Leib toidulaual Kõik muu toit on leivakõrvane Mõjutas oluliselt ahju arengut Tavaline ümmargune leivapäts 612kg, väiksemad ovaalsed 36kg Rukkile lisati ka teisi vilju, tavaliselt aganaid Nälja ajal lisati sammalt, puukoort, kasve, tammetõrusid, kanarbikku, sõnajalgu ja marju Leivale vajutati maagilisi märke (rist, peremärk, viiskand) Leivaviil asendas pidulauas taldrikut Leiva tähtsus Vanast/kuivanud leivast keedeti leivasuppi ,,Lapsed tasa tulega, soojad leivad laudil" ,,Kes pudruga leiba sööb satub vangi" Leib oli söögilaual peremehe ees ning küsimise peale lõikas ja ulatas leivatükke peremees ,,Austa leiba, leib on vanem kui meie" Leiba ei tohtinud pilduda, ega sellele peale astuda Kui leivatükk libises maha tuli sellele suud anda Maha visatud leivatükk nutab 7 aastat Leiva tähtsus Pätsi ei pandud lauale lõigatud ots ukse poole Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti Leiva otsast ,,kärsakest" võõrale ei lõigatud
ja küpsetavad mõlemad koos. Lätlased ja eestlased söövad äärmiselt viletsat leiba, mida võib tulega süüdata. Ainult peopuhkudeks küpsetavad nad nisust või puhtamast rukkist, kuid mitte kunagi püülijahust." Eks seetõttu ole ka vanarahva hulgas küllaltki levinud aganaleiba hästi iseloomustavad ütlemised, et leib olnud nii kuiv ja kerge, et tuul viinud selle ära; tuld ei võinud leivale ligi lasta, läks põlema. Hoiatati: ,,Lapsed, tasa tulega, soojad leivad laudil." Aganaleiba tuli pärituult süüa, vastutuult süües läksid aganad silma. Ka on teada, et aganaid olevat lisatud teradele seni, kui terade ja aganate segu kühvliga vastu seina visates enam teradele iseloomulikku krabinat kuulda ei olnud. Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Kui kevadeti rukkiga kitsas käes oli, siis öeldi ikka, et aganik on kevadine leivakast. Kuigi 19. sajandi keskel hakati leiba valmistama juba tuulatud viljast, polnud endiselt
Tõnnile kinkida kolm tilka verd, siis hakkab ta elama. Jumalaga seotud tähtpäevad: 7. detsember on tõnnipäev, mil austatakse viljakusjumalat Tõnni ja sel päeval lõppeb hingedeaeg. Jumalaga seotud rahvajutte: Piiru pilbastest tehtud korv ja küünal pandud sisse, siis see olnud Tõnni korv. Ahju ees laudil riiulil olnud. /Piirsalu/ Tõnni vakka pidi ike kõigist asjadest sisse panema, muidu ei lähe korda. Vaimud viie siis jälle ära. /Karuse/ METSIK Jumala liik: Metsik oli kõige kuulsam viljakusejumal, kes oli ka karjakasvu edendaja. Jumala ülesanded: Metsiku ülesanne oli kaitsata karja ja olla karja järelvaataja.
(4) vajadusel keevitusprotsessi numbertähisest ja kvaliteedinõuetest defektide järgi vastavalt standardile EVS EN ISO 5817:2000. Servade töötlusviisi olemust või nurkõmbluse ristlõiget iseloomustav tingmärk kantakse laudi (2) peale (vt joonis 10) Nurkõmbluse kõrguse ,,a" mõõt või tekkiva kolmnurga kaateti pikkus ,,z" märgitakse tingmärgist vasakule (vt joonis 11). Levinum on ,,a" mõõdu tähistamine laudil, kusjuures ,,a" ei tohi olla väiksem kui 2mm. Joonis 10. Keevisõmbluse andmete tähistamine [5:13] Joonis 11. "a" ja "z" mõõtude märkimine ja nende omavaheline suhe [2:23] Tingmärgist paremale kantakse õmbluse pikkus, juhul kui õmblus ei ole detailiga ühepikkune. Viitjoone ja laudi lõikepunktis näidatakse mööda kinnist kontuuri keevitatud õmblused ringiga. Vt. joonis 12 ja tabel 1 pos.1. Joonis 12
olid ühekõrgused. Seega rehetoa esisein jäi ühtlasi välisseinaks, kuhu sai teha akna. Sellisel juhul käis sissekäimine rehealuse kaudu. Sellisel juhul oli Hiiumaal ja paiguti Lääne-Saaremaal tema nimetuseks koda ning Kagu-Eestis seenine. Rehialune oli majandusruum. Seal peksti reht ja tuulati vilja. Talvel hoiti seal koduloomi (hobuseid ja sigu), ülal lae peal (laudil) hoiti heina ja põhku. Seal hoiti ka veokeid, hobuseriisuasid jm. Pidude korral oli tantsuruum, suviti paiknes seal sageli söögilaud ja muu majakraam. Rehealuse juurde kuulus ka aganik aganate (n teravilja-, heina- ja linaseemnete peksmisel ja tuulamisel alles jäänud õisikute, kuparde ja lehtede kergemad ja peenemad osad) hoidmise ruum. Kamber on rehielamus hilisem lisand (17.sajand esimest korda mainitud), kaua oli kütteta ruum, mida
17.-19. sajand küpsetatigi leiba igapäevaseks toiduks just aganatest. Puhast rukkileiba ainult oluliseks pidupäevaks. Leiva peale vajutati maagilisi või muid märke (rist, peremärk, viiskand). Leiba söödi iga toidu juurde, peale pudru. [] 1800. aasta rahvamälestused räägivad leivast, mis oli nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: ,,Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma", ,,Lapsed, tasa tulega, soojad leivad laudil." Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuuurbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. [] Leivaga püüti olla igati kokkuhoidlik ja see väljendub kas või selles, et söögilaualt korjati hoolega kokku kõik leivaraasukesed. Ära ei visatud ka vana ega kuivanud leiba, sellest keedeti leivasuppi. [] 10
tähisest (3), sabaosas (4) vajadusel keevitusprotsessi numbertähisest ja kvaliteedinõuetest defektide järgi vastavalt standardile EVS EN ISO 5817:2000. Servade töötlusviisi olemust või nurkõmbluse ristlõiget iseloomustav tingmärk kantakse laudi (2) peale (vt joonis 10) Nurkõmbluse kõrguse ,,a" mõõt või tekkiva kolmnurga kaateti pikkus ,,z" märgitakse tingmärgist vasakule (vt joonis 11). Levinum on ,,a" mõõdu tähistamine laudil, kusjuures ,,a" ei tohi olla väiks > Joonis 11. "a" ja "z" mõõtude märkimine ja nende omavaheline suhe [2:23] Tingmärgist paremale kantakse õmbluse pikkus, juhul kui õmblus ei ole detailiga ühepikkune. Viitjoone ja laudi lõikepunktis näidatakse mööda kinnist kontuuri keevitatud õmblused ringiga. Vt. joonis 12 ja tabel 1 pos.1. > Joonis 12. Keevisõmbluse andmete tähistamise näide EN 22553:2000 järgi [1:85] (tähistuste selgitused Tabel 1) Tabel 1
annaabi.ee 
