lähedal. Polnud lugu, kas karjapoiss oli noor või vana, kooliskäija või mitte. Kui kaup oli koos, kutsuti karjane oma tulevast tööd üle vaatama, pererahva ja loomadega tutvust tegema. Peremees ise käis koos karjasega tulevased karjamaad läbi, et poiss teaks, mis teda ees ootab. Enne karja-aja algust oli karjapoiss naistele abiks. Ta aitas lõnga kerida, kanganiite silmata ja muid abitöid teha. Karjase magamisase oli laka peal või lambalaudas. Tüdrukudki võisid juba aita või lakka magama minna.
seda naljalt ei soovitud -- polnud ju põhjust lasta oma karjale ja perele õnnetust soovida. 20. sajandil on pahased kadrid maja ukse ette tassinud puuvirna, kivihunniku, viinud karistuseks vankri või adra katusele, toppinud korstna kinni, lasknud loomad laudast välja jne. Kadripäeval ei tohtinud lambaid niita. Lõuna-Eestis oli see keelatud kogu mardi- ja kadripäeva vahelise aja, sest muidu "sant viib villa ära". Keelatud oli kõik villaga seotu. 17. sajandil on kadripäeval lambalaudas ohvritoiduna söödud kanaliha ja laudas hüpeldes jäljendatud loomi. Kadripäeval söödi tanguputru, mida viidi ka naabritele. Kiisel, lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herned ja oad, kama või kamapallid. Oluline oli kadriõlu, vana nimetusega kadrikahi. Ilmaennustused kadripäeva järgi: Kui kadripäeval on sula, siis tähendab, et andresepäeval (30. november) on külm. Kui kadripäeval tuuled ja tormid, siis jõuludeks toob ilusa ilma.
Ilmaended Ilmaennete poolest on kadripäev mardipäeva analoog, erinevus on ennete populaarsuses. Tähepildist (Linnutee, Sõel, Suur Vanker) lähtuvad ilma ja saagiended on osalt kirjandusemõjulised. Eeloleva kevade ilma ja saagi ettearvamine on mardipäevaga võrreldes juhuslik. Töökeelud Peale keelu kadripäeval lambaid niita, on see olnud keelatud LõunaEestis mardi ja kadripäeva vahel, muidu "sant viib villa ära". 17. sajandil on lambalaudas ohvritoiduna söödud kanaliha, loomi on imiteeritud hüplemisega. Toidud Tangupuder, mida viiakse üksteisele. Kiisel, lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herned või oad, kama või kamapallid. Oluline oli kadriõlu, vana nimetusega kaisan, kahjaiset, mille nimetus viitab vanale ohrijoogile. Lähedased pühad: Mardipäev Hingedeaeg & hingesandid Jõulusandid Nigulasandid Muu maailma tavadest Halloween (Ameerika) ja Lucia päev (Rootsi).
Pulmasöögid erinedi samuti paikkonniti. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast, seetõttu oli lambaliha kindlasti ka pulmalistel endil kaasas. Näiteks Mulgimaal peeti aga lambaliha pulma viimist alandavaks. Seal oli pidusöögina esikohal sealiha. Peale leiva ja liha viidi pulma ka võid, kartuleid, rannaaladel ka kala. Jookidest oli pulmas kõige tähtsam õlu. Kes pulma õlut kaasa ei toonud, pidi raha annetama. Esimene öö mehe ja naisena veetis noorpaar tihti hoopis lambalaudas. See pidi tagama head karjaõnne. Voodi alla pandud kirves või nuga tõid esimeseks poisslapse, tõlv või kurikas tüdruku. Soovitud oli ikka poiss. Kui aga noorik tahtis tulevases elus võimu enda kätte saada, pidi ta pulmaööl peigmehe vanad püksid padja alla panema. Öösel ei tohtinud magades teineteisele selga keerata, siis tulnud tülirohke abielu. Veimevaka jagamine pulma viimase päeva tähtsaim sündmus. Pruut jagas ande oma uutele sugulastele
Mõnikord toimus linnas või kooli lähedal kadrirongkäik. Kadrikarnevale ja -pidusid peeti aga ka üliõpilasseltsides ja kogu viimase sajandi vältel töökohtades. Karnevalid on levinud vähemalt 1950. aastatest alates. Töökeelud Keelatud oli kõik villaga seotu. Kadripäeval ei tohtinud lambaid niita. Lõuna- Eestis oli see keelatud kogu mardi- ja kadripäeva vahelise aja, sest muidu "sant viib villa ära".17. sajandil on kadripäeval lambalaudas ohvritoiduna söödud kanaliha ja laudas hüpeldes jäljendatud loomi. Tartumaine määgimas käimise komme võiks olla selle hiline edasiarendus. Toidud Tangupuder, mida viidi ka naabritele. Kiisel, lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herned ja oad, kama või kamapallid. Oluline oli kadriõlu, vana nimetusega kadrikahi. Kahjaks nimetati igasugust ohvrijooki, nii et selle põhjal võiks see viidata kaua tähtsaks peetud pühale.
põlletamine ehk põllelappimine. Algul prooviti põlle siduda igale poole, küll kaela, küll jalgade ümber, lõpuks pandi põll õigesse kohta ja saigi hakata seda lappima. Esimese raha viskas sisse peigmees ja tema järgi tegid seda ka pulmakülalised. Sellele järgnes veel pruudi tantsitamine, mis algselt kuulus viljakus ja sigivusrituaalide hulka, hiljem kujunes sellest ka rahakogumise ettekääne. Esimese öö mehe ja naisena veetsid noorpaar tihti hoopis lambalaudas. Noorpaari magama viimine oli seotud mitmete rituaalidega ja see toimus tähtsate pulmategelaste saatel. Pulma lõpp oli traditsiooniline ja sellest pidid külalised ise aru saama. Kui lauale toodi apsasupp või kapsad ja liha enam ei antud, oli õige aeg hakata minema. Järgmisel pühapäeval või nädal peale pulmi peeti järelpulmi, kuhu tulid kokku lähedasemad sugulased ja need, kes mingil põhjusel õigel ajal tulla ei saanud.
Põll ees, teatas siduja, et sellel auk sees on ning kutsus kõiki appi seda lappima. Lappimine kujutas endast raha andmist esimese raha viskas põlle sisse tavaliselt peigmees, tema järel ka teised pulmakülalised. Põlletamisele järgnes tantsitamine, kus siis esimeseks tantsitajaks oli keegi peigmehepoolsetest sugulastest, kellele noorik siis kindad kinkis. Iga tantsija pidi naisele ka natukene raha andma. Tihti veedeti esimene öö mehe ja naisena lambalaudas pidavat tagama hea karjaõnne. Kuna voodit tollal veel majapidamises polnud, sai rääkida asemetest. Aseme õled olid tavaliselt peigmehe niidetud, aga linad olid pruudi poolt. Aseme tegi ära kaasanaine või ämm, kes siis vaevatasuks kingituse sai. Isamees lõi ka mõõga aseme kohale lakke või seina, et kaitsta noorpaari kurjade jõudude eest. Kui pulmaööl oli voodi all kirves, oli lootus eostada poisslaps, kui tõlv või kurikas, tüdruklaps
ehk põllelappimine. Algul prooviti põlle siduda igale poole, küll kaela, küll jalgade ümber, lõpuks pandi põll õigesse kohta ja saigi hakata seda lappima. Esimese raha viskas sisse peigmees ja tema järgi tegid seda ka pulmakülalised. Sellele järgnes veel pruudi tantsitamine, mis algselt kuulus viljakus ja sigivusrituaalide hulka, hiljem kujunes sellest ka rahakogumise ettekääne. Esimese öö mehe ja naisena veetsid noorpaar tihti hoopis lambalaudas. Noorpaari magama viimine oli seotud mitmete rituaalidega ja see toimus tähtsate pulmategelaste saatel. Veimevaka jagamine oli pulma viimase päeva tähtsaim sündmus, kus pruut jagas ande põhiliselt oma uutele sugulastele. Vastupidiselt kaasaegsele pulmale, kus kingitusi saavad pruut ja peigmees, oli veel 19. sajandi pulmas pruut see, kes pidi alates isakodust lahkumisest kuni pulma lõpuni kingitusi jagama. Pulma lõpp oli traditsiooniline ja sellest pidid külalised ise aru saama
annaabi.ee 
