Pärnus elasid nad Kuke tänaval ühes kitsukeses toas, hiljem asendus ühetoaline kahetoalisega. Kuna toad olid väikesed, polnud lastele eraldi tuba anda. Peres oli kolm last: Salme, Hilda (1911-1990) ja Oskar (1922-1939). Lapsena meeldis Salmele hoovivärava alt välja tänavale vaadata ja inimesi jälgida. Koolist koju tulles kiikas ta sageli akendest sisse ja jälgis salaja inimeste askeldamist. Nii mõnigi Reegi lavakuju kandis argielus nähtud prototüübi tunnusjooni, mälestused väiksena nähtust ja kogetust andsid hiljem toitu näitleja fantaasiale. Salme Reegi vanemad olid teatrihuvilised. Salme ise käis esimest korda Endla teatris 1913. aasta jõulude paiku. Kui Salme oli üheksa-aastane, viis ta isa teda Tallinna Draamateatrisse lasteetendust vaatama. Lapsepõlvest on Reegil meeles lisaks teatris käimisele ka kontserdid Pärnu ranna kõlakojas, mida terve perega kuulamas käidi
väljenduslaadi ja kujundab nii ooperi ühtseks lavalis- muusikaliseks tervikuks. Selles protsessis on tähtis osa ka kunstinikul, kes loob lavakujunduse. Ehkki muusika ja tekst on samad, võib just lavastaja ja kunstniku looming muuta ühe ja sama ooperi lavastuse eri teatrites vägagi erimeelseks. Ooperikoreograafia on üsna tänamatu valdkond, sest muu olulise kõrval jääb see sageli tähele. Ometi võib koreograaf olla abiks lavakuju füüsilise oleku loomisel, tegelasele sobiva kehahoiaku ja liigutuste vormimisel ning mõnikord ka lavastuse terviklikkuse kujundajana näiteks läbiva liikumisjoonise abil. Ooperis võib kaasa teha ka ballerirühm. Kes esitavad? Peaosi esitavad ooperis professionaalosed lauljad, kellelt eeldadakse ka head näitlemisoskust. Ooperilauljad ei kasuta mikrofone, seetõttu koolitatakse neid oma häält kasutama nii, et
Ühte tüüpi maske oli mitu - nt. kasutati kuute erinevat noore naise maski. Maskid väljendasid täpseid näoilmeid ja pidid aitama publikul mõista, mida tegelane tunneb. Mõned maskid olid kahepoolsed - ühelt poolt rahuliku, teiselt poolt vihase ilmega. Komöödiategelaste maskide eesmärgiks oli esile kutsuda naeru. Reaalsete inimeste näost tehti sõbralik zarz. Oli ka fantastilisi maske nagu nt. herilased, konnad jne. Maski osaks oli ka parukas. See tegi lavakuju suuremaks. Kõik elemendid pidid andma suurenduse. Ka riided. Näitlejad kandsid jalas koturne - jalanõusid, millel on talla paksendused. Kitoon - varrukatega ülariie. Traagilistel kangelastel oli pikk kitoon, koomilistel lühike (ka teenritel). Kitoon oli tavaliselt kaunistatud tikanditega. Rohkem omas tähtsust värv. Kitooni peale tõmmati mantel - kuningatel oli see purpur-punane. Kuningannadel kitoon punane ja mantel valge. Jumalad kandsid tavaliselt villast mantlit
teenitult suure menu osaliseks. ''Georg Ots jõudis Jagona laulva näitleja kõrgeimasse meisterklassi. Saavutas muusika ja mängulise külje ning sisemise ja välise orgaanilise põimingu, kujundas rolli erakordse perspektiivitunde ja sihikindla jõudude rakendamisega.''(H. Tõnson, muusikateadlane) Suurepärane oskus mängida hääle tämbervarjunditega, viimistleda peenimaidki nüansse suhtlemises partneriga lõi karakterilt huvitaima lavakuju Otsa loometeel. H. Tõnsoni sõnade kohaselt oli Jago osalahendus tähtsaka etappiks mitte üksi Georg Otsa, vaid kogu eesti muusikateatri arengus. Ka ''Rigoletto'' osatäitmine kujunes suureks saavutuseks. Omanäolisust G. Verdi ooperikangelase tõlgendusel märgiti ära Eesti NSV Teatriühingu 1968/69 aasta hooajapreemiaga. Sama preemia anti Georg Otsale ka järgmisel 1970. aastal Colas Breugnoni osatäitmise eest D. Kabalevski samanimelises ooperis.
10 jumestuspeeglitena, seda muljet süvendavad läikivhõbedased eesriided, mis panevad saali sillerdama. Triksterina ehk mängu juhtiva trikitajana stseenist stseeni liikuv konferansjee (Hannes Kaljujärv) seob tantsu- ja laulunumbritega vahelduvad tegevuspildid omavahel tugevamalt kokku. Samas tõmbab tema liiga särav ja liiga kõiketeadev lavakuju kohati tähelepanu eemale sellest, mis toimub väljaspool kabareed. Näiteks kaob majapidajanna preili Schneideri (Eva Püssa) ja juudi kaupmehe Schultzi (Aivar Tommingas) romansi areng taustapillerkaari peaaegu ära. Näitlejate dialoogist mõjub peibutavamalt efektselt riietatud neidude ja konferansjee tants ning teksti jälgimine nõuab lisapingutust. Tundub, et saksa lavastaja Roman Hovenbitzer ongi pööranud tähelepanu eelkõige efektsele lavakujundusele ja kostüümidele.
o Mitteverbaalsusega on lähedalt seotud vaikus ja liikumatus kui omamoodi nulltasand, mittetegevus, mis võib kummatigi olla tähendusküllane Näitleja ülesandeks on o taasluua tegelase tunnusjooned ja omadused (rollitõlgendus võib tekstis antust ka kõrvale kalduda); o esitada tegelase repliigid, muutes kirjutatu kuuldavaks; o näidata neid tegevusi, mille subjektiks tegelane on. Lavakuju sünnib paljude tegurite koostoimes. Rolliloome põhilised determinandid. o Tegelane on teatri vaatekohalt võimalik (virtuaalne) kuju, mille näitleja laval konkretiseerib. Lavapraktikas on tegelasel kaks tahku: · tegelane draamatekstis - kujutluslik konstruktsioon, mille näitleja lugejana dialoogi ja tegelast kirjeldavate remarkide põhjal endale loob; · tegelane varasemates lavakehastustes, s.o. teatritraditsioon, mille
Vahtangovil kollektiivne looming, Tsehhov põhimõtteline individualist. Tal oli kergem mängida üksinda terve trupi eest. Tema lavastused silma ei paistnud, ta oli eelkõige näitleja. Näitlejatöö neli etappi: alateadlik protsess, tunnetusprotsess; materjalik teadlik otsing, töötlemine, kujutluste maailm; kuju kehastamine; inspiratsiooni etapp, näitleja ja kuju sulavad ühte. M. Tsehhov ja Craig: geniaalse kunstniku teadvuses sündinud lavakuju on täiuslikum kui inimene (Tsehhiv kui Craigi ülimarioneti täiuslikem kehastus) Meierhold: näitleja on alati lavakujust kõrgemal. Tairov: lavakuju vaid ettekäändeks näitleja eneseavamisel. Vahtangov: näitleja psüühiline impulss täidab lavakuju poolt pakutud vormi. 39) Jaques Copeau Tuvi on tema sümbol, sest tema teatrinimi oli Vana Tuvila. Teatrijuht ja teoreetiliste artiklite autor. Alguses oli kriitik, hiljem produtsent, teatrijuht ja lavastaja. Sai
Moliere'i jaoks oli see tõeline pidu, otsekohe näha kuidas muutub tema näidendite meeleolu. Sellest algab tema loomingi viimane periood. 4 aastat ja 12 päeva, siis alustab ta Tartuffe'i taasetendamisega. Kirjutab kaks farssi, ,,Härra Põrsaste" ja ,,Kodanlasest aadlikuks", pilkab neis ohutuid tegelasi, koomilised tegelased. Püüdis aadlikele meele järele olla, otsustas süütut nalja visata. Ilmselt sel perioodil otsib Moliere endale uut lavakuju. Ilmselt kirjutas enda rollid kõik peegli ees. Alguses mängis läbi ja siis pani need kirja sündinud tema meeleoludest, plastikast, seisundist, milles parasjagu viibib. Noor teener jäänud minevikku. Mõtleb välja uue tegelase veidra vennikese, kes riietub ja käitub pentsikult, keda kõik lollitavad, keda kõik tunnevad, et on kohus ninapidi vedada. Mõlemas näidendis korraldab ta tüüpide paraadid. Moliere püüab kirjutada ühte ideaalset komöödiat
annaabi.ee 
