Kunstnik ja autoriõigused (0)

Getri Mitt
Moestilistika III
Kunstnik ja autoriõigused
Essee
Juhendaja : K. Lehari
Tallinn
2014
Kunstnik ja autoriõigused
Eesti Vabriigis kaitseb loomeinimest ja tema tööd intellektuaalne omand. Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) kuulub 183 riiki, sealhulgas Eesti alates 1994. Aastast. Kuid seda tuleb osata enda kasuks rakendada. Autoriõiguse tähenduses loetakse kunstiteoseks igasugust kunstilist väljendust, mis on originaalne ja väljendatud tajutavas vormis. Tähenduses on kunstiteoseks nii lapse esimesed sirgeldused kui kunstnike teosed. Teose loomise momendist tekib sellele autoriõigus. Mingisuguseid formaalsusi pole vaja täita (teost registreerida, deponeerida jne). Autori õigustel on Eestis põhiseaduslik alus. Põhiseaduse § 39 sätestab:“Autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule. Riik kaitseb autori õigusi.” Üldreeglina tekivad nii isiklikud ( moraalsed ) kui ka varalised õigused teose vahetul loojal – autoril, kuid mõned varalised õigused võivad seadusega üle minna teisele isikule (näiteks tööandjale). Autor teostab oma varalisi ja isiklikke õigusi kas iseseisvalt (näiteks sõlmides lepingu kirjastusega) või autorite organisatsiooni (näiteks Eesti Autorite Ühingu) kaudu kollektiivselt.
Maailmas, kus luuakse pea iga sekund midagi esteetiliselt nauditavat, on raske selles konkureerivas ja hektilises džunglis kui sellises silma paista, eristuda ja jõuda suurele areenile. Võiks öelda, et see on loominguliste erialade esindajate üks peamisi probleeme. Head ja ilusat on palju. Originaalse käekirja loomine võib tulla nii lihtsalt, kui ka raskelt . Aga kui keerukaks võib osutuda selle kaitsmine? Kus läheb piir plagiaadi ja originaalloomingul? Kui tihti me mõtleme, kas tegu on labase kopeeringuga, inspiratsiooni allikas või päris asi?
Viimastel aastatel on rohkelt tähelepanu tõmmanud rõivatööstus oma masstootmisega. Palju räägitakse arengumaade ülimadalatest palkadest, ebainimlikest töötingimustest ja lapstööjõust. Kuid mitte ainult ainult tootmise köögipool pole suurte rõivamagnaatide juures räpane. Kiirmoebrändide üheks eduvõtmeks ongi teiste kopeerimine. Ise nad nimetavad küll seda inspiratsiooniks, kuid eks las igaüks ise otsustab. Üks eeskujulikeim ja kiireim neist on moebränd Zara , kes kuulub maailma suurimasse moekontserni Indidex Group’i. See Hispaania ettevõte toodab enamasti kõik oma tooted arengumaades ning nt Zara riidepoodidesse saabub uus kaup kaks korda nädalas. Kõrgmoenädalatel näidatud rõivad jõuavad tavaliselt müügile aasta jooksul, kuna tooted valmistatakse enamasti käsitööna ning suure hoolega. Zara seevastu, aga leiab neist ‘’inspiratsiooni’’ ning paiskab pea vahetamiseni sarnased esemed müügile minimaalselt kuu aja jooksul.
Eraldi lugu on aga iseseisvate ja vabakutseliste disainerite-kunstnikega, ka nende unikaalne ja omanäoline looming ei jää moemagnaatidel kohe kindlasti mitte puutumata. Meie põhjanaabrite kultusbränd Marimekko mustridisainerid saavad pea iga aasta süüdistusi kellegi looming kopeerimises. Hiljutine neist näiteks juhtum, kus ettevõtte tekstiilikunstnik Kristina Isola lõpuks tunnistas üles teise kunstniku kopeerimise. Tema muster Metsänväki (“Forest Dwellers”) oli plagiaat Ukraina maalikunstniku Maria Primachenko 1960. Aastatel valminud tööst. Palju süüdistusi saavad ka rootslaste H&M ja inglaste Topshop.Sellistel puhkudel lahendused ja kompensatsioonid jäävad tavaliselt kulisside taha ning teemat üritatakse kiiresti maha vaikida.
Vasakul fotol 24-aastase briti moedisaineri Yasmin Kianfar’i kleit, tema 2011. A kevad/suve kollektsioonist. Paremal plagiaat Topshopi laserlõikega kleit.
Teistmoodi on aga arhitekti eriala esindajatega. Teatavasti arhitektid kujundavad meie igapäevaelu ümbritsevat keskkonda. Arhitektuur erineb aga paljuski teistest kunstivaldkondadest, sest arhitekt ei ole oma loometöös täiesti vaba. Ta peab arvestama hoone omaniku soove ja avalikku huvi ning seda, et hoone täidaks kõige paremini talle antavat eesmärki. Arhitekt kui autor peab juba algselt arvestama sellega, et tema teost hakatakse muutma ja täiendama. Mõeldamatu oleks näiteks olukord, kus isik ostab endale kuulsa eesti kunstniku maali ja otsustab seejärel maali ise muutma hakata. Aga üsna tüüpiline olukord näeb välja järgmine: arhitektuuribüroo osaleb konkursil , töö valitakse võidutööks ja sõlmitakse arhitektiga leping, lepingus on aga sees punkt, millega arhitekt annab ära kõik oma varalised ja isiklikud autoriõigused. Sellest klauslist piisab , et edaspidi ei pea tellija arhitektiga tegemist tegema. Tegemist on nn JOKK-olukorraga, sest konkurss on korraldatud, kõik õigused on tellijale üle läinud, nüüd tuleb vaid leida keegi kolmas, kes selle projekti võimalikult soodsalt lõpuni teeks .