ka edu. Mõeldes enda peale, et millised omadused neist neljast on minus olemas, siis oleks mul veidi probleeme enesekindlusega, kuna mul on raske uskuda, enda tehtud või toodetud ideesse või tootesse piisavalt palju, et suudaksin seda raha eest inimestele reklaamida ja soovitada. Ma hakkaksin kindlasti kahtlema selles, et isegi kui see mulle meeldib, siis teiste arvates ei pruugi see olla piisavalt hea. Ma ei suudaks ignoreerida vigu, mis minu tootel või ideel on ja kui kuuleksin halba tagasisedet, siis tahaksin kindlasti talle kohe raha tagasi anda, kuigi kogu info oli olemas ning mina polnud otseselt viga teinud. Ülejäänud kolmega arvan, et mul probleeme poleks. Kokkuvõttes arvan ma siiski, et ma oleksin hea ettevõtja, sest ma ei karda võtta initsiatiivi ja inimestele käske anda ning küll see enesekindlus ka ajapikku tuleks. Ka mina arvan samamoodi nagu Epp Vodja, et peaaegu igaüks võib saada ettevõtjaks lihtsalt mõnel tuleb see loomulikumalt kui teisel.
Miks mulle meeldib elada Eestis? Eesti on alati olnud väike riik, kus rahva hing ja süda vägagi suur. Olen elanud siin 21 aastat, selle ajaga juurdunud mu mõtetesse oma arvamus sellest tillukesest maalapikesest suurte hiiglaste vahel. Paljud rändavad aga välja, ning vaatavad põlgusega tagasi oma sünnimaale. Nende käitumises hoovab minu teadvusesse palju küsimusi. Esimeseks küsiksin minejatelt vaid miks? Vastust ootamata, jookseksin ruttu eemale, ilmselt kuuleksin sealt nurinaid raha pärast ja oigamist paha riigikorra tõttu. Eestis on minu arvates elada imeline. Esiteks, need maagilised neli aastaaega, mis jäävad hellitama ilmselt elu lõpuni. Tunda kevade taasärkamist, värskust. Haista suve sooje vooge ning imelisi kontraste. Tunnetada sügise raju äkilisust ,uinutavat vihmavalingut. Näha talve imelist valgust ka pimeduses, pehmet looduse puhkelolekut, mille peal silm vaikselt puhkab. Kõige selle koosmõjul oleme nii mitmekesised
Kui puhta ilu kehastus. Ja valgus sügav rõõm mu rindu Ja süda täis on joobumust Ja jälle tunneb eluindu Ja pisaraid ja armastust. TATJANA KIRI ONEGINILE Ma teile kirjutan mis enam? Tõepoolest, kas ei tundu siin kõik juba ülearusena, mis iial juurde lisaksin? Ma tean, te võiksite ju praegu mind pilgata ja põlata. Kuid ei mu hingevaluga ei naljata te ilmaaegu. Ma otsustasin alguses, et vaikin: mitte iganes te poleks aimanud mu häbi, kui kuuleksin ja näeksin taas teid kasvõi kordki nädalas, et hiljem ööd ja päevad läbi siis mõtelda ja mõtelda ühtainust alalõpmata ja meenutada hiljukesi ühtsoodu, kuni kohtan teid, silp-silbilt kõiki sõnakesi ja teie häälevarjundeid... Kuid maal on kõik ju igav teile. Te hoiduvat siin seltsimast. Ei, särada ei antud meile ja siiski... tere tulemast! Miks käisite meid külastamas? Miks tuli teiega see piin? Teid kohtamata oleksin ma õppinud ju kord siinsamas
isegi, ja juba aastat kümme nii ma ninapidi ratastringi vean õpilasi, vaeseid hingi, ja näen, et midagi ei tea.", ,,Ma oma teadmisi ei hinda, ei arva, et võiksin inimsoole teed näidata õigema, parema poole,". Ta otsib elu mõtet, maailma tuuma. Et selleni jõuda, on ta valmis pöörduma maagia poole. Fausti majanduslik seis on ka kehv. ,,Ka muuga hoobelda ei saa, puudub au ja toredus, maja ja maa. Kas on koerapõligi nõnda hale? Seepärast ma andun nüüd maagiale, et kuuleksin mõne vaimu käest maailma juhtivast imeväest, et enam tarkust kogu aja mul teeselda ei oleks vaja, vaid mõistaksin, mis on su tuum, maailm ja elu, aeg ja ruum, ja näeksin kõikeloovat jõudu ja sõnadest ei tunneks õudu." Enda kambris tunneb Faust end nagu vangikongis: ,,Veel olen, ah, siin konginurgas!" Peale Wagneriga vestlemist ning mõningat mõtisklust tuleb Faustile veelgi suurem masendus peale. Ta peab end suhteliselt tähtusetuks, leiab end lootusetus olukorras
Kuhu nad ruttavad? Kas see, kes neid takka kihutab, ei väsi vähimalgi määral? Kas kaugused ei raugesta teda? Kas uni iialgi ei väisa ta lauge? Kas ta kusagil ei küllastu ega ammendu? Millist oma mõtteist võiksin eelistada, tundes, kuidas nad kõik ühtviisi rändavad?! Olen määratusuur mets. Olen määratusuur mets. Kas sa leiad mus mõne raja? Kui leiad, siis on see kaotuseks meile mõlemale. Iga rada viiks minust välja. Oh, et sa mus ikka eksiksid! Siis kuuleksin endas igavesti su salajasi samme, ja lakkamata toidaksin ma sind meeleheitliku lootusega ja igatsuse meeletu iluga. Meelsasti lasen kinni kasvada mind läbistavatel radadel. Kasutatud allikad: https://luuleleid.wordpress.com/tag/artur-alliksaar/ http://kodu.ut.ee/~lipmaa/luule/arhiiv/AlliksaarA.php
- ruumiline süntees asjad ei paista mulle kui 3D objektid, vaid nii, et vaatamata sellele, et lauda ühelt poolt vaadates näen ainult teatud osa sellest, tekib mul asjast siiski tervik kujutlus, ma sünteesin tajus need osad juurde, mida ma ei näe - ajalised horisondid: retentsioon(eelnevate kogemuste sidumine uutega kuulates muusikat suudan ma sünteesida eelnevad noodid kokku uutega ja ainult seetõttu kuulen terviklikku muusikat, muidu kuuleksin vaid üht nooti) ja protentsioon(tulevikutaju eristan vale nooti, kuna eeldasin juba enne, et sellist nooti ei tohiks eelnevalt järgneda). Teatavates tingimustes iseloomustab neid asju, mida ma näen, teatud ajalist püsivust. Välja arvatud seal, kus ma seda ajalist püsivust ei oota. N: arvutis olles, kus pilt pidevalt muutub. -kinesteetilised horisondid kui ma liigun mingi objekti suhtes, avaneb mul sellest
kõik ara kustutatud, mis temasse ei puutu; uinudes ja valvates seisab ta ühtepuhku mu silma ees. Mis oleks minust ilma temata saanud, kuidas oleksin ma seda hirmsat õnnetust kannatanud, mis mul nüüd vaevalt meeles seisab? Mu vaene isa, kus sa nüüd oled? . . . Kui rahulikult ta uinub! Kas ta peaks ka und nägema, mind unes nägema? Ma usun küll. Kuidas võiks see teisiti olla? Ta armastab ju mind, ta armastab mind! Kui õnnelikuks see mõte mind teeb! Mul on, nagu kuuleksin ma inglite laulu ja näeksin taevast lahti olevat . . . Teen ma pattu, et taevalist õnne maapealse õnnega kokku 321 sean? Anna andeks, armas jumal, kui ma praegu midagi teist õnne kõrgemaks pidada ei suuda, kui seda, mis mul käes on!» Pisarad tumestasid Agnese silmi. Ta langes põlvili ja kuum palve, uskliku, õrna, õnnest ja ühtlasi õnne kadumise ahastusest väriseva südame palve kerkis ta huultelt sinise taeva poole . . .
Sellega teete teie midagi jumalaema meelepärast. Ja pealegi, uskuge mind, ma kardan väga ülespoomist!» Nende sõnade juures hakkas õnnetu Gringoire kuninga tuhvleid suudlema, ja Willem Rym ütles tasakesi Coppenole'ile: 434 «See on kena, et ta maas roomab! Kuningad on sarnased Kreeta Jupiteriga: neil on kõrvad ainult jalgade küljes.» Sukakuduja ei hoolinud Kreeta Jupiterist, vaid üksisilmi GringoireM poole vaadates vastas ta kohmaka naeratusega: «Ah, kui kena see on! Paistab, nagu kuuleksin ma kantsler Hugonefd minult armu palumas.» Kui Gringoire lõpuks hingeldades peatus, tõstis ta üleni värisedes oma silmad üles kuninga poole, kes küünega oma püksipõlvelt plekki kratsis. Siis võttis majesteet oma rohukarika ja hakkas jooma. Selle juures ei lausunud ta sõnagi ja see vaikus piinas Gringoire'i kõige enam. Viimaks vaatas kuningas talle otsa ja ütles: «On aga hirmus larask!» Siis pöördus ta Tristan l'Hermite'i poole: «Tühja kah! Laske tal minna
mitte. Olge nüüd valmis! Astu edasi, George Jackson. Aga pea meeles, ära rutta, -- tule üsna pikkamisi. Kui keegi sul kaasas on, siis jäägu ta maha, -- kui ta end näitab, siis laseme. Tule nüüd. Tule pikkamisi. Tõuka uks lahti. Tõuka ise, -- parajasti nii, et sa läbi mahud; kas kuuled?» Ma ei rutanud; poleks saanudki rutata, kuigi oleksin tahtnud. Astusin ikka üheainsa aeglase sammu korraga. Kõik oli vaikne, mulle tundus üksnes, nagu kuuleksin oma südamelööke. Koerad olid sama tasa kui inimesed, kuid kõndisid mu kännul. Kui ma jõudsin kolme palkidest trepiastmeni, kuulsin, kuis uks lukust lahti keerati, riivid ja poldid eest ära lükati. Panin käe vastu ust ja lükkasin seda vähehaaval laiemale, kuni keegi ütles: «Nüüd on küll, pista pea sisse.» Tegin seda. kuid arvasin, et nad mul pea maha võtavad. Küünal oli põaandal ja inimesed seisid kõik selle ümber. Nad vaatasid mind, ja ma
annaabi.ee 
