulvate meessolistide ehk kontratenorite kasutamine. Händel on hilisbaroki muusikapildis omalaadne "polüglott" tema helikeel ühendab saksa, itaalia, inglise ja prantsuse muusika erinevaid elemente. Saksalsed ja inglased pole suutnud teda omavahel jagada päritolult sakslane, sai temast Briti kodanik, muusikalistelt maneeridelt võiks teda pidada hoopis itaallaseks.
18.sajandi lõpuveerandil jõudis sakslaste Singspiel ka Tallinna, 1784.a rajati seal asjaarmastajate teater (Revaler Liebhaber-Theater) August von Kotzebue juhtimisel. Draamaetenduste kõrval etendati selles teatris laulumängu ja ka balletti. Kotzebue laulumängus ,,Isalik ootus" kuuleb ka eestikeelseid laule ja dialooge. Reformimist vajas aga ka tõsine ooper. Juba Händel püüdis 18.sajandi teisel veerandil muuta opera seriat lavaliselt dünaamilisemaks. Tema käe läbi tuli ooperisse uusi vokaalvorme, julgemalt sekkusid orkester ja koor. Tõeliseks tõsise ooperi reformijaks sai aga Christoph Willibald Gluck (1714-1787). Tihtipeale "neljandaks viini klassikuks" nimetatav Gluck on pärit Lõuna-Saksamaalt, õppinud Praha ülikoolis ja hiljem Itaalias Sammartini juures; seal tutvus itaalia ooperiga ja lõi ka ise teoseid napoli stiilis. Londonis kohtus ka Händeliga, kes küll tema heliloojavõimetest üpris sapiselt rääkis
Händeli ooperitel ei ole nii hästi läinud kui tema oratooriumitel. Händel lõi oma ooperid kriisiajastul, mil tõsine ooper kaotas oma koha muusikaelus. Kuni tänase päevani on Händeli ooperite meespearollid , mis on enamasti kirjutatud kastraatlauljatele, ettekandmisel suuri probleeme tekitanud. Baritonile ümberseatuna kaotavad nad muusikaliselt. Tihti laulavad neid rolle metsosopranid ja see lahendus on parem muusikaliselt, ent kummalised lavaliselt. Tänapäeval on võimalikuks kompromissiks falsetiga laulvate meessolistide ehk kontratenorite kasutamine. Händel on hilisbaroki muusikapildis omalaadne "polüglott" tema helikeel ühendab saksa, itaalia, inglise ja prantsuse muusika erinevaid elemente. Saksalsed ja inglased pole suutnud teda omavahel jagada päritolult sakslane, sai temast Briti kodanik, muusikalistelt maneeridelt võiks teda pidada hoopis itaallaseks.
Braavo, Janne Sevtsenko! Estonia teatris pole aastakümneid olnud operetiprimadonnat ja muusikali esimest leedit. Pärast Milvi Laidi, Gerda Murret, Silvia Urbi ja Meta Kodaniporki tulid Margarita Voites, Katrin Karisma ja Helgi Sallo. Oli teisigi. Ja siis saabus vaikus. Lavale jõudsid uued operetid ja muusikalid, kuid primadonna mõõtu ei andnud neis lavastustes keegi välja. Janne Sevtsenko Elizana on tõeline leid. Kaunis, särav, elegantne, üdini naiselik, lavaliselt peenetundeline, mis mulle selle etenduse puhul eriti imponeeris. Sevtsenko Elizas kumas juba algusest peale läbi suurilmadaami oreooli ähmast valgust. Ta on võrratu Eliza. Mitte milleski ei jää Sevtsenko lauldud "Ma tantsiks veel ja veel" alla selle laulu maailma parimatele ettekannetele. Sevtsenkol on kauni tämbriga hääl, mille mikrofon veelgi ilusamaks muudab, tuues esile hääle kohati sametise ja südamesse mineva pehmuse.
legendaarne Pärsia kuningas. Händeli ooperitel ei ole nii hästi läinud kui tema oratooriumitel. Händel lõi oma ooperid kriisiajastul, mil tõsine ooper kaotas oma koha muusikaelus. Kuni tänase päevani on Händeli ooperite meespearollid , mis on enamasti kirjutatud kastraatlauljatele, ettekandmisel suuri probleeme tekitanud. Baritonile ümberseatuna kaotavad nad muusikaliselt. Tihti laulavad neid rolle metsosopranid ja see lahendus on parem muusikaliselt, ent kummalised lavaliselt. Tänapäeval on võimalikuks kompromissiks falsetiga laulvate meessolistide ehk kontratenorite kasutamine. Händel on hilisbaroki muusikapildis omalaadne "polüglott" tema helikeel ühendab saksa, itaalia, inglise ja prantsuse muusika erinevaid elemente. Saksalsed ja inglased pole suutnud teda omavahel jagada päritolult sakslane, sai temast Briti kodanik, muusikalistelt maneeridelt võiks teda pidada hoopis itaallaseks. 15) JOHANN SEBASTIAN BACH 1685-1750
ooperi ja prantsuse muusika vanade väärtuste ümber. Prantsuse muusika auväärseim kaitsja oli Jean- Philippe Rameau ning tema ägedaim vastane Jean.Jacques Rousseau, kes lõi samal aastal prantsuse laulumängulaadse ooperi. Saksa Singspiel sündis sajandi keskel ning selle rajajaks oli Johann Adam Hiller. Tõsise ooperi reform- 18 sajandi teisel veerandil püüdsid mitmed heliloojad, nende hulgas Händel, muuta napoli stiilis opera seriat lavaliselt dünaamilisemaks. Ooperi tõeliseks reformijaks sai aga Christoph Willibald Gluck Pärit L-Saksamaalt, õppis Praha ülikoolis, puutus kokku ka Händeliga. 1750. aastaks oli temast saanud tunnustatud ooperihelilooja. Läbimurre toimus, kui ta kohtus poeedi ja libretisti Calzabigiga. Nende koostööst sündis ballett „Don Juan“(1761), millest loetakse klassikalise dramaatilise balleti algust. 1762
annaabi.ee 
