Oraaklilt kuulnud, et tal on ette nähtud oma isa tappa, lahkub peategelane tõde teadmata oma kasuvanemate juurest. Varem oli Oidipuse isa korda saatnud kuriteo, mille tagajärjel kogu sündmustik sellise pöörde võttis. Kui oraakel poleks Oidipuse pärisisale ennustanud, et tema enda laps ta surma saadab, ei oleks vanemad oma poega tappa tahtnud. Kui oraakel Oidipusele ennustusest ei oleks rääkinud, poleks ta kasuvanemate juurest lahkunudki ja tema isa oleks samuti ellu jäänud. Ka karjus tegi valiku, jättes pisikese Oidipuse ellu. Kui ta oleks poisi tapnud, oleks tõenäoliselt ka kuningas pääsenud. Karjus oli piisavalt heasüdamlik ega suutnud last tappa. Osa edasistest sündmustest on just nimelt karjuse süü. Nii selgub, et ühe inimese otsused mõjutavad paljusid. Saatus võib olla lihtsalt õigustuseks oma valedele otsustele, aga kui midagi elus hästi läheb kiidetakse ikka ennast, mitte saatust
Feodaalide vägi (5´000 rüütlit ja 30´000 jalameest) vallutas aga sellegipoolest Jeruusalemma 1099. Aasta juulis. Palverändurid, kes tulid Euroopast palverännakutele, olid kaitsetud ja nende kaitseks rajati vaimulikud rüütliordud. Nende liikmeteks olid nii mungad kui ka rüütlid. Nendeks ordudeks olid Templiordu ja Saksa ordu. Enne Jeruusalemma jõudmist olid mitmed koju tagasi pöördunud ja oli paljusid, kes ei olnud Euroopast üldse lahkunudki. Need, kes Jeruusalemma üldse jõudsid koheldi kangelastena. Kõik, kes ristisõjas osalesid olid andnud vande kirikule ja need, kes vannet rikkusid heideti kogudusest välja.
nõustus, sai temast vargakampa liige. Nad pidid kelleltki kella varastama, aga nad jäid vahele, ja siis pidi Oliver kohtusse minema. Tänu kohtusse minekuga sai Oliver teada, oma sugulased Rose Maylet ja vanaisa. Rose Maylet ütles, et Oliver ei varastanud. Ja ütles, et raamatupoe pidaja võib sama kinnitada. Oliver lasti vabaks ja ta läks elama Rose Maylet ja vanaisa juurde. Ühel päeval, nädala aja pärast otsustas Rose Maylet Oliveriga jalutama minna parki, kuna teine pole toast lahkunudki. Aga vanaisa andis raha ja raamatud, et Oliver viiks nad tagasi raamatupoodi. Seda ka Oliver tegema läks, kuigi, Sikes ja Nancy tulid ja röövisid Oliveri. Nad võtsid kõik mis tal oli nii raamatud kui ka raha, mis vanaisa andis, usaldades, et ta tuleb ikka tagasi, mitte ei varasta ära, mida ta ka tegelikult ei teinud. Lõpuks hakkab Nancyl temast kahju ja ta lepib Rose Mayleti ja vanaisaga kokku, et keskööl saate te Oliveri tagasi
Töötu ja peaaegu alati rahutu Alliksaar veetis oma päevi enamasti Werneri ja ülikooli vanas kohvikus. Tema kodu põles maani maha 1960. aastal, õnneks suudeti vähemalt osa pabereid ja kirju välja toimetada. Kuid nad hakkasid oma naisega maja taastama ning ehitasid selle uuesti üles. Alliksaar suri vaid 43-aastasena vähki. Ta eitas oma haiguse tõsidust, oli rõõmsameelne ja suhtus tulevikku optimistlikult. Ta olevat kirjutanud viimase hetkeni. Linda peaaegu ei lahkunudki mehe voodipäitsist. Tema matusele tulid vaid lähedased sõbrad. Looming Kogu Alliksaare luulet iseloomustab elujanu ning optimism Usu, tuleb aeg, kus kõik me õpime naerma! (,,Kevadine kõnelus"). Tema luulet võib võtta kirjeldusena soodsast hetkest, kõiges peituvast võimalikkusest. Sageli on Arturi vestluskaaslaseks SINA. Ta kuulutab, väitleb, moraliseerib ja õpetab. Alliksaare luule on raskesti loetav. Kohati võib jääda mulje, et
Ta noogutas pead ja otsustaski sinna elama jääda. Temast möödus laplane, kes nägi, et tal on kitsed, ja küsis, et kas ta tahab tõesti sinna paikseks jääda. Iisak tahtis, tal oli veel naist vaja....Möödus aeg, Iisak oli leidlik ja nupukas. Kui kodust ära läks, ei jäänud loomad nälga. Lõpuks tuli abiline. Üks sõstrasilmne tüdruk, üle 30ne. Nad sõid ja jõid, jutustasid...Öösel ihaldas Iisak tüdrukut ja võttis ta. Inger ei lahkunudki hommikul, ei lahkunud üldse, ta jäigi sinnna mehele appi. Naisel oli jänesemokk, mis tõttu rääkis ta pudinal ja keeras tihti näo kõrvale. Naine töi hütti oma asju juurde, lambaid, voki jne.. Iisak hakkas temasse armuma. 2. Inger läks ära ja naasis 5 päeva pärast oma tiine lehmaga. Iisak arvas, et see lehm on varastatud, ent lõpuks ikkagi jäi naist uskuma, et see on Ingeri lehm, sugulaste juurest. Iisak hakkas väsima, ent ehitas ikkagi maja valmis. Loomad
jätta, kuna Soome oli N.Liiduga rahu sõlminud. Samal ajal tehti Tallinnas katset taastada Eesti Vabariik, et saabuv Punaarmee ei leiaks eest haakristilipu, vaid kõigiti seadusliku sinimustvalge – loodeti et lääneriigid sunnivad Stalinit ehk Eesti olemasoluga leppima. Ametisse määrati valitsus eesotsas Otto Tiefiga ja Pika Hermanni torni heisati Eesti lipp. Kiiruga püüti hakata formeerima omi väeosi, kuid oli juba hilja. Punaarmee tungis peale, sakslased polnud veel päriselt lahkunudki ja valitses suur segadus. Eesti valitsus lahkus 21.septembril 1944 pealinnast ja püüdsid Läänemaal Rootsi pääseda, kuid enamik sattus õnnetult Nõukogude relvajõudude kätte vangi. 22.septembril hõivas Punaarmee peaaegu vastupanuta Tallinna ja Pikal Hermannil asendati Eesti lipp punalipuga. Taganemisel jäid maha enamik Eesti väeosadest, kes peale taasokupeerimist alustasid vastupanuvõitlust N.Vene võimuga metsades. (metsavennad)
kosjaviina juua. Sohvi jõi ja pakkus Illimarile magusat. Peale vestlust Sohviga läks Illimar veel ka alatarele ning rääkis lellele kosjaskäigust. Lell soovitas tal varsti koju minema hakata ning seda Illimar ka tegi. Teel koju sattus ta kokku suure pulliga ning vältis mitmeid inimesi, kaasaarvatud enda isa. Ta tahtis järve kaudu koju minna, kuid talle tulid tema pruudi Sohvi koerad Maks ja Moorits vastu. Illimar võttis saapad jalast ja ronis toominga otsa. Koerad ei lahkunudki niipea nagu Illimar lootis. Siis hakkas vihma sadama ning tuul tõusis. Ühel hetkel umbes lõuna ajal kuulis ema koerte klähvimist ja tuli ajas koerad ära ning aitas Illimari puu otsast alla. Ema seelikust kinni hoides ning nuuksudes läks Illimar koju. Sellele järgnevalt oli Illimar otsekui haige. Ta tõusis kord vara, kord hilja, kord kiiresti, kord aeglaselt. Ta tahtis olla üksi ja mõelda. Mõne aja pärast läks see üle ja ta hakkas ka uuesti õues käima
lähedal. Järgmine peatus oli juba Eesti piir- Valga. Tony oli lahkumispalavikus, tema oli see, kes esimesena bussile järele lehvitas. Tegime Valgas ka lõpuks ära oma grupipildi- varem nagu kuidagi ei saanud! Nägemiseni, Tony! Tartus toimus suurem kolimine, Kesk Eesti rahvas korjas oma kodinad kokku.Tähelepanuväärse seigana seisid Kanni igikadunud jalgrattapedaalid kenasti järelkäru sisemise rattakoopa PEAL, nagu poleks nad kunagi sealt lahkunudki! Vaesed Bulgaaria grupi jalgrattatehnikud, kes Bulgaarias verist vaeva nägid uute otsimisega! Aga jäägu see järgnevatele põlvedele arutlemiseks... Tunne oli lahkumisel nagu toimuks massimõrv, igaüht sai kõvasti- kõvasti kallistatud ja heidetud viimane pilk, lubadusega jälle Kunagi kohtuda... NÄGEMISENI, sõbrad, kes viitsis mu üllitist lõpuni lugeda ja aitäh teile, kui leidsite siit mõtteid mis on ka teie hingest läbi käinud, sest: mida võin pakkuda mina
annaabi.ee 
