Enesetutvustus Minu nimi on Janeli Aavik. Olen 19-aastane noor neiu ja elan Saaremaal. Olen siin elanud kogu oma elu. Ma armastan oma kodu, see on mulle kõige kallim koht, ning vabal ajal veedan meelsesti aega kodus. Kunstiga olen tegelenud juba väikesest tüdrukust peale. Kooli minnes läksin ka mitmesse kunstiringi ja hiljem olen käinud ka erinevates kunstikoolides. Eriti meeldib mulle teha asju ise, mitte teiste ettekirjutuste järgi. Olen säilitanud pea kõik oma tööd lasteaiast alates. Ma õpin Kuressaare Ametikoolis, dekoraator-stilisti eriala. Mulle meeldib Kuressaare Ametikool. Õpetajad on toredad ja abivalmid ning õpilased on seltskondlikud ja sõbralikd. Ametikooli õppima tulles lootsin saada palju uusi kogemusi, teadmisi ja arendada veelgi oma käelisi oskusi. Minu
Võibolla ei olegi haridus siis tähtsaim ressurss vaid selleks on see paber mis ütleb, et ollakse omandanud mingi selle ja selle hariduse, kuigi võibolla on see terve haridus saadud läbi spikerdamise ning omal teadmised üldsegi puuduvad. Loovuslik aspekt puudub enamjaolt kooli põhisüsteemist, väheseid viise on, millega loovust arendatakse koolisiseselt, põhiliselt peab loovaks tegevuseks minema peale kooli ikkagi kuskile muusikakooli või kunstiringi, et sellest mingit asja saaks. On olemas mõned koolid küll mis on muusika või kunsti kallakuga, aga need selle eest jätavad jälle selle haridusliku poole natukene rohkem unarusse. Loov töö või pigem kunst ei too väga palju raha sisse ning see on ka üks põhjustest miks see on nii unarusse jäetud. Alati on erandeid kõigele, on loovaid inimesi, kes on väga edukad ja on haritud inimesi, kes
Huviringid ja treeningud on parimad viisid õpetamaks noortele tõelisi rekreatiivseid tegevusi. Neid juhendades ja neile erinevaid võimalusi näidates, saavad nad pisiku, mis aitab neil tulevikus õigesti ja kasulikult aega sisustada. Oma osa on ka riigil ja kohalikel omavalitsustel, kes peaksid kõikidele lastele, olenemata vanemate maksujõulisusest, võimaldama meelepärase huvitegevuse. Kindlasti on igal pool palju seliseid juhtumeid, kus lapsele, kui ta tahab kunstiringi minna, üteldakse, et ei saa, liiga kallis. Halvimal juhul ei pea vanemad üldse oluliseks, et lapsel oleks korralikud hobid ning siis ei ole lapsel mingit võimalust neilt raha saada. Nii jäävadki riskigrupid (vähekindlustatud lapsed ja vanemliku hoolitsuseta lapsed) tänavale hulkuma ja võivad kergemini leida vaba aja sisustamiseks mitte rekreatiivseid tegevusi selle kõige halvemas tähenduses. Ühiskonna mõistes ongi rekreatiivsed tegevused sellised, mis ei kahjusta teisi
Kui mul on vaba aega siis käin siiski arvutis ning räägin sõpradega ja muud sellist, kuid ei kasuta selle jaoks väga kaua aega. Veel peab oskama öelda ,,ei" tegevustele, mis pole esmatähtsad. Näiteks kui sõbranna kutsub mind kohvikusse, kuid mul on vaja teha hoopis midagi tähtsamat, pean oskama öelda talle ,,ei". Tegelikult ei oskagi ma öelda, mis oleks minu seisukohast ratsionaalne käitumine ajaga kuna peale õppimise pole mul mingit tegevust nagu näiteks trenni, kunstiringi või muud sellist. Mind ei huvita otseselt mitte ükski huvitegevus, mida tahaksin meeleldi harrastada. Kodus teevad põhilise töö ära vanaema ja ema, kuid vahetevahel aitan ka mina neid. Siiski pole mul eriti muud teha kui ainult laiselda. Aja õigesti kasutamine on väga palju seotud ka transpordiga. Talvel ei saa erinevalt suvest sõita jalgrattaga vajalikku asukohta. Näiteks läheb mul kooli ja koju tagasi sõitmiseks juba umbes pool tundi. Asjaolud oleksid veelgi hullemad kui
otsusega määrati karistuseks 10 aastat vabadusekaotust parandusliku töö laagris. 1956 Vabastati ennetähtaegselt vangilaagrist. 6.12.1956 Balti Sõjaväeringkonna Sõjatribunali otsus rehabiliteerimise kohta. 1956 Abiellus õpingukaaslase ja kunstniku Esther Raudsepaga (neiupõlvenimi). 1956-1959 Õpingud Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. 1957 Sündis tütar Hanna. 1959 Alustas esinemist näitustel. 1959-1960 Töötas Tallinna Vineeri- ja Mööblivabriku kunstiringi juhina. 1960 Sündis tütar Liina. 1964 Võeti ENSV Kunstnike Liidu liikmeks. 1964-1974 Valdavalt vabakunstniku staatuses, töötas aeg-ajalt Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõuna. 25.12.1974 Henn Roode suri maovähki.
leivapakendil ja kohtab ka heliplaadil. Jüri Arraku omanäoline käekiri on kergesti äratuntav ja kunstnikule ainuomane, suur osa tema tuntumast loomingust on just maalikunst. Just seetõttu otsustasin käesolevas töös uurida Jüri Arraku kunstnikuks kujunemist ja Eesti kunstimaastikul kulgemist. Kasutasin mitmeid internetis ilmunud artikleid ja ka ühte tele- intervjuud, samuti mitmeid raamatuid. Kuna ma olen ise viis aastat osalenud Nõmme Noortemaja kunstiringi töös, siis huvitas mind väga mis andis Arrakule tõuke kunsti õppima minna. Armastan ka ise väga joonistada ja seetõttu tahtsin teada ka tema vaatepilti kunstile. Jüri Arraku kunstnikuks saamise juures oli olulisel kohal tema poolvend, kes talenti märkas ja suunas. Ka aastaid hiljem on Jüri Arrak intervjuudes rääkinud oma vennast suure aupaklikuse ja tunnustusega. Jüri Arraku elus on erilisel kohal aasta 1980, kui Eesti Telefilmis valmis animafilm ,,Suur
rukile. Laagris osalesid põhiliselt 714-aastased miste ajal. Ahja jõel sõideti taas parvlaev "Lonniga". lapsed, kuid oli ka erandeid, kus isegi 6-aastased Parimad ja aktiivseimad laagrilised said auhinnaks said esimese laagrikogemuse. Meeldiv oli see, et diplomid ja medalid (ehtsasse medalikarpi kujun- igas vahetuses oli arvukalt neid, kes olid eelista- dasid kunstiringi lapsed ise nahast medalid) ning nud suvepuhkuseks just Valgemetsa programmi- 70% laagrilistest, kes olid lihtsalt aktiivsed, panid list tegevust. Viimases vahetuses oli koguni 2/3 selga laagrilogoga T-särgi. koguarvust (229) osalejaid, kes olid Valgemetsas olnud juba 23 suve. Oli koguni 5-aastase staa- Võttes aluseks laste huvi Valgemetsa Noortelaagri iga "laagriveterane"
saanud sellegagi hakkama ning Sijavuss ja üks kriitik teravmeelitsesid tema kallal. Käbirlinski läks 21 Kunstnik tegi nalja, et ,,Käbirlinski, kuhu sa need ropud rahad paned". Dublaazirezissöör noorele vene näitlejannale: ,,See on üks neist, kellest ma rääkisin". pärast kriitikuga rääkima, et vaata pojake, sinul on seljatagune, saad ka midagi muud teha, ent teater on minu elu; kui ma siin tööd ei saa, jään nälga. Pärast telesalvestust juhtis Käbirlinski ka oma kunstiringi, heietades mälestusi oma pikast teatriteest. Jälle kodus. Kunagi oli Käbirlinski aidanud oma trepikoja näitsikul veepange tassida ning tema naine polnud seda siiamaani andestanud: ,,Omade naisest-lapsest ei hooli üldse, aga selle lipaka uni on sulle tähtis!" Ilmnes, et Eldar ei teadnud, et ta polnud Käbirlinski ja tema naise laps; Käbirlinski ja tema naine olid Eldari lapsendanud pärast tema vanemate hukkumist autoõnnetuses.
annaabi.ee 
