Head lapsed kasvavad vitsata? Aga mis saab siis, kui laste kasvatamisel ei olegi enam mingeid reegleid ja isegi lasteaiaealised jõmpsikad võivad teha ja öelda, mida ise tahavad? Mis saab siis, kui lapsevanemad arvavad, et lastest hoolimine tähendab olla neile paks rahakott, millega omakorda võimaldatakse enda lastele head elu? Rohkem mänguasju, komme ja vähem karistamist ning pahandamist. Mõeldes enda lapsepõlvele, tulevad mulle meelde toredad mälestused, mis on seotud nii perekonna kui ka sõpradega. Minu naabriteks olid sugulased, kelle peres kasvas ka kaks
organism ei suuda toodetud insuliini efektiivselt kasutada. Lastel on levinud eelkõige esimest tüüpi diabeet, mille puhul ei tooda keha kõhunäärmes olevad rakud elutegevuseks vajalikku insuliini, seega tuleb seda süstida või pumbaga manustada. Üha sagedasemaks hakkab muutuma juba ka teise tüübi diabeet laste seas, mis on seotud rasvumisega. Praeguseks on Eestis esimest tüüpi diabeet avastatud umbes viisesajal kuni 15-aastasel lapsel ja noorel. Neist umbes 150-200 on lasteaiaealised. Eestis on kokku ligi 500 lasteaeda ja ELDÜ (Eesti laste ja noorte diabeedi ühing) sooviks on, et diabeediga lapsi võetaks vastu neist igaühte. Miks on Eestis just nii palju diabeedihaigeid lapsi? Iseenesest pole see number katastroofiline, kuid kindlasti võiks olukord palju parem olla. Isiklikult olen arvamusel, et enamus inimkonna haigustest ja hädadest saab alguse sellest, et ei hoolitseta piisavalt hästi oma kehade eest. Ei
◦ mingil määral on normaalne, mingist hetkest käitumishäire sotsiaalsed reeglid – õige/vale käitumine mingis olukorras ◦ moraalireeglid – mitte keegi mitte kunagi ei tohi neid rikkuda, karistus tugev ◦ konventsionaalsed reeglid – kehtivad kindlas grupis, kindlal ajal, karistus väike – teistepoolne halvakspanu, reeglid võivad muutuda ◦ prudentaalsed reeglid – inimene ei tohi endale liiga teha ◦ juba lasteaiaealised lapsed teevad vahet, milliseid reeglid alati kehtivad ehk isegi kui mõni autoriteet lubab, siis ikka ei tohi ◦ selleks, et laps jälgiks neid reegleid ka siis, kui teisi läheduses pole, tuleb seletada reeglite sisu, kindlasti ei tohi vägisi kedagi sundida mõnda reeglit omaks võtma (ainult minimaalne mõjutamine), seetõttu toimib vanemate laste õpetus paremini, sest nad pole nii autoriteetsed, kuid piisavalt autoriteetsed
lugema, ei pruugi keegi aru saada, et lapsel on mõistmisel probleeme. Enamasti lugemisraskustega lapsed on keskmise, sellest pisut üles-alla intellektiga ja üldise võimekusega kompenseerivad seda verbaalset võimekust päris hästi tavaolukorras. Kui lauses on sõna mingis konkreetses tähenduses, mida laps ei tea, siis tuleb see lugemises välja. Enne lugema õppimist ei pruugi olla see üldise kõnearengu probleem väga märgatav. Enamasti lugemisraskustega lapsed on need lasteaiaealised ja alles koolis saame tuvastada lugemisraskuse. Lasteaiaealised lapsed, kui spetsialist lapse kõnet uuriks, siis ta leiaks üles küll, et lapse sõnatähenduse taju ei ole päris eakohasel tasemel. Aga kuna see lapse tavasuhtlemist ei sega, ei pruugi see laps jõuda logopeedi juurde selle küsimusega, et kas ta saab kõigist sõnadest aru. See üldine kõnearenguprobleem sõnavälja osas võib jääda märkamata kuni selleni, et laps läheb kooli ja peab hakkama lugema.
tegevusi, laps ei pruugi osata) TUGISÜSTEEMID ASUTUSESISESELT: Sõltuvalt konkreetse asutuse võimalustest *lasteaias: rühmaõpetajad, õpetaja abi, muusikaõpetaja, liikumisõpetaja, logopeed või eripedagoog, füsioterapeut, lapse tugiisik. * koolis: õpetajad, eripedagoogid, logopeedid, koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog, lapse tugiisik. Meeskonnatööös on oluline ühine arusaam lapse probleemist ja ühine eesmärk! +Kaasata lapsevanemad, oluline igakülgne nõustamine! LASTEaiaealised lapsed: **sobitusrühmad sobitada üksikuid HEV lapsi tavakonteksti. Siis lastearv on väiksem. (1 Hev= 3 tavalast). Sobitada tohib ükskõik, mis HEV last. **erirühmad lastearv on sõltuvalt puudetüübist väiksemad: *kehapuudegalaste rühm (füüsilise puudega)*tasandusrühm (kõnearengu probladega lapsed + spetsif arenguhäiretega lapsed)*meelepuudega (nägemisvõi kuulmispuudega lapsed)* arendusrühm (mõõduka, raske ja
Sotsiaalsete reeglite tüübid (Turiel ja Nucci 1978): moraalireeglid (kehtivad kõikjal ja kõigile ühtemoodi), konventsiaalsed reeglid (kokkuleppelised; murdeeas lapsed hakkavad neile ägedalt vastu, juhul kui nad pole kokkuleppe sõlmisel ise olnud aktiivsed), prudentiaalsed reeglid (keelavad iseenda kahjustamist). Lapsed (lasteaiaealised) teevad neil juba vahet. Moraalne areng. 34 Piaget' uurimused mängureeglitest. Lawrence Kohlberg (3 staadiumi, 6 astet). Lood moraalsete dilemmadega (nt Haige naine vajab ellu jäämiseks ravi. Mees ei jõua seda osta ja apteeker ei ole nõus järelmaksuga. Mida mees peaks tegema? Miks?). Kohlbergi järgi 3 staadiumit: 1. Staadium: Prekonventsionaalne (tagajärg; tegija vajadused) 2
Tüüpilisemad õpetajate poolt kasutatavad mitteverbaalsed märguanded on kellukese helistami- ja oskused on äärmiselt olulised igasuguses rühmaõppes. Seda käsitletakse mõnevõrra põh- ne; mõne instrumendi heli (palju aastaid tagasi kasutasin ma kitarri – akordi võttes andsin oma jalikumalt 3. ja 4. peatükis. koolieelikutele teada, et nad tuleksid ja vaibale istuksid); plaksutusrütm, mida lasteaiaealised kopeerivad, misjärel õpetaja muudab plaksutamise kahe sõrmega plaksutamiseks, lõpuks ühe sõrmega „vaikseks plaksutuseks“ ja käed lähevad sülle puhkama. Isegi vaikselt, rahulikult seis- Sõnakuulmatu ja tähelepanematuna tunduv klass mine, pilgu libistamine üle klassi – ootamine – võib iseenesest mitteverbaalseks märguandeks (esmakohtumisel) olla
annaabi.ee 
