Typhoni (saja maopeaga koletis) ja Echidna (koletis, kes oli pooleldi naine, pooleldi madu) tütar. Ehkki Sfinksil olid tiivad, polnud ta teadaolevalt lennuvõimeline. Hera saatis Sfinksi tema kodust Aethiopias (sellega meenutasid kreeklased Sfinksi välismaist päritolu) Teeba linna lähistele, kus ta kõigilt teelistelt küsis mõistatuse ja kägistas ära kõik, kes vastust ei teadnud. Niimoodi karistas Hera Teeba kuningat Laiost, kes oli oma vastsündinud pojal Oidipusel jalad kokku sidunud ja ta mägedesse surema jätnud. Vähetõenäoline, et see juhtus vahetult pärast Oidipuse hülgamist: sel juhul oleks Sfinks paarkümmend aastat teebalasi kimbutanud. Kui Oidipus oli suureks kasvanud, rändas ta Teebasse ja sattus Sfinksiga kokku. Oidipus lahendas mõistatuse, mispeale Sfinks tappis enese, viskudes kuristikku. Varasemad jutustajad konkreetset mõistatust ära ei toonud. Hiljem ilmus legendidesse ka
- Oidipuse isa on surnud loomulikku surma, Polybos polnud Oidipuse isa. Saadik oli ise Oidipuse Polybosele kinkinud. Saadik oli Oidipuse kaljujärsust leidnud ja nii saigi ta Oidipuse pääastjaks. Teatas, et üks karjane, keda käskis Laiose, oli Oidipuse talle andnud. 9)mis juhtus Lokaste ja Oidipusega, kui selgus lõplikult viimase sünnilugu? - Iokaste oli nii meeleheitel ja jooksis enda magamistuppa. Pani uksed kinni ja needis samal ajal Laiost ja Oidipust. Ta tegi enesetapu puues end nööriga üles. Oidipus oli nii hirmunud ja tõi naise lae alt alla. Edasi kiskus ta kaasa rüült kuldsed preesid ja torkas nendega oma silmad läbi. Siis hakkas nõudma oma maalt väljasaatmist. 10)missuguse pave esitas Oidipus Kreonile seoses oma lastega?- Oidipus palus Kreoni et too valvaks ja kaitseks tema kahte tütart. Oidipuse poegi agaa mitte, sest nemad pidid ise hakkama saama.
Oidipuse lugu on väga keeruline ja sündmused põimitud. Minu arust see teema on täitsa eluline, kui välja arvata Delfi Oraakli ennustust. Ma ei usu ennustustesse, sest kõik võib iga hetk muutuda. Raamatus aga juhtus täpselt see, mida oraakel oli ette ennustanud. Kui su vanemad salatsevad su päritolu kohta, siis sa võid iial mitte teada saada, et sa pole nende poeg või tütar. See, et Oidipos tappis oma isa, see oli minu arust täitsa juhus, sest ta ei teadnud Laiost. Aga nagu öeldakse, iga vale tuleb kunagi päevalgele. Nii tuli ka see. Oidipus sai juhuslikult Iokastelt teada Laiose surma asjaolusid ja kui ta hakkas seda enam uurima, siis selgus, et tema poolt tapetud Laios oli tema nioloogiline isa ja naine kellega Oidipus abielus oli, oli tegelikult tema lihane ema. Tal olid oma emaga lapsed, sohilapsed. Seda ei saanud aga kumbki kannatada. Oidipus torkas omale silmad välja ja hiljem leidis otsa ja Iokaste poos ennast üles
Apollon oli tõejumal ja kõik, mida Delfi preestritar kuulutas, pidi sündima, kuid sellest hoolimata, kui oraakel hoiatas Laiost, et too peab surema oma poja käe läbi, otsustas kuningas seda ära hoida sidudes lapse jalad kokku ning jättes ta kõrvalisse mäekurusse, kus abitu olend pidi peagi surema. Laios oli nüüd mureta, kuna oli veendunud, et vähemalt antud juhul võis ta paremini kui jumal tulevikku ette näha. Kuningas tapeti aastaid hiljem kodust kaugel ja ta ei saanudki teada, et tema surm kinnitas Apolloni tõde
uurimisest loobuma, kuid oidipus ei tagana, vaid otsustab tõe nimel lõpuni minna. Iokaste põgeneb lossi, kuid Oidipus arvab, et naise ahastuse põhjuseks on hirm madalast soost põlvneva Oidipuse pärast. Kolmas stasimon (koor) Koor esitab õnneliku hümni jumala sõnade õigeks osutumise puhul. Siin tekib terav kontrast Oidipuse traagika ja jumaliku tõe vahel. Koor avaldab mõtteid,et Oidipus võib põlvneda nümfidest jajumalaist. Viies episood Saabub kunagi Laiost teeninud karjane. Karjane ei taha kunagist lugu lapsega meenutada ja siunab teiste juttu mõttetuseks. Oidipus ähvardab vana karjust piinamisega, kui see tõtt ei räägi. Karjane kinnitab lapsega seotud lugu. Ta räägib, et tal olnud Laiose käsk laps tappa, kuid kaastundest ei teinud ta seda, vaid andis vastsündinu edasi teisele karjusele. Rauk teadis, et Laios tahtis lapsest lahti saada, kuna kartis endeid, et lapsest peab saama isa tapja. Oidipusele on nüüd kõik selge
uurimisest loobuma, kuid oidipus ei tagana, vaid otsustab tõe nimel lõpuni minna. Iokaste põgeneb lossi, kuid Oidipus arvab, et naise ahastuse põhjuseks on hirm madalast soost põlvneva Oidipuse pärast. Kolmas stasimon (koor) Koor esitab õnneliku hümni jumala sõnade õigeks osutumise puhul. Siin tekib terav kontrast Oidipuse traagika ja jumaliku tõe vahel. Koor avaldab mõtteid,et Oidipus võib põlvneda nümfidest jajumalaist. Viies episood Saabub kunagi Laiost teeninud karjane. Karjane ei taha kunagist lugu lapsega meenutada ja siunab teiste juttu mõttetuseks. Oidipus ähvardab vana karjust piinamisega, kui see tõtt ei räägi. Karjane kinnitab lapsega seotud lugu. Ta räägib, et tal olnud Laiose käsk laps tappa, kuid kaastundest ei teinud ta seda, vaid andis vastsündinu edasi teisele karjusele. Rauk teadis, et Laios tahtis lapsest lahti saada, kuna kartis endeid, et lapsest peab saama isa tapja. Oidipusele on nüüd kõik selge
Käesoleva loo on Edith Hamilton võtnud Sophoklese samanimelisest näidendist, välja arvatud sfinksi mõsitatud, millele Sophokles vaid kaudselt vihjab. Teeba kuningas Laios kuulus Kadmose järeltulijate kolmandasse põlve. Ta abiellus kauge sugulase Iokastega. Nende valitsemise ajal hakkas Delfi Apolloni oraakel etendama juhtivat osa perekonnaõnnes. Apollon oli tõejumal ja kõik, mida Delfi preestritar kuulutas, pidi sündima, kuid sellest hoolimata, kui oraakel hoiatas Laiost, et too peab surema oma poja käe läbi, otsustas kuningas seda ära hoida sidudes lapse jalad kokku ning jättes ta kõrvalisse mäekurusse, kus abitu olend pidi peagi surema. Laios oli nüüd mureta, kuna oli veendunud, et vähemalt antud juhul võis ta paremini kui jumal tulevikku ette näha. Kuningas tapeti aastaid hiljem kodust kaugel ja ta ei saanudki teada, et tema surm kinnitas Apolloni tõde. Kõneldi, et Laiose tappis röövlijõuk, kes jättis ellu vaid ühe mehe, kes
Teda peeti hävingu ja halva õnne deemoniks. Sfinks oli Hesiodose järgi Kimääri ja Orthose, mõnedel andmetel aga Typhoni ja Echidna tütar. Ehkki Sfinksil olid tiivad, polnud ta teadaolevalt lennuvõimeline. Hera saatis Sfinksi tema kodust Aethiopias (sellega meenutasid kreeklased Sfinksi välismaist päritolu) Teeba linna lähistele, kus ta kõigilt teelistelt küsis mõistatuse ja kägistas ära kõik, kes vastust ei teadnud. Niimoodi karistas Hera Teeba kuningat Laiost, kes oli oma vastsündinud pojal Oidipusel jalad kokku sidunud ja ta mägedesse surema jätnud. Vähetõenäoline, et see juhtus vahetult pärast Oidipuse hülgamist: sel juhul oleks Sfinks paarkümmend aastat teebalasi kimbutanud. Kui Oidipus oli suureks kasvanud, rändas ta Teebasse ja sattus Sfinksiga kokku. Oidipus lahendas mõistatuse, mispeale Sfinks tappis enese, viskudes kuristikku. Varasemad jutustajad konkreetset mõistatust ära ei toonud. Hiljem ilmus legendidesse
Selleks otstarbeks saadab ta mehele mantli, mis läbi immutatud Heraklese poolt mürgise noolege tapetud kentauri verest ja mis kentauri enda sõnade järgi pidi taastama kustuva armastuse. Mürk nakatab Heraklese; võimetuna taluma tekkinud piinu ta laseb enda põletada tuleriidal. Deianeira aga, märgates oma saatuslikku eksitust, lõpetab elu enesetapmisega. *** Apollon oli tõejumal ja kõik, mida Delfi preestritar kuulutas, pidi sündima, kuid sellest hoolimata, kui oraakel hoiatas Laiost, et too peab surema oma poja käe läbi, otsustas kuningas seda ära hoida sidudes lapse jalad kokku ning jättes ta kõrvalisse mäekurusse, kus abitu olend pidi peagi surema. Laios oli nüüd mureta, kuna oli veendunud, et vähemalt antud juhul võis ta paremini kui jumal tulevikku ette näha. Kuningas tapeti aastaid hiljem kodust kaugel ja ta ei saanudki teada, et tema surm kinnitas Apolloni tõde. Kõneldi, et Laiose tappis
OIDIPUS Käesoleva loo on Edith Hamilton võtnud Sophoklese samanimelisest näidendist, välja arvatud sfinksi mõsitatud, millele Sophokles vaid kaudselt vihjab. Teeba kuningas Laios kuulus Kadmose järeltulijate kolmandasse põlve. Ta abiellus kauge sugulase Iokastega. Nende valitsemise ajal hakkas Delfi Apolloni oraakel etendama juhtivat osa perekonnaõnnes. Apollon oli tõejumal ja kõik, mida Delfi preestritar kuulutas, pidi sündima, kuid sellest hoolimata, kui oraakel hoiatas Laiost, et too peab surema oma poja käe läbi, otsustas kuningas seda ära hoida sidudes lapse jalad kokku ning jättes ta kõrvalisse mäekurusse, kus abitu olend pidi peagi surema. Laios oli nüüd mureta, kuna oli veendunud, et vähemalt antud juhul võis ta paremini kui jumal tulevikku ette näha. Kuningas tapeti aastaid hiljem kodust kaugel ja ta ei saanudki teada, et tema surm kinnitas Apolloni tõde. Kõneldi, et Laiose tappis röövlijõuk, kes jättis ellu vaid ühe
annaabi.ee 
