Heaks peetakse stiili, mis on isikupärane, lihtne, täpne, tihe, elav ja ühtne. Isikupärast stiili iseloomustab autorile omane mõtte- ja väljenduslaad. Isikupärane tekst on ainulaadne ja omapärane. Isikupära tuleb teksti loova kirjutamise kaudu, vähemal määral on see õpitav. Teksti lihtsus tähendab selle üldmõistetavust. Lihtsus ei tähenda lihtsustamist. Lihtne on tekst, kus kasutatakse lihtsõnu, eelistatakse omasõnu võõrsõnadele, tavalisi haruldastele. Lausestuses kasutatakse liht- ja rindlauseid, välditakse keerukaid põim- ja lauselühendiga lauseid. Lihtne stiil on konkreetne ja näitlik, see ei ole paljusõnaline või pateetiline. Stiili täpsus sõltub kasutatavast sõnavarast. Täpset stiili valdava kirjutaja tekstis ei ole sõnu, mille tähenduses ta kahtleb või mille kohta on ette teada, et lugeja neid ei tunne. Täpses stiilis välditakse liigset asesõnalisust ja üldise tähendusega sõnu. Kirjutaja ei liialda
üks põhjaeesti keeles (1694) ja teine lõunaeesti keeles (1698). Need ongi arvatud Forseliuse aabitsa kordustrükkideks. Aabits esitas tollal katekismuse teksti (silbitatult) ja oli usulise sisuga. Forseliuse aabitsates avaldub tema uudne kirjaviis - teda võib pidada vana kirjaviisi loojaks. See aga ei tähendanud mingit kardinaalset murrangut ortograafias ja senisest täiesti erinevatelt alustelt lähtumist, vaid praktilistest vajadustest tulenevat reformitaotlust. Lausestuses on säilinud saksapärasust, kuna tekstid pärinevad katekismusest. Kirjaviis on ühtlane, põhimõttekindel. 17. sajandi 80. aastatel Riias Fischeri trükikojas ilmunud raamatutes püüti kujundada stabiilset kirjaviisi. Uuendusmeelsed kirjamehed tegid tolle aja kohta radikaalseid ettepanekuid, mida Johann Fischer toetas. See kutsus esile opositsiooni Põhja-Eesti vaimulikkonnas. Uuendatud kirjaviisis kirikuraamatutest kaevati koguni Rootsi kuningale, mille tulemusena osa selliseid
meeleoluka jutu ,,Lbm", andes selles ülevaate muistsete Liivimaa liivlaste elust. Juuresolevad näited on teadaolevalt esimene katse tutvustada salatsiliivi keelt luulevormis. Kirjaviis järgib siin tänapäeva liivi ortograafia põhimõtteid, kus näiteks kriips vokaali peal näitab selle pikkust; vaid õ- le vastav häälik, mille Sjögren jt on kirjutanud vokaaliga y, on edasi antudki õ-ga. Sõnastuses ja grammatikas on püütud olla võimalikult salatsipärane, karta paraku on, et lausestuses aimub ka Häädemeeste randade keelt. Arusaadavuse tagamiseks on lisatud võimalikult täpne tõlge eesti keelde. Kõike siiski ei ole võimalik tõlkida, sellepärast siinkohal lühike seletus. Salatsiliivi keeles esineb vormide lühenemise tõttu palju mitmetähenduslikkust, seda kõige sagedasemate sõnade puhulgi. Näiteks om tähendab nii 'on' kui 'oma', vald on 'valge, valgus' ning ka 'vald, jõud; vabadus', ürg 'aeg', 'algus' ja 'hetk'
kirikulaulu, saksa keelt ja raamatuköitmist. ● Vana kirjaviisi looja - Praktikuna märkas Forselius, missuguseid raskusi on eestlastel Stahli-pärase kirjavara omandamisel. Forseliuse aabitsates avaldub tema uudne kirjaviis. See ei tähendanud kardinaalset murrangut ortograafias ja senisest täiesti erinevatelt alustelt lähtumist, vaid praktilistest vajadustest tulenevat reformitaotlust. Lausestuses on säilinud saksapärasust, kuna tekstid pärinevad katekismusest. Tema kirjaviisi lihtsustamise ettepanekute seas olid: ● välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, x, y, z ● pärisnimed eestipärastada: Kristus (pro Christus), Jaan (pro Johannes) ● jätta ära h pikendusmärgina, nt kool pro kohl, siin pro sihn ● kasutada akusatiivis (partitiivis) t-lõppu, nt jumalat
6. 17.saj I poole põhjaeesti kirjakeel 1625 muutus Eestis ainuvalitsevaks reformitud luterlik kirik, jesuiitlikke materjale hävitati, ehkki luterlikke (trükitud) kirikuraamatuid 1620ndatel veel polnud: levisid eestikeelsed käsikirjalised jutlused, mida saksa pastorid said oma töös kasutada. Kui kirikuraamatud ilmuma hakkasid, vähenes käsikirjade osatähtsus. Kirikukeele traditsioon on kujunemas tekstide teatav kokkulangevus sõnavaras, lausestuses. Keelekasutuse varieeruvus autoriti, eriti ortograafias ja vormistikus ühtset kirjakeelt veel pole, vaid eri autorite keelekujud. Esmased püüdlused keelenormi kehtestamise poole: Stahli (1637) ja Gösekeni (1660) keeleõpetused. Keel oli vahend usumissiooni teostuseks pastorid pidid end kurssi viima kohaliku rahva keelega. Eesti k tuli muuta võimeliseks väljendama kristlikke tõdesid ja protestantlikku ideoloogiat. Jõudsalt arenes religioossete tekstide keel.
KK on valdavalt monoloogiline. SK on läbisegi kasutusel, erinevad stiili- KK põhineb valdavalt kirjakeelel ning nähtused (argikeelsused, vulgarismid, taotleb stiililist ühtsust. barbarismid, lastekeelsused, släng, kantseliit jne). SK kasutatakse enamasti lihtlauseid, mis KK kasutatakse rohkem keerulisi mitme võivad olla ketjalt ühendatud liitlauseks. perioodiga lausekontruktsioone; taotletakse lausestuses vaheldusrikkust. SK kasutatakse pikemaid sõnavorme ja KK kasutatakse lühemaid sõnavorme ving abisõnu (laualt, pealt); erinevus on ka sõna käändelisi vorme. morfoloogis ja tuletuses (nd-lõpp; kus- liide) TEKST 2 Inimesed suhtlevad kõik võimalike erinevate tekstide abil. Tekstide all tuleb
Teemas käsitletud nähtust on oluliselt piiritletud. Kirjutaja tunneb käsitletavat teemat, ega kopeeri teiste mõtteid. Sisu vastab pealkirjale. Essee ülesehitus on loogiline ja teksti osad on omavahel seotud. 12 Tekst on hästi mõistetav, sisaldab väiteid ja seisukohti. Sõnastus on täpne ja tabav. Kogu esseed läbib ühtne stiilikasutus, mis seisneb läbimõeldud sõnavalikus ja lausestuses. Kirjutusstiil on konkreetne, objektiivne ja asjalikult analüüsiv ning sobib kokku käsitletava teemaga. Lähtuvalt essee tüübist tuleb vajadusel (näiteks: veenev ehk argumenteeriv essee; teaduslik essee) esitatud seisukohti põhjendada faktide ja näidete varal. Tekst on asjakohaselt liigendatud. Essee ei tohi olla üles ehitatud loetelu punktidena. Hea essee on kergesti mõistetav, mõjuv, isikupärane ja lugejat haarav.
annaabi.ee 
