Nende kahe vahel algab armuafäär, millest kujuneb välja Henry kõlblusetu elufilosoofia matkimine ja imetlemine. Tänu lordile müüb Dorian oma hinge kuradile maha. Ta paneb mõtlema Doriani selles, et maal jääb alati sama ilusaks, kui see oli alguses, kuid noormees ise muutub iga aastaga järjest vanemaks ning koledamaks. Lord Henry mõjutuste tõttu hakkab Dorian elama kohustusteta elu, mida valitsevad meelelised rõõmud ning kunstinauding. Henry soovitab noormehele hedonistlikku maailmavaadet, mis peab tähtsaks vaid ihade ja naudingute nimel pingutamist. Selle maailmavaate tõttu, hakkab Dorian enda elu hoopis hävitama. Teda hakkavad ümbritsema uued austajad ning palju uusi sõpru. Dorian hakkab üha rohkem patustama ning liiderlikku elu elama, ta kasutab mõnuaineid ning hävitab teiste inimeste elusid, kes tema vastu poolehoidu tunnevad. Ühel hetkel mõistab Dorian, et mitte
teab, et on ilus, haarab äkki sügav hirm vananemise ja surma ees. Nagu Narkissos süüvib ta oma portreesse, ta ei suuda leppida sellega, et pilt jääb alati kauniks, aga tema ise kaotab kõik oma võlud. "Kui see ometi vastupidi oleks!" hüüatab ta. "Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin selle eest oma hinge!" Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm, teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Noormees armub aga näitlejanna Sibyl Vane´i. Neiu vastab tema tunnetele. Nüüd, kui ta on õppinud tundma tõelist armastust, näib teatrilaval mängitav talle tühja ja tähtsusetuna. Ta kaotab oma ande. Seepeale jätab Dorian neiu maha. Sibyl võtab endalt elu. Dorian saab sellest teada Henrylt, ta on vapustatud ja soovib oma julmusele
Ärge rikkuge teda. Ärge püüdke teda mõjutada. Teie mõju oleks halb. Ärge võtke minult seda ainukest inimest, kes annab minu kunstile kogu võlu, mis tal iganes on : minu kui kunstniku elu oleneb temast. Pidage seda meeles, Harry, usaldan teid!" Kui nad kohtuvad on Henry Dorianist suures vaimustuses Henry surub Dorianile oma imelikke ja veidraid mõtteid peale. Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm, teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Selle peale Dorian eemaldub Basilist ja hakkab aina rohkem Henryga suhtlema. Aastate möödudes, on Dorianiga juhtunud mitmeid seiku aga lord Henry on jäänud kiivalt Doriani kõrvale. Kuid Dorian ei ole rääkinud talle saladust imepärasest maalist. Kord, kui Basil läheb Doriani juurde, et uurida, kas laimujutud, mis linnas räägitakse vastavad tõele või ei. Kuna Dorian on väga
teab, et on ilus, haarab äkki sügav hirm vananemise ja surma ees. Nagu Narkissos süüvib ta oma portreesse, ta ei suuda leppida sellega, et pilt jääb alati kauniks, aga tema ise kaotab kõik oma võlud. “Kui see ometi vastupidi oleks!” hüüatab ta. “Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin selle eest oma hinge!” Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm, teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Noormees armub aga näitlejanna Sibyl Vane´i. Neiu vastab tema tunnetele. Nüüd, kui ta on õppinud tundma tõelist armastust, näib teatrilaval mängitav talle tühja ja tähtsusetuna. Ta kaotab oma ande. Seepeale jätab Dorian neiu maha. Sibyl võtab endalt elu. Dorian saab sellest teada Henrylt, ta on vapustatud ja soovib oma julmusele
"Kui see ometi vastupidi oleks!" hüüatab ta. "Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin selle eest oma hinge!" Lord Henryle meeldib D väga, ta surub meelega talle oma veidraid ideid peale, hämmastades ja kummastades teda. Ise võtab mees seda kui mingisugust uurimist. D eemaldub Basilist ja hakkab H eeskujul ilu jahtima. Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm, teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Henry muudab kõiki, kellega kokku puutub, D puhul teeb ta seda meelega, aga mitte heasoovlikkusest, vaid uudishimust. Ringi hulkudes satub Dorian juhuslikult ühte räpasesse teatrisse kõrvaltänaval. Mängitakse Shakespeare'i. Saal on uskumatult kole, D ei saa isegi aru, miks ta sinna läks. Aga Juliat mängib uskumatult kaunis neiu, väga andekas pealegi. Noormees armub näitlejanna Sibyl Vane´i
kaotab kõik oma võlud. "Kui see ometi vastupidi oleks!" hüüatab ta. "Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin selle eest oma hinge!" Lord Henryle meeldib D väga, ta surub meelega talle oma veidraid ideid peale, hämmastades ja kummastades teda. Ise võtab mees seda kui mingisugust uurimist. D eemaldub Basilist ja hakkab H eeskujul ilu jahtima. Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm, teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Henry muudab kõiki, kellega kokku puutub, D puhul teeb ta seda meelega, aga mitte heasoovlikkusest, vaid uudishimust. Ringi hulkudes satub Dorian juhuslikult ühte räpasesse teatrisse kõrvaltänaval. Mängitakse Shakespeare'i. Saal on uskumatult kole, D ei saa isegi aru, miks ta sinna läks. Aga Juliat mängib uskumatult kaunis neiu, väga andekas pealegi. Noormees armub näitlejanna Sibyl Vane´i
“Kui see ometi vastupidi oleks!” hüüatab ta. “Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin selle eest oma hinge!” Lord Henryle meeldib D väga, ta surub meelega talle oma veidraid ideid peale, hämmastades ja kummastades teda. Ise võtab mees seda kui mingisugust uurimist. D eemaldub Basilist ja hakkab H eeskujul ilu jahtima. Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm, teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Henry muudab kõiki, kellega kokku puutub, D puhul teeb ta seda meelega, aga mitte heasoovlikkusest, vaid uudishimust. Ringi hulkudes satub Dorian juhuslikult ühte räpasesse teatrisse kõrvaltänaval. Mängitakse Shakespeare'i. Saal on uskumatult kole, D ei saa isegi aru, miks ta sinna läks. Aga Juliat mängib uskumatult kaunis neiu, väga andekas pealegi. Noormees armub näitlejanna Sibyl Vane´i
Henryt jumaldades oma süütuse ja teab, et on ilus, haarab äkki sügav hirm vananemise ja surma ees. Nagu Narkissos süüvib ta oma portreesse, ta ei suuda leppida sellega, et pilt jääb alati kauniks, aga tema ise kaotab kõik oma võlud. "Kui see ometi vastupidi oleks!" hüüatab ta. "Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin selle eest oma hinge!" Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm, teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Noormees armub aga näitlejanna Sibyl Vane´i. Neiu vastab tema tunnetele. Nüüd, kui ta on õppinud tundma tõelist armastust, näib teatrilaval mängitav talle tühja ja tähtsusetuna. Ta kaotab oma ande. Seepeale jätab Dorian neiu maha. Sibyl võtab endalt elu. Dorian saab sellest teada Henrylt, ta on vapustatud ja soovib oma julmusele karistust, aga noormehe mentor
surma ees. Nagu Narkissos süüvib ta oma portreesse, ta ei suuda leppida sellega, et pilt jääb alati kauniks, aga tema ise kaotab kõik oma võlud. "Kui see ometi vastupidi oleks!" hüüatab ta. "Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin selle eest oma hinge!" Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm, teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Noormees armub aga näitlejanna Sibyl Vane´i. Neiu vastab tema tunnetele. Nüüd, kui ta on õppinud tundma tõelist armastust, näib teatrilaval mängitav talle tühja ja tähtsusetuna. Ta kaotab oma ande. Seepeale jätab Dorian neiu maha. Sibyl võtab endalt elu. Dorian saab sellest teada Henrylt, ta on vapustatud ja soovib oma julmusele
"Kui see ometi vastupidi oleks!" hüüatab ta. "Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin selle eest oma hinge!" Lord Henryle meeldib D väga, ta surub meelega talle oma veidraid ideid peale, hämmastades ja kummastades teda. Ise võtab mees seda kui mingisugust uurimist. D eemaldub Basilist ja hakkab H eeskujul ilu jahtima. Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm, teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Henry muudab kõiki, kellega kokku puutub, D puhul teeb ta seda meelega, aga mitte heasoovlikkusest, vaid uudishimust. Ringi hulkudes satub Dorian juhuslikult ühte räpasesse teatrisse kõrvaltänaval. Mängitakse Shakespeare'i. Saal on uskumatult kole, D ei saa isegi aru, miks ta sinna läks. Aga Juliat mängib uskumatult kaunis neiu, väga andekas pealegi
jooksul Emmal kaks afääri teiste meestega abielu kõrval. Need mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin kahjuks mõlemad lõppevad tänu Emma liiga suurele romantilisusele selle eest oma hinge!" ja fantaseerimisele või lihtsalt tüdimusele. Kuna peategelane elab Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, oma poolfantaasia ja poolreaalses maailmas, ei suuda ta lõpuks mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani enam kontrollida oma enda elu ja sündmustega, millega ta on sarm, teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja hakkama saanud.Sisemise segaduse ja võime endaga austajaid. Noormees armub aga näitlejanna Sibyl Vane´i. Neiu toimetulemise puudus, viivad nii kaugele, et Emma sooritab vastab tema tunnetele. Nüüd, kui ta on õppinud tundma tõelist enesetapu
"Kui see ometi vastupidi oleks!" hüüatab ta. "Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin selle eest oma hinge!" Lord Henryle meeldib D väga, ta surub meelega talle oma veidraid ideid peale, hämmastades ja kummastades teda. Ise võtab mees seda kui mingisugust uurimist. D eemaldub Basilist ja hakkab H eeskujul ilu jahtima. Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm, teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Henry muudab kõiki, kellega kokku puutub, D puhul teeb ta seda meelega, aga mitte heasoovlikkusest, vaid uudishimust. Ringi hulkudes satub Dorian juhuslikult ühte räpasesse teatrisse kõrvaltänaval. Mängitakse Shakespeare'i. Saal on uskumatult kole, D ei saa isegi aru, miks ta sinna läks. Aga Juliat mängib uskumatult kaunis neiu, väga andekas pealegi. Noormees armub näitlejanna Sibyl Vane´i
oma võlud. "Kui see ometi vastupidi oleks!" hüüatab ta. "Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin selle eest oma hinge!" Lord Henryle meeldib D väga, ta surub meelega talle oma veidraid ideid peale, hämmastades ja kummastades teda. Ise võtab mees seda kui mingisugust uurimist. D eemaldub Basilist ja hakkab H eeskujul ilu jahtima. Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm, teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Henry muudab kõiki, kellega kokku puutub, D puhul teeb ta seda meelega, aga mitte heasoovlikkusest, vaid uudishimust. Ringi hulkudes satub Dorian juhuslikult ühte räpasesse teatrisse kõrvaltänaval. Mängitakse Shakespeare'i. Saal on uskumatult kole, D ei saa isegi aru, miks ta sinna läks. Aga Juliat mängib uskumatult kaunis neiu, väga andekas pealegi. Noormees armub näitlejanna Sibyl Vane´i
annaabi.ee 
