Kuristik rukkis (0)

„ Kuristik rukkis “
J.D. Salinger 01.01.1919-18.01.2010 oli juudi/šoti päritolu Ameerika kirjanik kelle kolm kuulsaimat teost on : „Kuristik rukkis“ 1951, „Franny ja Zooey“ 1961 ning „ Seymour , sissejuhatuseks" 1963.
Ta õppis riigikoolides ning õpetajad enamuses arvasid, et tegemist on keskpärase, viisaka ning natuke häbeliku õpilasega. Hiljem saadeti ta sõjaväekooli, ning peale seda käis ta veel New Yorgi -i ja Columbia ülikoolis kus ta oma jutte avaldama hakkaski. 1944-1946 osales ta teises maailmasõjas kaasaarvatud Normandia dessandis, viimane mõjutas ka ta edaspidist elu. Peale sõda hakkas ta oma lugusi avaldama New-Yorkerise ajakirjas ja seda kuni 1965 aastani peale mida ta ei avaldanud enam ühtegi teost, oma viimase teleintervjuu andis ta 1985. aastal.
Oma keskeas tundis ta huvi meditatsiooni ja jooga vastu ning ta tütar kirjutas oma memuaarides, et poleks Salinger huvitunud Paramahansa Yogananda õpetusest mis tõstis au sisse abielu ning perekonna poleks sündinud ei teda, tema vendaning ta vanemad poleks kunagi abiellunud.
Salinger oli abielus kolm korda, teisest abielus oli tal kaks last, tütar ja poeg ning kolmas abielu oli temast 40 aastat noorema naisega kellega oli ta koos kuni oma surmani.
2Kuristik rukkis“ räägib 17aastasest Holdenist kes jutustab enda elust ühte seiku mis toimus umbes siis kui ta oli 16 aastane, ta oli just järjekordselt välja visatud koolist mis oli tal juba teine kool kust ta välja visati ning ühest koolist tuli ta ise ära, sest ei suutnud taluda seda silmakirjalikust mis seal toimus. Sellest koolist visati ta välja, sest ta oli neljas aines läbi kukkunud aga ega õppetöö teda väga ei huvitanudki ja ta ei suutnud kohaneda õigemini oli ta mässumeelne ning talle ei meeldinud paljud asjad. Oma viimastel päevadel koolis käib ta võistlustel milles nende võistkond ei osalegi, sest tema, meeskonna kapten unustab kõik nende asjad metroose ja kogu tiim on ta peale sellepärast pahane, ning nad ignoreerivad teda terve tagasitee kooli. Peale seda käib ta enda hüvasti jätmas enda nüüd siis endise ajaloo õpetajaga Mr.Spenceriga kes muu jutuajamise käigus mainib talle, et elu on mäng mida tuleb mängida reegleid järgides ja kõik läheb hästi, kuid Holden arvab , et elu ongi mäng kuid selles mängus on kaks võimalust kui sa satud elumeeste seltskonda siis lähebki kõik hästi kui ei siis ei ole asjad nii kerged midagi, ennast arvas ta olevat just teises seltskonnas.
Ühiselamus on ta jutuajamine Ackleyga kes elab temaga ühes toas ning on tema arust üks imelik inimene ja ta toakaaslane Stradlater tuleb tuppa ning palub Holdenil enda eest ühe kirjandi ära teha, Holden jääb nõusse ning teeb selle ära, aga tagasi tulles pole Stradlater kirjandiga rahul ning Holdenile ei meeldi see, et Stradlater niimoodi naini äa kasutab ja neil läks löömaks kus Holden peksa saab peale mida ta räägib natuke Ackleyga juttu ja lahkub samal ööl koolist ning sõidab New Yorki . Kus ta hotellis ühe uksehoidjaga raha pärast kaklema läheb ja jälle peksa saab. Peale mida kohtub ta oma tüdruku Sally-ga kellega ta tahab ära põgeneda ning kuskil kaugel ta naiseks vütta, tüdruk aga ei taha mille peale neil tuleb suuremat sorti tüli ning nad lähevad lahku.
Koju jõudes pole Holdeni vanemaid kodus ning nad on tema õnneks väüljas, kodus on aga tema väike õde Phoebe kes sammuti ei mõista teda. Ning hiljem tahab koos Holdeniga põgeneda ja oma plaanist lubab ainult loobuda kui ta loomaaeda viiakse, mida Holden ka tegi hiljem läksid nad parki ning kus peategelane tundis endas järsku muutust ja sai aru, et kõik ei olegi nii halb ja ta on nõus ka koju jääma , kui lõpus hakkas vihma sadama kui oavarrest ja kõik lapsevanema ja muud inimesed ära jooksid sealt pinkide pealt oli Holdenil ükstaskõik, sest ta oli nii õnnelik „Olin järsku nii pagana õnnelik, et pidin peaaegu uluma hakkama, kui tõtt tahate teada. Ma ei tea mispärast, küllap sellepärast, et ta oli nii pagana kena kui ta oma sinises palitus keerles ja keerlas. Issand kui kahju, et teid sela ei olnud.“
Lõppeb raamat sellega, kuidas ta räägib, et ta igatseb kõigi järgi ja soovitab , et ärge teie midagi jutustage, muidu hakkate ka nende inimeste järgi igatsema kellest jutt.
Kui see jutt nüüd lühidalt kokku võtta siis põhimõtteliselt räägib see sellest kuidas üks noorukennast leiab ja kasvab oma nooruse rumalusest javälja ja saab aru, et maailm polegi täiuslik ning tema ei saagi seda muuta ning tuleb leppida temaga just sellisena nagu ta on.